Mgr. Marcel Lefebvre - 102 neljapäev, 29. november 2007

Marcel Lefebvre sündis 29. novembril 1905 Põhja-Prantsusmaal Tourcoingis (Lille'i diötseesis) töösturi perekonnas kolmanda lapsena. Kokku oli peres kaheksa last. Marcel Lefebvre’ist ja tema vennast said misjonipreestrid, kolm õde aga läksid kloostrisse. Pärast õpinguid Roomas, mis lõppesid kahekordse doktorikraadiga – filosoofias ja teoloogias –, pühitseti ta 21. detsembril 1929 Lille’is preestriks. 1932. aastal astus ta Püha Vaimu Isade misjoniordusse ja läks misjonärina Aafrikasse Gaboni.

Gabonis oli ta preestriseminaris professor, kuid tegutses ka lihtsa misjonärina. Aafrikas elavad praegugi kardinal, kaks piiskoppi ja kaks riigipead, kes on olnud Marcel Levebvre’i õpilased. 1947. aastal pühitseti Lefebvre piiskopiks, aasta hiljem sai ta peapiiskopiks ja paavst Pius XII nimetas ta Apostellikuks Delegaadiks terves prantsuskeelses Aafrikas. Apostellik Delegaat tähendab, et ta oli n-ö paavsti käepikendus ja tegutses paavsti nimel kõikides prantsuskeelsetes Aafrika riikides. Aastal 1955 nimetas paavst Lefebvre’i Dakari peapiiskopiks. Aastal 1960 määras Johannes XXIII peapiiskop Lefebvre’i II Vatikani kirikukogu ettevalmistuskomisjoni ja nimetas ta paavstlikuks trooniassistendiks. Kirikukogust endast võttis Lefebvre osa Püha Vaimu Isade kindralülemana, kelleks ta 1962. aastal valiti. Ta oli kirikukogu ajal üks juhte ühenduses, mis koosnes umbes 250 konservatiivsest piiskopist.
Need piiskopid kartsid kirikukogul läbi surutud uuendustest ohtu usule. Mgr. Lefebvre kartis eelkõige Aafrika maade pärast, mis talle eriti südamelähedased olid ja mille veel noort ning ebakindlat usku nägi ta ohus olevat. 1968. aastal astus ta Püha Vaimu Isade kindralülema kohalt tagasi, sest ta ei tahtnud aidata kaasa nendele reformidele, mida II Vatikani kirikukogu tulemusena ka selles ordus läbi viima hakati.Ta tõmbus tagasi Rooma, et vanaduspuhkusele jääda. Roomas aga otsisid peapiiskopi üles mõned seal õppivad seminaristid, kelle jaoks olid suhted seminari ja ülikooli vahel väljakannatamatuks muutunud. Igal pool valitses lammutamine ja vastuhakk, preestrite korrastatud õpetamisest ja kujundamisest, mis Kirikus oli sajandeid kindlalt püsinud, polnud enam suurt alles. Nad palusid Marcel Lefebvre'il midagi ette võtta. Nii asutas Mgr. Lefebvre Kiriku hierarhia poolt ametlikult tunnistatud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna.