Armastus ja ohver käivad alati käsikäes teisipäev, 6. september 2011

Take-Up-Your-Cross1.jpg

Tänases evangeeliumis hoiatab meie Issand Jeesus Kristus meid vaimse leiguse eest ja manitseb oma maailma tulemist kõrgemalt hindama. Ta tuletab meile meelde, et Tema on see suur tõotatu ja suur oodatu, keda Vana Testamendi patriarhid, prohvetid ja kuningad on üle nelja tuhande aasta näha igatsenud. Peame selle eest väga tänulikud olema ja mitte kunagi võtma seda enesestmõistetavana.

Jah, neli tuhat aastat igatses ja ootas inimkond, et tuleks Päästja ja vabastaks nad pattudest. Meie esiisad ootasid ja igatsesid nii väga Issandat näha, saada Tema läbi päästetud. Kuid armulauas võtame me Päästjat ennast vastu väga sageli. Seepärast peame pidevalt olema valvsad, et me ei langeks oma püha usu praktiseerimisel vaimsesse leigusesse või loidusesse.

Vaimne leigus (acedia) ja loidus on meie vaimulikule elule väga ohtlikud. Vaimne leigus ja loidus on Jumala ja Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse armastamise raevukad vaenlased. Nad hävitavad ohvrivaimu ning annavad jõudu laiskusele ja isekusele. Peame meeles pidama, et armastada Jumalat või teist inimest tähendab soovida ja teha neile head. Kuid tihti tähendab Jumalale või kaasinimestele hea tegemine nende pärast ohvri toomist.

Tihti nõuab meie religioon selliste tegude tegemist, mida nimetame ohvriks. Need ohvrid on head ja pühad toimingud, mis on mõnikord rasked, vaevalised ja vahel isegi tüütud. Armastus ja ohver käivad alati käsikäes. Kui me teist inimest armastame, peame selleks, et talle head teha, ohverdama oma aega ja jõupingutusi, oma soove. Selleks on vajalik ohvrivaim.

Jumala ja kaasinimeste armastamine ebaõnnestub meil sageli seetõttu, et ohvri toomine on liiga raske. Kuid tõeline armastus nõuab ohverdamist ja just ohvri toomise läbi TÕESTAME me tõelist armastust. Kui oleme valmis Jumala ja kaasinimeste pärast ohvreid tooma, isegi kui see on raske ja tüütu või kui me ei taha seda teha, siis sellega tõestamegi neile oma armastust.

Paraku oleme meelsamini laisad, armastame iseendid ja teeme seda, mida soovime teha. Vaatame parema meelega mõnda filmi või oleme internetis, kui toome ohvri ja palvetame roosipärga. Kuulame parema meelega ilmalikku muusikat, selle asemel et armastusest Jumala vastu mõnda vaimulikku raamatut lugeda. Arvame, et saame nõnda õnnelikumaks, kuid isekas inimene muutub alati kõige õnnetumaks inimeseks.

Kristlik, katoliiklik vaim on ohvrivaim. See ohvrivaim sünnib armastusest Jumala vastu ka siis, kui see on raske või kui me ei tunne soovi ohvrit tuua. See on suretamise vaim. Just nii tõendatakse tõelist pühendumist ja tõelist Jumala armastamist. Jah, meie langenud loomus seab meid kiusatusse mõttega, et Jumala pärast ohvrite toomine on liiga raske või vaevaline, kuid me peame langenud loomusele vastu seisma. Langenud loomusele ja korratutele tunnetele kuuletumine ei ole Kristuse vaim, kes ohverdas meie eest oma elu, see ei ole katoliku pühakute vaim.

Me peame pühapäeviti käima Pühal Missal, peame palvetama roosipärga, käima pihil, täitma kümmet käsku ja nii edasi. Vahel on neid asju teha raske, vahel vaevaline, vahel tüütu. Ent kui me tõepoolest Jumalat armastame ja soovime Talle head teha, toome me vajaliku ohvri ja kingime selle Talle. Need ohvrid tuleb tuua Jumala pärast, Jumala armastamise pärast. Armastus ja ohver käivad alati käsikäes.

Peame olema valvel vaimse leiguse ja loiduse vastu. Need pahed rikuvad meid ning panevad mõtlema vaid iseendile. Nad muudavad meid isekaks ja Jumala teenimises laisaks, nad panevad meid ainult naudinguid ja lõbu otsima. Aeglaselt hävitavad nad meie hinges armu elu ning soovi tuua Jumalale ohvreid.

Olgem iseäranis valvsad, et me ei muutuks leigeks Püha Missa vastu. Püha Missa on meie Issanda suur ohver. Pühal Missal ohverdab Ta oma Ihu ja Vere meie eest Isale. Ta annab seda Ihu ja Verd meile, et toita meie hinge. Püha Missaohver peab olema meie religiooni keskmeks. Peame seda üha enam väärtustama ning muutma selle üha kaunimaks. Peame võitlema leiguse vastu ning tulema Pühale Missale nii tihti kui võimalik. Mõnikord tähendab tulemine ohvri toomist, kuid armastus ja ohver käivad alati käsikäes.

Mingem Maarja Immakulaatse Südame ja Püha Lootuse Jumalaema juurde. Anugem, et ta saavutaks meile ohvrivaimu, et ta aitaks meid teha head Jumalale ja kaasinimestele isegi siis, kui see on raske või vaevaline. Sest Maarja annab eeskuju. Tal oli väga valus näha oma Poega piinatuna ja ristilööduna. Ometi kuuletus ta Jumala tahtele ja läks Temaga ristini kaasa. Tehkem sedasama. Nähkem vaeva, et saada ohvrivaimu. Sest ilma ohvrita ei ole tõelist, sügavat ja siirast kristlikku armastust.