Lourdes’i Jumalaema ilmutus
Lourdes’i Jumalaema ilmutus on Kirikus üks tuntumaid. 19. sajandi keskel mitme kuu vältel toimunud ilmutused lihtsale talutüdrukule on üheks kinnituseks Kiriku poolt väljendatud dogmale Jumalaema Immakulaatsest Saamisest (Kontseptsioonist) ning on loonud Jumalaema austamise paiga, kus ja mille kaudu on palju arme saadud.
Bernadette Soubirous
Bernadette Soubirous (Bernarde-Marie Soubirous) sündis Boly veskis Lourdes’is 7. jaanuaril 1844 üheksanda lapsena mölder François Soubirous’ ja Louise Castérot’ perre. Pere oli väga vaene ning abivajajaid aidates sattus pere ise raskustesse ning François pidi oma veski maha müüma. Pere asus elama pisikesse, kohalike seas Le Cachot’ks kutsutud majakesse, kus suur pere pidi ühte tuppa mahtuma.
Le Cachot
Bernadette oli lapsepõlvest alates kuni oma elu lõpuni väga nõrga tervisega ja haiglane. Lapsest saati vaevas teda bronhiit, mis põhjustas astmat. 13-aastaselt saadeti Bernadette oma amme Marie Aravant’i juurde Bartrés’i, kus ta tegeles laste hoidmise ning lammaste karjatamisega. Oma kaasaegsetele ütles Bernadette sel ajal: „Öelge mu vanematele, et ma tahan koju, et katekismuse tundidesse minna ning ennast oma esimeseks kommuniooniks ette valmistada”.
Aasta pärast, 1858, saabki Bernadette oma pere juurde tagasi.
Massabielle’i grott, 11. veebruar 1958
See oli päev, mil Jumalaema valis välja Marie-Bernarde’i, lihtsa talutüdruku, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kõneles vaid Püreneede patois’d (Prantsuse lihtrahva dialekt), ja kes oskas ainult Meie Isa, Ole tervitatud ja Mina usun palveid, et tema kaudu ennast ilmutada.
Sel päeval oli külm ilm. Kuna õhtusöögi valmistamiseks puudus küte, käskis ema Louise oma teisel tütrel Marie’l minna puid korjama. Bernadette, taas haiglane, palus emalt luba kaasa minna. Ema keelas tal minna, kartes, et tüdruk taas tõsiselt haigestub. Kuna samal ajal tuli ka naabritüdruk Jeanne Abadie, lasi ema tüdrukutel end nõusse rääkida ning Bernadette võis koos teiste tüdrukutega minna puid korjama.
Puid korjates jõudsid nad pisikese jõe äärde, mis voolas Massabielle’i kaljujärsaku ääres. Marie ja Jeanne otsustasid läbi minna, nad võtsid saapad jalast ning astusid läbi jääkülma vee. Bernadette, kartes külmetada, palus neil jõekesse paar kivi visata, et ta kuivade jalgadega üle saaks. Tüdrukud aga olid juba ametis puude korjamisega ning tahtmata aega raisata, ütlesid nad, et ka Bernadette võtaks jalad paljaks ning tuleks neile järele
Oli keskpäev, Angelus’e aeg, ning Püreneede külade kirikute kellad helisesid. Bernadette kuulis selja taga tuulekohinat. Ümber pöördudes pidi ta üllatuma, sest ilm oli vaikne ning ükski puuleht ei liigahtanud. Kuuldes nii mitmeid kordi, ei osanud ta asjast midagi arvata ning hakkas oma jalanõusid ära võtma.
Taas kord kuulis ta selja tagant kohinat ning pööras instinktiivselt ümber. Ta tahtis ehmatusest karjatada, kuid hääl jäi kurku kinni ning ta langes põlvili – kaljuseina grotis asuvas orvas oli sõnulseletamatult kaunis ja majesteetlik noor naine, ümbritsetud imelisest särast. Ta tundus umbes 20-aastane. Seljas lumivalge kleit, vöötatud taevasinise vööga, mille mõlemad otsad langesid jalgadeni, peas kandadeni ulatuv valge linik. Tema mõlemal paljal jalal oli kuldne roosiõis.
Daam vaikis ja Bernadette’il hakkas esialgne hirm üle minema. Oskamata muud teha, hakkas ta lugema Mina usun ja Ole tervitatud palveid… Olles lugenud Au olgu palve, daam kadus. Bernadette vaatas enese ümber – ääretus vaikuses polnud jälgegi sellest, et ta oli just näinud Neitsi Maarjat ennast. Kõik see oli kestnud umbes veerand tundi.
Teine ilmutus oli 14. veebruaril, kuid emand, nagu Bernadette teda kutsus, vaikis taas.
Kolmandal korral, 18. veebruaril, olid Bernadette’iga kaasas ka kaks vaga daami, kes andsid Bernadette’ile paberi ja pliiatsi. Bernadette palus ilmunud naist, et see kirjutaks, kes ta on ning mida ta tahab. Selle peale ütles Jumalaema: ”Seda, mida ma Sulle öelda tahan, pole vaja sugugi üles kirjutada. Tee mulle ainult head meelt ja tule siia järgmisel viieteistkümnel päeval”. „Ma luban seda”, vastas Bernadette. Ning Jumalaema ütles Bernadette’ile: ”Ja mina luban Sind õnnelikuks teha, kuid mitte selles maailmas, vaid teises”. Ning Jumalaema käskis järgmistel päevadel teisi kaasa kutsuda.
Need olid esimesed kaheksateistkümnest ilmutusest, mis kestsid kuni 16. juulini samal aastal. Nende ilmutuste jooksul olid Jumalaema tähtsaimad sõnumid jägmised:
6. ilmutus, 21. veebruar: palvetage patuste eest!
7. ilmutus, 23. veebruar: ehitage mulle siia kabel!
8. ilmutus, 24. veebruar: Jumalaema hüüdis Bernadette’ile: „Patukahetsust, patukahetsust, patukahetsust!”
9. ilmutus, 25. veebruar: „Minge ja jooge ning kümmelge allikas ja sööge taime, mis siin kõrval on” ( Jumalaema osutas Bernadette’ile koha, kust tüdruk kalju pealt lahtised kivid eemaldas ning kust hakkas voolama allikas, mis on seal alles tänase päevani. Seda imet nägid pealt sajad inimesed, kes olid Bernadette’i kutsel temale seekord järgnenud)
12. ilmutus, 1. märts: Jumalaema kinnitab Roosipärja tähtsust
16. ilmutus, 28. märts: „MINA OLEN IMMAKULAATNE SAAMINE (EOSTAMINE)”
Ei kohalikud kirikuvõimud ega kohalik ilmalik võim uskunud noort neidu nägevat Neitsit, vaid keelasid temal ja rahval lõpuks groti külastamise, ehitades sinna ümber tara. Nii toimuski viimane ilmutus teisel pool jõekest, kust Bernadette siiski Jumalaema nägi. Viimastel ilmutustel oli Bernadette’iga kaasa tulnud või teda groti juures ootamas juba umbes kümme tuhat inimest.
1866. aastal liitub Bernadette Saint Gildard’i konvendiga Neveris, ja pühitsetakse samal aastal õde Marie-Bernard’iks. Sinna jääb ta oma elu lõpuni, nägemata hiljem kordagi oma armsaks saanud grotti.
Püha Bernadette sureb 16. aprillil 1879, kuulutatakse õndsaks aastal 1925 ning pühakuks 8. detsembril 1933. Püha Bernadette’i ime läbi säilinud surnukeha asub Never’is konvendi kabelis.