Nad on Ta troonilt eemaldanud teisipäev, 2. veebruar 2010

Isa Matthias Gaudron

Avaldame Saksa teoloogi isa Matthias Gaudroni artikli religioonivabadusest. Praegu on see teema Euroopa kultuuriruumis kuum – Itaalias keelas Euroopa Inimõiguste Kohus krutsifiksid kooliruumides, Šveitsis oli rahvahääletus minarettide keelustamisest, Prantsusmaal kogub hoogu diskussioon burkade keelustamise üle. Kuigi artikkel avaldati enne Šveitsi rahvahääletust, on see ka praegu väga aktuaalne.

Nad on Ta troonilt eemaldanud

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse üle krutsifikside mittelubamisest diskuteeritakse Euroopas väga intensiivselt. Siinjuures põhjendavad mõlemad osapooled oma seisukohti religioonivabadusega. Religioonivabaduse nimel nõuab Strasbourgi kohus krutsifikside eemaldamist riigikoolidest. Kuid just religioonivabaduse kahjustumist näevad ka selle otsuse vastased. Seega küsimus religioonivabadusest ja Kiriku õpetuse uuesti määratlemisest läbi Vatikani II Kirikukogu pole nii tähtsusetu ja mitteaktuaalne, nagu Robert Spaemann oma artiklis Frankfurter Allgemeine Zeitungis 1. oktoobril osutas.

Siinjuures ei ole see ainuke juhtum, kus religioonivabadus tüliõunaks on. 22. juunil teatas Prantsuse president Nicolas Sarkozy Versailles`s, et burkade kandmine avalikes kohtades tahetakse keelustada. Austrias ja Šveitsis nõuavad mõjukad huvirühmad minarettide ehitamise keelustamist. Berliinis ja Kölnis toimuvad elanike ulatuslikud protestid mošeede ehitamise vastu. Pearäti kandmine avalikus teenistuses on paljudes liidumaades keelatud ja neid keelde on kinnitanud ka kohtud. Kohtud langetavad pidevalt uusi otsuseid religioosse kuuluvuse põhjendusega tehtavate erandite kohta kooli kehalise kasvatuse tundidest või ujumisest osavõtust, või – vähemalt Berliinis – avaliku palvetamise lubatavusest koolides. Islam sunnib Lääne ühiskonda võtma religioonivabaduses alatasa seisukohta.

Uusaja riik on selle, mis puudutab religiooni, teinud endale lihtsaks. Pärast seda, kui usk oli reformatsioonijärgselt ka sõja põhjuseks, pagendati see, kaasa arvatud riikluse vaimne ja moraalne vundament, privaatsfääri ja riik seati vaid avaliku korra hoidjaks. Riik muutus religioosselt neutraalseks, sest ta kartis konflikti tõe pärast. Ateistlik uusaja filosoofia tegi kõik ülejäänu, mille juures võime küsida, kas siin järgis filosoofia riikluse mentaliteeti või mõjutasid need teineteist vastastikuselt. Sellise religioossest väljendusest loobumise uusaegses liberaalses riigis sõnastas hästi kuulus riigiõiguse spetsialist Carl Schmitt: „Liberaal vastab Pilaatuse küsimusele „Jeesus või Barabas?“ sooviga vastamine edasi lükata“. Riik püüdis sellisel viisil garanteerida rahu, mis võimaldas heaolu, isikliku vabaduse ja toimetuleku. Siinjuures kohaldas riik, kui tsiteerida Schmitti õpilase Ernst Wolfgang Böckenförde sõnu, „eeldusi, mida ta ise ei loonud ega hoidnud“, nimelt kristlikku vaimu, mis kandis Euroopat ja kogu Läänt kuni 20. sajandini.

Islami võimupüüdlused ja meie avatud ühiskonna ebakindlus sellele veenvalt reageerimises näitavad epohhimuutust. Veelkord Carl Schmitt: „Liberalism on maailmaajalooline sekund Pilaatuse küsimuse ja karjuva rahvahulga vastuse vahel.“ Ainult et rahvahulk ei pruugi enam hüüda „Barabas“, vaid varsti võib selleks olla „Muhamed“.

Küsimus meie lääne väärtusühiskonna vastusest islami väljakutsele ei ole seotud ainult riiklike teguritega, vaid ka Lääne religiooniga, mis on oma vormi saanud roomakatoliikluses. Mis seisukoht tuleks selles küsimuses religioossest vaatevinklist võtta? Kui vaadata katoliku hierarhia seisukohta, siis tuleb üllatuda. Vaevalt leidub mõnda mošee ehitamise algatust, mida kohalik kogudusepreester poleks toetanud. Saksa piiskoppide konverents selgitas äsja, et õigus mošeede ehitamisele on „enesestmõistetav“. Osnabrückis üritab sealne piiskop katoliikliku gümnaasiumi muutmist „aabrahamlikuks“ ehk multireligioosseks-sünkretistlikuks kooliks. Eelmainitud Berliini otsus, mida õige pea Berliini koolides teostama hakatakse ja mis seetõttu koolide iseloomu põhimõtteliselt mõjutab, pälvis heakskiitu piiskoppide poolt. Ainuke tabav kommentaar sellele pärineb ajakirja Spiegel ajakirjanikult Henryk Broderilt: „Hurraa, me kapituleerume!“

Nüüd teavad ka keskmiselt haritud inimesed, et Kirik on minevikus teisiti reageerinud. Mitte ainult, et igale islami ekspansioonikatsele relvadega vastu seisti, alustades lahingust Toursi all aastal 732 või Lepanto merelahinguga 1571.a. ja Viini kaitsmisega türklaste vastu aastal 1683. Ka tagasivallutatud Hispaanias ei olnud mošeede ehitamise õigus „enesestmõistetav“ ja kristlikke koole ei muudetud „aabrahamlikuks“. Isegi ilma sügava teoloogilise hariduseta saab aru, et piiskoppide tänane positsioon on põhimõtteliselt eemaldunud sellest hoiakust, mis valitses eelmistel kristlikel sajanditel.

Nüüd on ühiskonnas tekkinud kummalised ettekujutused klassikalisest katoliiklikust seisukohast religioonivabaduses. Olgu siin kohe ära öeldud - „sundristimisi“ ei ole Kirik mitte kunagi heaks kiitnud. Sundristimine on kristlikule usule risti vastandlik. Sest kristliku veendumuse kohaselt on inimene kutsutud vabadusele (vrdl Gal 5, 13). Kristliku religiooni kõige kõrgem käsk on armastus, Deus caritas est. Jumal tahab, et inimene Teda armastaks. Jumal annab inimesele vabaduse, et inimene saaks armastada. Selles vabaduses armastada seisneb inimese kirjeldamatu väärikus. Tegelikult on see olemuslikult kristlik idee, mis enamike põhiseaduste esimeses artiklis seisab. Seega – kuna otsus Jumala poolt või vastu peab olema vaba, siis ei tohi olla ka sundristimist. Pigem postuleerib kristlus vabadust südametunnistuse vabadusena ilmaliku võimu jultumuste vastu, mis on teinud Kiriku ikka ja jälle tagakiusamise objektiks totalitaarsete režiimide ajal.

Loomulikult tuleb sellest isiklikust südametunnistuse vabadusest eristada avaliku religioosse kultuse vabadust. Kas teistel religioonidel on õigus avalikult oma religiooni levitada ja misjonit teha? Kristlik vabadus on vabadus armastada Jumalat, ja nimelt Jumalat, kes rääkis Aabrahamile ja Moosesele, kes ilmutas end Kristuses – mitte mingisugust ebamäärast jumalust. Seetõttu ei saa toetuda kristlikule vabadusele see, kes kutsub avalikult millelegi muule kui Jumala armastamisele. Pärinemise tõttu juutlusest oli Kirikule alati selge, et juudi religioon, kui see on ka kristliku arusaama kohaselt Uuest Lepingust lahti ütelnud ja seetõttu ilma Kristuseta ebatäiuslik, saab teatava tolerantsuse osaliseks. Tuli vaagida tolerantsuse, teiste religioonide esindajate elu mitte kibedakstegemise ja omaenda identiteedi säilimise ning kristliku kultuuri kaitsmise vahel. Kristlik riigikontseptsioon säilitas seega tolerantsuse teiste religioonide suhtes, kuid nägi ka kohustust piirata nende avalikku levitamist ja mõju. Tolerantsus on sealjuures alati väljakannatamine või allaneelamine, kuid mitte kunagi teiste religioonide õiguste tunnistamine. Tolerantsus lõpeb seal, kus seatakse küsimuse alla ühiskonna kristlik iseloom. Ja minarettide, burkade ning peakatete puhul see just küsimuseks ongi. Seetõttu võivad kõik, kes nende islami võimupüüdluste märkide juures end ebamugavalt tunnevad, toetuda traditsioonilisele katoliku õpetusele. Nende tunne vastab sellele, mida Kirik on õpetanud ja praktiseerinud alates algusaegadest kuni 1965. aastani. Ja see oli teatud garantii kristluse puhul: kristlike pühade tunnistamine, kultuse kaitsmine, avalik-õigusliku staatuse andmine, kuid ka ühiskonna kristliku iseloomu säilitamine, mis sisaldas endas ka meetmeid, nagu eelpoolmainitud burkakeeld. Seda kõike iseloomustab teoloogiline mõiste „Kristuse kuningavõim“ või „Kristuse Kuningaks olemine“.

Kristus-Kuninga püha seadis paavst Pius XI sisse 1925. aastal. Robert Spaemann nimetab seda paavsti tabavalt riigi religioonivabaduse eest võitlejaks. Sealjuures seadis ta sisse järgmised vesprihümni read: „Sind peavad avalikult ülistama/rahvad ja valitsused/Sind Kohtuniku ja Õpetajana austama/Sinust kõnelegu seadus ja kunst.“ Need ja teised tekstid eemaldati loomulikult 1969. aasta liturgiareformi käigus ja Kristus-Kuninga püha asetati kirikuaasta viimasele pühapäevale selle märgiks, et Kristus-Kuningas tuleb alles maailma lõpus, mis aga omakorda annab pühale hoopis teise sisu. Põhimõte cuius regio, eius religio tähendab, et kodanikud olid sunnitud vastu võtma valitseja usu – mis on aga täielikus vastuolus katoliku õpetusega. Sest Kristuse kuninglikkusel ei ole sellega mingit pistmist, et mõni riigimees tahab saada „südamete kuningaks“, kuna see saab olla ainult Kristus.

Liberalism annab täiesti teise vabaduse mõiste. Kui kristlik vabadus on vabadus millegi jaoks - armastus, siis liberaalne vabadus on vabadus millestki – sund. Inimene on vaba tegema ja jätma, mida ta tahab, kuni ta ei riku avalikku korda ega lähe seadustega vastuollu. Moraalset konteksti liberaalne riik ei jälgi. Ja õiguslikult on võimalik hukkamõistu ainult seaduse eiramisega siduda. Seega ei ole ka burka, pearäti ja minarettide osas midagi vastu vaielda, sest see ei ole justkui ilmne, et nad oleksid seadusevastased või avalikku korda kahjustavad.

Katoliku Kirik võttis Vatikani II Kirikukogul palju sellisest vabaduse mõistmisest üle. Sedavõrd eemalduti ka „Kristus-Kuningast“, või, kui kasutada msgr. Lefebvre´i sõnu, tõukasid nad Ta troonilt. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele ei ole seetõttu Kiriku poolt justkui midagi ette heita, sest kui Kirik nõuab riigilt „ainult vabadust“ (vt Vatikani II Kirikukogu lõpuläkitust valitsejatele) ja kui Kirik ei soovi riigilt enese eelistamist, nagu tänased kirikuesindajad sageli toonitavad, siis võiks esitada paradoksaalse küsimuse - miks peaksid siis kristlikud sümbolid olema koolides?

Pärast seda, kui paljud konservatiivsemadki katoliiklased, nagu ka Robert Spaemann, on pikalt püüdnud esitada seda lõhet Vatikani II Kirikukogu harmoonilise edasiarenguna, kus ei ole vastuolusid, näitab kõik siiski seda, et kirikukogujärgne ettekujutus religioossest vabadusest on põhimõtteliselt erinev kirikukogueelsest arusaamast. Ernst-Wolgang Böckenförde põhjendas seda juriidilise loogika najal Frankfurter Allgemeine Zeitungis juba 2007. aastal, samamoodi ajalehes Tagespost Martin Rhonheimer, Opus Dei liige ja paavstliku ülikooli Santa Croce professor. On selge, et Kirik ei saa niisama lihtsalt muuta õpetust, mida ta ise on sajandeid esindanud, see paneb kahtluse alla juba usutavuse. Kuidas õigustavad uue vabaduse mõiste pooldajad seda muutust?

Esiteks viitavad nad sellele, et konkreetsetel juhtumitel suhetes riigiga ei ole tegemist õpetuse põhiasjadega, mis olemuslikult Kirikusse kuuluvust puudutaksid. Rhonheimer ütleb: „Ei ole olemas ajaülest, dogmaatilist katoliku õpetust riigist, ja sellist ei saagi olemas olla.“ Sellest lähtudes ei tuleks ka II Vatikani Kirikukogu uut õpetust pidada dogmaatiliseks, vaid samuti muutuvaks. Seega ei peaks ka Vennaskonnale siis ette heitma, et ta seda uut õpetust kritiseerib.

Lõpuks argumenteerivad religioonivabaduse pooldajad, et Kirik olevat – põhimõtteid säilitades – sobitanud vaid oma õpetuse kaasaja oludega. Ühe oma argumendiga püüab Robert Spaemann õigustada uut vabaduse mõistet. Ta väidab oma 1. oktoobri sissekandes, et riik on muutunud. Kiriku ja riigi suhet ei määratleta enam mitte Kiriku, vaid ka riigi kaudu, ning riik ei eksisteeri enam kodanike hüveks, vaid avaliku korra tagamiseks. Seetõttu ei saa riigilt oodata otsuseid religioossetes asjades. Selline seisukoht vastab loomulikult radikaalliberaalsele hoiakule, nn järelevalveriigi kontseptsioonile, mis osaliselt tekkis juba 19. sajandil, kuid mida ei kirjutatud sisse põhiseadustesse. Liberaalses mõtlemises koos selle dualismiga, kus riik on ühel pool ja privaatsfäär teisel pool, ei ole tõepoolest kohta religioonile. Ta on selle taandanud puhtalt privaatsfääri. Kuid aeg-ajalt mõjutab see sfäär just avalikke riiklikke institutsioone. Religioon mõjutab poliitilist elu ja võtab oma institutsioonide kaudu avalikust elust osa.

Avalikust elust osavõtmisel ei tohi kristlust eelistada, kirjutab Spaemann, sest „me elame vastuvaidlematult multireligioosses maailmaühiskonnas“, kus kristluse eelistamine Läänes viiks diskrimineerimiseni mujal. Et Francis Fukuyama teese „maailma lõpust“ sedavõrd piiramatult veel esindatakse, ja veel sellise tunnustatud konservatiivse katoliikliku mõtleja nagu Robert Spaemanni poolt, on imekspandav. Üks pilk Samuel Huntingtoni „Kultuuride võitlusele“ võiks siin nende usku välditavast „vastuolulisusest“ puhastada. Sest Huntington peab – viidates Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigule“ ja Carl Schmitti „Maa nomosele“ – multipolaarset maailma palju tõenäolisemaks. Ja seda mõjutab just spetsiifiline kultuuriline identiteet, kusjuures kultuur ehitub religioonile.

Omaenda eluviisi teiste poolt kultuuriliselt ja religioosselt küsimuse alla seadmine viib oma religioossete ja kultuuriliste juurte taasteadvustamisele. Kuidas see toimub, on näha näitlikult Iisraeli riigi pealt, mis juba alates asutamisest näeb oma eksistentsi ohustatuna. Ilma lääne-juudi identiteedi teadvustamiseta ei oleks seda enesemääratlemist ilmselt toimunud. Kristlikku läänt ei ohustanud viimase kolmesaja aasta jooksul läänele võõrad mõjud, nii ei pidanud ta ka kindlustama oma kultuurilist ja religioosset identiteeti. See aeg näib olevat pöördumatult möödas. Kui lääs tahab jääda lääneks, siis ei pääse ta mööda nende eelduste, millest ta on elanud, tagasitoomisest õigussüsteemi. See on miski, mida me kuidagi ei tohiks karta: „Ma eelistan alati tuhat korda enam halvimat kristlikku ühiskonda halvimale paganlikule ühiskonnale. Sest üheski paganlikus ühiskonnas ei ole kohta vaeslastele, psüühiliselt haigetele, vaestele ja invaliididele.“ See tsitaat pärineb Heinrich Böllilt ja tal on õigus.

Nagu alati, kui Kirik üritab ajale „järele joosta“, tuleb see liiga hilja. Nii oli see ka 1965. aastal, kui ta aktsepteeris liberaalse vabaduse mõiste. Sest juba 14 aastat hiljem lõppes Iraanis islamirevolutsiooniga Lääne universaalsuse ajajärk ja „Jumal on surnud“-epohh. Jumala üle järelemõtlemine algab uuesti. Isegi Jürgen Habermas arendab „teadvuse sellest, mis puudub“.

26. oktoobril algasid Roomas kõnelused paavsti kuuria ja P. Pius X Preestrite Vennaskonna vahel. Kõik vaatlejad on ühel meelel, et siin käsitletud küsimus saab seal olema üks raskemaid. Me usume, et lääne eneseleidmise praeguses faasis ei tohiks Kirik jääda 1960ndatel levima hakanud õpetuste juurde, vaid peab olema vaba reageerima muutunud poliitilistes olukorras. Siinkohal tuleb tõdeda, et Vatikani II Kirikukogu ei dogmatiseerinud oma õpetust religioonivabadusest – mis poleks ka võimalik olnud. Seetõttu peab olema õigustatud ka kirikusisese kriitika olemasolu õpetuse suhtes, mis on vastuolus kogu senise Kiriku õpetusega ja mille vastu on olemas ka riigiõiguslikud ning poliitilised argumendid. Peab eksisteerima õigus teisele arvamusele, isegi kui see siiani keelatud on, sest Vatikani II Kirikukogu – nagu paavst, tollal veel kardinal Ratzingerina, on ütelnud – tõsteti justkui „superdogma“ tasandile.

Kui lääs tahab jääda lääneks, siis peab ta tunnistama oma juuri, defineerima sellest uuesti oma identiteedi ja seda ka kaitsma. Ta peab seega andma Pilaatuse küsimusele selge vastuse. Ja see saab olla ainult „Kristus“.