P. Pius V sündis Bosco linnakeses Lombardias ja pärines Bolognast pärit Ghislieri aadliperekonnast. 14-aastaselt astus ta dominiiklaste ordusse. Temas oli imepärast kannatlikkust ja sügavat alandlikkust, ta elas ülimalt rangelt, palvetas pidevalt ja põles usinusest teenida oma ordut Jumala suuremaks auks. Kloostris õppis ta filosoofiat ja teoloogiat ning oli nendes valdkondades väga andekas, mistõttu sai temast endast õige pea pikkadeks aastateks armastatud ja austatud õpetaja. Samuti oli ta oma kõneanni tõttu kõikjal oodatud jutlustaja.
Nende silmapaistvate vooruste tõttu nimetas paavst Pius IV, kes temast väga lugu pidas, ta Nepi ja Sutri piiskopiks ja kahe aasta pärast kardinaliks. Paavst usaldas talle Mondovi diötseesi. Vastne kardinal alustas oma uut ametit visiidiga üle kogu diötseesi, sest oli teada, et seal esineb palju kuritarvitusi ja eksimusi. Pärast seda, kui diötseesis oli taas kord majas, pöördus ta Rooma tagasi. Siin usaldati talle tähtsaid ülesandeid, mida ta täitis suure energia ja julgusega. Pärast Pius IV surma valiti ta vastu kõiki ootusi paavstiks. Isegi paavstina ei muutnud ta midagi oma ranges eluviisis ja koguni riietuses. Ta seisis kõikjal katoliikluse levimise eest ja töötas väsimatult Kiriku sisemise korra parandamise eest. Ta oli väsimatu eksiõpetuste vastu võitleja, ammendamatu oli tema leebus ja heasüdamlikkus vaeste ja hädasolijate vastu, lõputu oli tema energia, kui oli vaja kaitsta Püha Tooli õigusi.
Selimi, Türgi valitseja vastu, kes oli juba saavutanud palju võite, üha julgemaks muutus ning Euroopat ähvardas, kogus ta laevastiku ja sai temast Lepanto lahingus Kreeka külje all Echinadi saarestiku juures võitu, ning seda mitte niivõrd tänu relvadele, vaid oma sügavale palvele. Jumala ettekuulutuse läbi sai ta võidust teada samal hetkel, mil see toimus ja ta andis sellest teada ka oma usaldusisikutele. Kui ta mõne aja pärast uueks võitluseks türklastega valmistus, haigestus ta raskelt. Suure kannatlikkusega talus ta suuri valusid. Kui pühak tundis, et tema elu lõpp hakkab lähenema, palus ta püha Kommuniooni ja andis seejärel oma hinge Jumala kätte. Ta suri 1572. a. 68-aastaselt, olles olnud paavst 6 aastat, 3 kuud ja 28 päeva. Püha Pius V surnukeha lebab St. Maria Maggiore basiilikas klaaskirstus. Tema eestpalvete läbi on toiminud palju imesid, mistõttu tema haud on usklike seas väga hinnatud palvetamise koht. Just pühaku eestpalvete läbi toimunud imede väga põhjaliku kontrollimise alusel kuulutaski paavst Clemens XI 22 .mail 1712. aastal Pius V pühakuks.