Armastus isamaa vastu - voorus ja kohustus teisipäev, 27. aprill 2010

Eesti

Inimene ei ole vaba otsustama, kas ta tahab oma isamaad armastada või mitte. Isamaa-armastus ei ole mitte kasu kaalutlus, vaid see on religioosne kohustus. Isamaa-armastus ei ole pelk tunne, vaid tahte voorus, vaba teadlik andumine isade maale.


Isamaa-armastus tähendab isamaa õitsemise üle rõõmustamist, tema kannatustega koos kannatamist ja püsivat palvet isamaa hea käekäigu eest.


Isamaa-armastus tähendab ka sügavat valu nende plekkide pärast, mis määrivad seda ideaali, mida me isamaast oma südames kanname.


Isamaa-armastus tähendab ka truudust. Kes murrab truudust, see on reetur. Truudus näitab end hetkedel, mil isamaa puutub kokku kannatuse ja hädaga. Kas ei oleks kurb, kui keegi hakkaks keerulistel aegadel arutama, kas mitte ei oleks elu parem, kui minna isamaalt ära?


Jätta isamaa maha puhtalt egoistlikel põhjustel, pagedes ohvrite eest, on vastuolus kristlusega, mis väärtustab truudust ja ohvrivalmidust kõrgemalt kui materiaalseid hüvesid.


Piiskop Bornewasseri sõnad 1947. aastal