Intervjuu piiskop Bernard Fellay'ga pärast kohtumist kardinal William Levadaga teisipäev, 4. oktoober 2011

mgrfellay_11-300x2061.jpg

14.09.2011

Pärast 14. septembril 2011 kell 10.00 Vatikanis toimunud kohtumist piiskop Bernard Fellay ja tema kahe assistendi ning Usudoktriini Kongregatsiooni prefekti kardinal William Levada vahel vastas P. Pius X Vennaskonna kindralülem meie küsimustele [DICI lugejate jaoks].

Kuidas kohtumine kulges?

Kohtumine toimus väga viisakas ja avameelses õhkkonnas, sest ausaks jääda tahtes ei väldi P. Pius X Vennaskond veel lahendamata probleeme. Ka viimase kahe aasta jooksul toimunud teoloogilised arutelud peeti samas vaimus. Kui ma selle aasta 15. augustil ütlesin, et me oleme ühel meelel selles, et me ei ole ühel meelel II Vatikani kirikukogu suhtes, täpsustasin ma, et dogmade puhul, nagu Pühima Kolmainsuse doktriin, oleme me ilmselgelt ühel meelel, kui neid mainitakse II Vaticanumi dokumentides. Ühte lauset ei tohi kontekstist välja kiskuda. Meie teoloogilistel arutelude väärtuslikkus seisneb selles, et kõiki neid õpetuslikke probleeme tõsiselt uuriti ja selgitati.

Vatikani ja Vennaskonna ühises pressiteates öeldi, et teile anti üle õpetuslik dokument ja pakuti välja kanooniline lahendus. Kas võite avaldada üksikasju?

Selle dokumendi pealkiri on „Õpetuslik preambul“. See anti meile põhjalikuks uurimiseks. Seega on see konfidentsiaalne ning te mõistate, miks ma teile sellest rohkem ei räägi. Sõna „preambul“ näitab aga, et dokumendi heakskiitmine on igasuguse kanoonilise tunnustamise eeltingimus Püha Tooli poolt.

Rääkides sellest õpetuslikust preambulist konfidentsiaalsuse piiri ületamata, kas saate kinnitada, et nagu pressiteates väljendati, sisaldab see dokument vahetegemist selle vahel, mis on de fide [usule olemuslik] – millest Vennaskond kindlalt kinni peab – ja selle vahel, mis pärineb pastoraalselt kirikukogult, mida II Vaticanum ise väitis end olevat ja mida võib seega kritiseerida, ilma et seataks usku kahtluse alla?

Seda uut vahetegemist ei kuulutatud ainult pressiteates; olen ise seda mitmest allikast kuulnud. Juba 2005. aastal ütles kardinal Castrillon Hoyos, kui olin talle viis tundi selgitanud kõiki vastuväiteid II Vatikani kirikukogule, mis P. Pius X Vennaskond oli sõnastanud: „Ma ei saa öelda, et nõustun kõigega, mida te ütlesite, kuid see, mida te ütlesite, ei tähenda, et olete väljaspool Kirikut. Niisiis kirjutage paavstile ja paluge tal ekskommunikatsioon tagasi võtta.“

Täna pean ma objektiivsuse huvides tunnistama, et õpetuslikus preambulis ei tehta selget vahet puutumatu dogmaatilise valdkonna ja arutelule avatud pastoraalse valdkonna vahel. Ainus, mida ma võin öelda, kuna see on võetud pressiteatest, on see, et preambulis sisalduvad „mõningad doktrinaarsed printsiibid ja kriteeriumid katoliku õpetuse tõlgendamiseks, mis on vajalikud, et tagada ustavus Kiriku Õpetusametile ja sentire cum Ecclesiale [koos Kirikuga mõtlemisele]. Samas jäetakse põhjendatud arutelule avatuks II Vatikani kirikukogu dokumentides ja kirikukogujärgses Õpetusametis sisalduvate konkreetsete väljendite ja formuleeringute uurimine ja teoloogiline seletamine.” Näete, ei rohkem ega vähem.

Mis puudutab kanoonilist seisundit, mida olevat P. Pius X Vennaskonnale pakutud tingimusel, et ta võtab vastu õpetusliku preambuli: on räägitud pigem [personaal]prelatuurist kui ordinariaadist. Kas see vastab tõele?

Nagu te õigesti märkisite, on see kanooniline seisund seotud tingimustega. Alles hiljem näeme me selle täpseid asjaolusid. See jääb veel arutelu teemaks.

Millal te annate vastuse preambulis tehtud ettepanekule?

  Niipea kui olen pühendanud piisavalt aega selle dokumendi uurimisele ja nende inimestega nõu pidamisele, kes otseselt vastutavad P. Pius X Vennaskonna eest, sest olen lubanud oma kaasvendadele, et ei tee tee nii tähtsas asjas otsust kõigepealt nendelt nõu küsimata. Kuid ma kinnitan teile, et meie otsus tehakse Kiriku ja hingede hüve silmas pidades. Meie Roosipärja-ristikäik, mis kestab veel mitu kuud, tuleb jõulisemaks muuta, et võiksime Maarja, Kiriku Ema eestkoste läbi saavutada valguse ja tugevuse armu, mida vajame enam kui kunagi varem.

(DICI nr. 240)