FSSPX kindralülema mgr. Bernard Fellay kiri sõpradele ja heategijatele pühapäev, 29. mai 2011

Piiskop Fellay

Armsad sõbrad ja heategijad!

Uus aasta on valmistanud meile mõningaid üpris ebameeldivaid, et mitte ütelda dramaatilisi üllatusi. Me räägime siin loomulikult sündmustest, mis puudutavad Kirikut, mitte katastroofide jadadest Jaapanis, samuti ka mitte rahutustest araabia maades või Aafrikas, mis loomulikult peaksid igaühele olema hoiatuseks! Kuid kes mõistab neid veel sellest aspektist?

Jah, katastroofid, mis vigastavad ja surmavad hingi, on võrreldamatult kahjutoovamad kui mis tahes loomulik katastroof oma hukkunutega, tragöödiatega ja väga valuliste kannatustega. Kui inimesed hoolitseksid oma hinge eest sama palju kui nad oma ihu eest hoolitsevad, oleks maailma nägu hoopis teistsugune. Ent see, mis õigusega paneb meid vastu tegutsema ja otsima ravi ihulikes vaevades - vahetult tuntava valu tõttu - puudub pea täielikult vaimsel tasandil. Pattu, mis inimkonnale ja igale inimolendile nii palju halba toob, tajutakse väga vähe, ja seetõttu ei otsita ka kohast rohtu selle vastu. Me räägime vaimsest katastroofist: tõepoolest, kuidas võiks teisiti nimetada sündmust, mis nii palju hingi hukatusse viib? Mis ohustab miljonite, et mitte ütelda miljardite hingede pääsemist? Rooma teatas aasta alguses vähemalt kahest sündmusest, mis võivad tuua kaasa hingede mittepöördumise, seega hingede igavesse hukatusse minemise: need on Johannes Paulus II õndsakskuulutamine ja Assisi palvepäeva uuendamine kõigi religioonide esimese kohtumise 25. aastapäeva puhul, mille korraldas toosama Johannes Paulus II.

Nende jaoks, kellel on ehk raske mõista nende sündmuste tähendust, osundame siin lihtsalt seda, mida ütles isa Franz Schmidberger, mgr. Marcel Lefebvre'i esimene järglane Pius X Preestrite Vennaskonna juhi kohal, 25 aastat tagasi sellessamas "Kirjas sõpradele ja heategijatele". Ta koostas osalise nimekirja paavst Johannes Paulus II tegudest, keda nüüd õndsaks tahetakse kuulutada:

"25. jaanuaril [1986] kutsus paavst oma jutluses San Paolo fuori le Mura basiilikas kõiki religioone Assisisse ühiseks palveks rahu eest.

Pilgust kolme viimase aasta sündmustele piisab, et näha, kui lähedale me oleme jõudmas üleilmse  religiooni rajamisele, mille juhiks oleks paavst ja mille ainsaks dogmaks oleks Prantsuse revolutsiooni ja vabamüürlike loožide vabadus, võrdsus ja vendlus.

1. 25. jaanuaril 1983 sama paavsti poolt kehtestatud uues kanoonilises õiguses on kaotatud kleerikute seisus. Kirik on "Jumala rahvas" protestantlikus ja egalitaarses mõttes ilma hierarhilise struktuurita. Hierarhia tegeleb vaid "teenimisega"vastavalt Johannes Paulus II sõnadele konstitutsioonis [Sacrae disciplinae leges], Kirikut määratletakse kui "osadust" (communio) ja tema "oikumeenilise hoole" kaudu. Kaanon 844 lubab sõnaselgelt interkommuniooni, kaanon 204 ajab segi pühitsetud preesterluse ja ilmikute vaimse preesterluse jne.

2. Pühapäeval, 11. detsembril 1983 jutlustas paavst ühes Rooma protestantlikus kirikus, kuhu minekuks oli ta ise initsiatiivi üles näidanud.

3. Peapiiskop Jean-Marie Fortier Sherbrooke'ist Quebecis on korduvalt kutsunud protestante võlts-preestripühitsusele oma katedraali. Ta osales ka ise ühel taolisel tseremoonial ja võttis äsja "ordineeritud" naispastori käest vastu "armulauda".

4. 18. veebruaril 1984 sõlmiti Püha Tooli ja Itaalia vahel uus konkordaat. II Vatikani kirikukogu usuvabaduse deklaratsioonist lähtudesei ole Itaalia enam katoliiklik riik, vaid ilmalik, st ateistlik riik. Selle dokumendi kohaselt ei ole Rooma enam Püha Linn!

5. 10. mail 1984 külastas paavst Tais budistlikku templit, võttis enne sisenemist kingad jalast ja istus budistliku vaimuliku jalge ette, kes oli ise võtnud istet suure buda kujuga altari ees.

6. Šveitsi piiskopid tegid oma karjasekirjas 16. septembrist 1984 lõppjärelduse, et "soov koos sama leiba samal laual vastu võtta, st soov, et Missat ja (protestantlikku) õhtusöömaaega ei  pühitsetaks enam eraldi, pärineb Jumalast". "Siiski peab selle soovi teostamise ajastamisega olema ettevaatlik", lisasid piiskopid.

Nad toetasid ka seadusemuudatust abieluõiguses, mis peaaegu hävitab abielu ja perekonna. Tänu nende toetusele võeti see uus abieluseadus Šveitsis 22. septembril 1985 vastu. Taas kord tõestavad piiskopid end olevat mitte ainult üleloomuliku, vaid ka loomuliku Jumalast seatud korra hauakaevajad.

7. Prantsuse episkopaat määrab jätkuvalt lastele kasutamiseks hereetilist katekismust "Pierre Vivantes" (Elavad kivid). "Aga kes pahandab ühe neist pisukestest, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse" (Mt 18,6).

8. Kardinal Höffneri ja hr Lohse, Saksamaa evangeelse kiriku eesistuja ühisavalduses, mis kirjutati alla 1. jaanuaril 1985, lubatakse segaabielu (vaid üks abikaasadest on katoliiklane - tõlk.) osapooltele vabadus otsustada, kumma poole kirikus abielluda või lapsed ristida, sama kehtib ka laste kasvatamise kohta emma-kumma usu järgi. 1917. aasta kanoonilise õiguse koodeks (kaanon 2319) sätestab sellise käitumise puhul erilise ekskommunikatsiooni.

9. Kardinal Ratzinger sõnab oma raamatu "Vestlused usust" (1985) lõpus, et äärmuslikel juhtudel on teised religioonid pääsemise "erakorralised" vahendid. Ei, Teie Eminents, üksnes Jeesus Kristus on Tee ja Tõde ja Elu; mitte keegi ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu!

10. Dokumendis juutluse käsitlemisest katehheesis, mis avaldati 24. juunil 1985, ütleb kardinal Willebrands, et me ootame koos juutidega Messiat! Ja ta viitab siin koguni paavstile, kes 17. novembril 1980 Mainzis juutidele teatas, et Vana Leping ei ole veel tühistatud.

11. Vatikan saatis suvel 1985 ametliku esindaja Rooma uue hiiglasliku mošee nurgakivi asetamisele.

12. 1985. a. augustis kuulutas paavst Casablancas noortele moslemitele, et meie kristlastena austame sama Jumalat, keda nemadki - just nagu islamis oleks pühim Kolmainsus ja Jumala lihakssaamine! Mõni päev pärast seda kohtub paavst Lome äärelinnas animistlike preestrite ja nende saatjatega ühiseks palveks "pühas metsas", kus "vee jõudu" ja jumalikustunud hingi välja kutsutakse. Ja vähemalt kaks korda, Karas ja Togoville'is (Karas lausa enne püha Missa pühitsemist!), segas paavst kõrvitsaanumas vee maisijahuga, mis on väärreligiooni tunnistav žest.

13. Saksamaal 1980. aasta paavsti visiidi lõpuks asutatud katoliiklik-evangeelne komisjon teatas oma 24. jaanuaril 1986. aastal avaldatud lõppraportis, et õigeksmõistmise, euharistia, preesterluse ja paavstluse küsimustes ei ole kahe konfessiooni vahel enam lahknevusi. Tähelepanelik vaatleja märkab kahtlemata, et selles avalduses kuulutatakse avalikult oikumeenilist ühtsusreligiooni.

14. Ja nüüd, 25. jaanuaril 1986 kutsub paavst kõiki religioone üles kogunema sügisel rahupalveks Assisisse. (...) "Millise Jumala poole tahavad palvetada need, kes sõnaselgelt eitavad meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkust? Tõeline Saatana sisendus", oli peapiiskop Lefebvre'i kommentaar.

15. Oma India-reisil räägib paavst ainult dialoogist ja vastastikusest mõistmisest religioonide vahel, et koos edendada inimeste vendlust ja sotsiaalset heaolu.

Kas te arvate, armsad sõbrad, et nende näidete esitamine pakub meile rõõmu? Need on siin loetletud kurbuses ja valus, kirja pandud ainult murest püha Kiriku hea käekäigu pärast. Samuti ei soovi me paavsti üle kohut mõista. Me jätame meeleldi selle keerulise küsimuse tulevikus Kiriku otsustada. Me ei kuulu nende hulka, kes paavstitooli tõtlikult vakantseks kuulutavad, vaid laseme end juhtida Kiriku ajaloost. Paavst Honorius pandi valeõpetuste pärast kuuenda ülemaailmse kirikukogu poolt anateemi alla. Mitte kunagi aga ei ole keegi väitnud, et Honorius ei olnud paavst. Siiski ei tohi me tõsiasjade ees silmi sulgeda.

Ja tõsiasjad on ka karbonaaride (Itaalia vabamüürlaste) salajased juhtnöörid, nagu nende kirjavahetus 1820. a. paiku. Sealt võib lugeda järgmist:

"Töö, mille me ette võtame /.../ võib aastaid, võib-olla ka terve sajandi kesta. /.../ See, mida me peame püüdlema ja ootama, nagu juudid ootavad Messiat, on meie vajadustele vastav paavst. /.../ Nõnda kaasame me selleks, et purustada kalju, millele Jumal oma Kiriku rajas, /.../ Peetruse järeltulija väikese sõrme oma vandenõusse. /.../ Et kindlustada meile soovitav paavst, on vaja kõigepealt kujundada talle põlvkond, kes on väärt sellist valitsusaega, millest me unistame. /.../ Hankige endale hea katoliiklase maine /.../ See maine aitab meie õpetust kergesti noorte vaimulike hulka viia /.../ Mõne aasta pärast on see noor vaimulikkond asjade õige kulu puhul hõivanud kõik ametikohad /.../; ja teda kutsutakse paavsti valima /.../ ja see paavst, nagu enamik tema kaasaegseid, on juba paratamatult läbi imbunud /.../ humanitaarsetest põhimõtetest, mida me tahame levitama hakata."

"Vähehaaval, peenelt seatud vahenditega peame me paavsti abil jõudma revolutsioonilise idee võidukäiguni. /.../ See plaan on mulle alati tundunud üleinimlik."

Leo XIII väikese ektsortsismi algvariandist loeme:

"Salakavalad vaenlased on Kiriku, veatu Talle Mõrsja üle külvanud kibedusega justkui koirohuga. Nad on sirutanud nurjatult oma käed Tema pühimate hüvede järele. Sinna, kuhu on seatud sisse õndsa Peetruse aujärg ja tõe troon valguseks rahvastele, on nad püstitanud oma nurjatuse jälestusväärse trooni, et nad pärast karjase löömist saaksid karja laiali pillutada."

Ja mida me peaksime sellises inimlikult võttes lahendamatus olukorras tegema? Palvetama, töötama ja koos Kirikuga kannatama."

Kas need sõnad on 25 aastat hiljem oma väe kaotanud? Benedictus XVI ametisse astumisega seoses oleks võinud loota olukorra paranemisele, kuna ta ise ju mõistis, et Püha Ema Kirik on traagilises olukorras. Ja tegelikult märkiski ta maha mitmeid tähiseid, mis kahtlemata võivad toetada Kiriku tervendamist rohkest vaenulikkusest hoolimata. Mõtleme siinkohal neile headele tegudele, mida ta Vennaskonna heaks tegi ja mida me tänulikkusega meenutame. Kuid uue Assisi kohtumise korraldamine, isegi pehmendatuna, isegi muudetuna, nagu näib tema kavatsus olevat, meenutab paratamatult esimest Assisit, mis oli nii mitmes mõttes pahameelt tekitav. Üks halvimatest hetkedest oli kahetsusväärne ja kurb vaatemäng, kus Kristuse asemiku kõrval võis näha kirjut seltskonda paganaid, kes oma väärjumalate poole hüüdsid. Buddha kuju asetamine Assisi Püha Peetruse kiriku tabernaaklile jääb kõige vapustavamaks ja hirmsamaks näiteks. Kui nüüd on kavatsus pühitseda sellise sündmuse aastapäeva, siis pakub eeltoodud tõsiasi ise võimaluse algataja häbiposti panna. Benedictus XVI kirjutas ühele evangeelsele pastorile, kes uue Assisi vastu protesteeris, et ta teeb kõik vältimaks sünkretismi. Kuid kas osalejatele teistest religioonidest öeldakse, et on ainult üks tõeline religioon, mis päästab? Kas neile öeldakse, et taeva all ei ole ühtegi teist nime, kelle läbi me saaksime päästetud, peale Jeesuse Kristuse nime, nagu õpetas püha Peetrus, esimene paavst? (vrd Ap 4, 12.) Siin on ju ometigi tegemist usudogmadega.

Kui korraldajad osalejate ees nendest põhitõdedest vaikivad, siis neid ju petetakse! Kui nende eest varjatakse ainsat hädavajalikku asja, unum necessarium, lastes neil uskuda, et kõik on hästi, kuna Püha Vaim kasutab ka teisi religioone päästmise vahenditena, isegi kui on jutt erakorralistest vahenditest II Vatikani kirikukogu uue Õpetusameti järgi, siis viiakse neid eksitusse, röövides neilt pääsemise vahendid.

Mis puudutab Johannes Paulus II õndsakskuulutamist, siis selle vahetu mõju seisneb selles, et kogu tema pontifikaadile antakse pühitsus, kõikidele tema ettevõtmistele, isegi kõige suuremat pahameelt tekitavatele, nendele, mida me ülalpool kirjeldasime ja ka paljudele teistele, nagu näiteks koraani suudlemine ja arvukad andekspalumise tseremooniad, mis panevad arvama, nagu oleks Kirik süüdi skismades, mille tagajärjel on nii paljud hinged meie Emast, pühast Kirikust eraldumise ning eksitustest ja hereesiast kinni pidamise tõttu hukatusse läinud. Praktikas viib see kõik religioosse ükskõiksuseni igapäevases elus, ja Rooma vähesed pingutused Kirikule nii kahjuliku kursi õgvendamiseks annavad vaid kesiseid tulemusi: Kirik ise on verevaene.

Võidakse ütelda, et me pingutame üle, et me dramatiseerime või et me kasutame kallutatud retoorikat. Ja ometigi on needsamad seisukohad kõlanud paavstide Paulus VI, Johannes Paulus II ja Benedictus XVI huulilt. Kuid need näivad olevat vaid tähesähvatused taevalaotuses, mis õige pea unustatakse ja mis jätavad täiesti ükskõikseks rahvamassid, keda ei huvita üles taevasse vaatamine.

Mida tuleks teha? Mida me omalt poolt saaksime teha, armsad sõbrad? "Palvetage ja tooge hüvitust pattude eest" oli üleskutse, mille esitas meie hea Taevane Ema, õndsaim Neitsi Maarja nii Lourdes'is kui ka Fatimas. Need taevased soovitused on endiselt jõus - ja praegusel ajal veel enamgi kui nende andmise hetkel. Paljud teist tahavad teada, mis oli meie möödunud aastal lõppenud roosipärja-ristikäigu mõju. Me saatsime tulemused koos oma palvega Ülemkarjasele. Ta ei pidanud meid vastuse vääriliseks ega saatnud isegi kinnitust kirja kättesaamise kohta. Kuid see ei tohi meid heidutada. Meie palved on läkitatud Taevasse, meie Emanda, meie nii hea ja halastava Ema, ja halastuse Jumala juurde. Meil ei ole seega õigust kahelda, kas meie palveid Jumaliku Ettehoolduse poolt kuulda  võetakse. Usaldagem armsat Jumalat. Ja siiski sunnib Kiriku ja maailma olukord teilt tungivalt paluma, et te ei lõpetaks palveid Kiriku ja maailma hüvanguks, Maarja Immakulaatse Südame triumfi eest. Kriisi sügavus, kõikvõimalike hädade levik, mis inimkonda tabavad või teda ähvardavad, nõuab meilt vastavat hoiakut: "Peab ikka palvetama ja [sellest] mitte tüdima, oportet semper orare et numquam deficere" (Lk 18:1).

Seetõttu tundub meile hädavajalik ja enam kui õigeaegne, nähes aina vohavamat kurjust, mis püha Kirikut enda alla matab, kutsuda üles uuele roosipärja-ristikäigule ja patuhüvitusele. Me kutsume teid kõiki ühendama oma jõud, et selle aasta Ülestõusmispühast kuni 2012. aasta Nelipühani punuda uus vaimulik lillepärg, uus vanik neist meie Emandale nii meelepärastest roosidest, et ta oma laste nimel asetaks selle eestpalvena oma jumaliku Poja ja kõikvõimsa Isa jalge ette. Segadus hingede seas üha kasvab, neid antakse juba ka lambataras huntide kätte. Katsumus on nii raske, et isegi valitud läheksid hukka, kui katsumusi ei lühendataks. Viimaste aastate vähesed julgustavad saavutused ei ole piisavad oletuseks, et asjad on tõesti põhjalikult muutunud. Need annavad meile küll suuri lootusi tulevikule, kuid see on nagu valgus, mida märgatakse, kui ise ollakse veel sügaval tunnelis. Seetõttu palugem kogu südamest oma Taevase Ema sekkumist, et neid hirmsad katsumusi lühendataks, et see modernistlik loor, mis on - vähemalt Vatikani II kirikukogust alates - Kirikut lämmatanud, puruks rebitaks, et Kiriku võimukandjad täidaksid oma kohustusi hingede ees, et Kirik saaks tagasi oma sära ja vaimuliku ilu, et hinged kogu maailmas kuuleksid Head Sõnumit ja pöörduksid, võtaksid vastu päästvaid sakramente ning leiaksid tee ainsasse lambatarasse. Ah, kui meelsasti me kasutaksime vähem dramaatilist tooni; kuid see oleks vale ja kuritahtlik hooletus, kui me tahaksime teid rahustada,  lastes teil uskuda, et asjad iseenesest paremaks muutuvad.

Me loodame teie heldemeelsusele, et meil õnnestuks veel kord põimida vähemalt kaheteistkümnest miljonist roosipärjast koosnev pärg, et Kirik vabaneks kurjast, mis teda rõhub või lähimas tulevikus ähvardab, et Venemaa pühitsetaks ja Immaculata triumf võimalikult kiiresti saabuks.

Et meie palved oleksid veelgi tõhusamad ja et igaüks saaks neist suurimat kasu, siis tahame lõpetuseks juhtida teie tähelepanu sellele, et roosipärja palvetamisel ei ole kõige tähtsam mitte Ave Mariade arv, vaid viis, kuidas neid palvetatakse. Monotoonsuse ja hajameelsuse vastu saab tõhusalt võidelda, kui me palvetame roosipärga Jumalaema enda soovituste kohaselt: roosipärja pärleid loendades tuleks mõtiskleda meie Issanda ja Tema pühima Ema elusündmuste ja saladuste üle. Tähtsaim on side meie Päästja eluga, mis tekibki, kui mõtleme armastusega sündmustele, mida enne iga kümnendikku nimetatakse, st roosipärja "saladustele". Kümme Ave Maria't muutuvad justkui taustameloodiaks, mis seda võimsat ja leebet sidet Jumalaga, meie Issanda ja meie Emandaga saadab ja hoiab. Õde Lucia Fatimast võis paavstide eeskujul öelda, et Jumal on tahtnud anda sellele palvele täiesti erilise väe - ei ole probleemi, mis selle võrratu palve kaudu ei leiaks lahendust. Rõhutaksime pereringis palvetamise tähtsust - see tõestab iga päev oma suurt mõju laste ja noorte kaitsmisel tänapäeva maailma kiusatuste ja kohutavate ohtude eest ning hoiab ka perekonna ühtsust seda ähvardavate rohkete ohtude keskel. Ärgem heitugem Jumaliku Ettehoolduse näivast vaikimisest pärast meie viimast ristikäiku. Kas pole mitte nii, et Jumalale meeldib, kui me tõestame olulistes asjades, et oskame hinnata selle tõelist väärtust, mille eest me palume, ja et oleme valmis selle eest ka maksma?

Nüüd, mil on kätte jõudmas meie Issanda Kannatus, Suur nädal ja meie Päästja aurikas Ülestõusmine, palume meie Emandat, et ta õnnistaks teie heldemeelsust, et ta võtaks teid oma kaitse alla ja vastaks teie püsivatele palvetele.

Menzingenis, Kannatuspühapäeval

+ Bernard Fellay, kindralülem