Kirikuaasta: 17. mai – püha Pachalis Baylon neljapäev, 17. mai 2007

P.Pachalis Baylon sündis Nelipühil 16. mail 1540 Hispaanias vaese karjuse perre. Juba seitsmeaastaselt pidi ta karjusena ühe talumehe juures tööle hakkama. Kuid noor Pachalis oli siiski väga teadmishimuline ja küsis alati mööduvate inimeste käest tähti ja numbreid. Kui talle midagi ette näidati, siis kirjutas ta selle kohe krihvliga oma kirjutamistahvlikesele.

Noort Pachalist sidus eriline sügav armastus Pühima Altarisakramendiga, euharistilise Lunastajaga. Ta kahetses sageli, et ta saab oma karjaseameti tõttu ainult pühapäeviti missadel käia. Imelisel viisil saatis aga Taevas talle lohutust: kord, kui poisike taas missale kutsuvaid kirikukelli kuulis ja palveks põlvili laskus, ilmusid talle kaks inglid monstrantsiga. Nad hoidsid Kõigepühamat tema ees, nii et põlvitav Pachalis sai Pühimat Altarisakramenti austada. Inimesed kutsusid poisikest üha enam „pühaks karjuseks”.

Kahekümneaastasena võeti p.Pachalis Baylon vastu paljasjalgsete frantsiskaanide juurde. Ta oli ilmikvend, alguses Valencias ja siis hiljem teistes oma ordu Hispaania kloostrites. Talle anti väga erinevaid ülesandeid ja tema vennad imestasid alati, millise usinuse ja andumisega pühak kõiki talle antud ülesandeid täitis.

Paljasjalgsete fransiskaanide ülesandeks oli ka teha misjonireise üle kogu Hispaania. Pachalise eriliseks ülesandeks oli kutsuda inimesi pihtima, võtma väärikalt vastu Püha Kommuniooni ja austada Pühimat Altarisakramenti. Tal oli suur edu oma ülesande täitmisel tänu oma heale kõneandele, milles oli siirust ja lihtsust.

Oma ordu ülesandel reisis p.Pachalis Baylon 1570.a. Prantsusmaale, kus parajasti leidsid aset verised kokkupõrked katoliiklaste ja protestantide vahel (hugenottide sõda 1562-1598). Tee peal võeti ta kalvinistide poolt kui katoliikliku ordu liige kinni ja teda piinati väga julmalt. Ka see sündmus ei võtnud maha p.Pachalis Bayloni usinust ja andumust, ta ütles: „Kõik, mis Jumalalt tuleb, on hea; Jeesus, minu armastus, löödi ka risti.”

Pühak teadis täpselt ette oma surmapäeva ja –tundi: see oli 17. mai 1592. Ta surigi sel päeval Villarreales Valencia lähedal, Nelipühil, samal pühal, mil ta siia ilma sündis.

P.Pachalis kanoniseeriti paavst Leo XIII poolt 1897.a. ning ta nimetati euharistiliste kongresside ja Pühimat Sakramenti austavate ühenduste patrooniks.

Tema haual Villarreale kloostrikirikus on toimunud palju imesid. Hispaania kodusõjas 1936.a. põletati tema puutumatult säilinud ihu punaste poolt. 1936-1939. aastatel toiminud sõjas tapsid vasakpoolsed arvutult katoliiklasi, sealhulgas üle 7000 preestri, seminaristi ja orduliikme, ühe apostelliku administraatori ja 12 piiskoppi. Põletati kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.

Pildil: 17. mail 1992 lasi Hispaani kuningas Villarrealis pühitseda sisse uue kuningliku kabeli, kuhu on asetatud pühaku jäänused. P.Pachalis Baylon on kuulutatud Hispaani kuningakoja kaitsepühakuks.