Petitsioon paavst Benedictus XVI-le Vatikani II kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks neljapäev, 1. detsember 2011

concile_11.jpg

Kõrgeimale Ülemkarjasele Benedictus XVI-le, et ta sooviks algatada Vatikani II pastoraalse kirikukogu põhjalikuma uurimise.

Püha Isa!

Monsenjöör Brunero Gherardini, Prato piiskopkonna preester ja Püha Peetruse Basiilika kanoonik, keda tuntakse hästi kui Paavstliku Lateraani ülikooli endist eklesioloogia professorit ning Itaalia teoloogide dekaani, kirjutas Teie Pühadusele 2009. aastal väga lugupidava ja tungiva petitsiooni, kutsudes üles algatama Vatikani II kirikukogu dokumentide üle läbimõeldud ja avalikku kriitilist arutelu. Seda toetas 2010. aastal ka Roberto de Mattei, Rooma Euroopa Ülikooli kirikuloo ja kristluse ajaloo professor ning Riikliku Teadusnõukogu asepresident.

Oma petitsioonis kirjutas Msgr. Gherardini:

« Kiriku hüvanguks – ja eriti selleks, et saavutada hingede päästmist, mis on tema esimene ja kõrgeim seadus (vt CIC 1983, kaanon 1752) – tundus mulle pärast aastakümneid II ülemaailmse Vatikani kirikukogu nimel toimunud liberaalset eksegeetilist, teoloogilist, historiograafilist ning « pastoraalset » loometööd vältimatu, et toodaks ometigi mingisugust selgust, vastates autoriteetselt küsimusele selle kirikukogu järjepidevusest teiste kirikukogudega (seekord mitte üksnes seda deklareerides, vaid esitades ehedaid tõendeid), küsimusele selle ustavusest Kiriku Traditsioonile. »

 Pooldades Vatikani II kirikukogu hoolikat teaduslikku analüüsi

« Paistab tõepoolest olevat kui mitte ilmvõimatu, siis vähemasti väga raske tõendada seda järjepidevuse hermeneutikat [kogu eelnenud Õpetusametiga], ilma et kõigepealt tehtaks hoolikat teaduslikku analüüsi kirikukogu kohta üldiselt, kõigi selle dokumentide, iga teema kohta nendes dokumentides, nende teemade ja dokumentide vahetute ja kaugemate allikate kohta… Oleks üpris mõttetu jätkata kirikukogust rääkimist üksnes selle sisu üle korrates või esitades seda kui täielikku uuendust.

Sellise ulatusega uurimine ületab aga kaugelt ühe inimese võimekuse, seda mitte ainult seetõttu, et üks ja sama teema vajab lahtiharutamist erinevatel tasanditel (ajaloolisel, patristilisel, kanoonilisel, filosoofilisel, liturgilisel, teoloogilisel, eksegeetilisel, sotsioloogilisel, teaduslikul), vaid ka seepärast, et iga dokument puudutab kümneid ja kümneid teemasid, mida ainult teema asjatundja on suuteline tulemuslikult käsitlema.

Juba hulk aega tagasi tuli mulle mõte (ning ma söandan selle nüüd Teie Pühadusele esitada) viimase kirikukogu suurejoonelisest ja võimaluse korral lõplikust ümberformuleerimisest, mis puudutaks selle igat külge ja teemat.

Paistab tõepoolest loogiline ning mulle ka möödapääsmatu, et igaüht nendest külgedest ja teemadest uuritaks nii omaette kui kõigi teiste teemade kontekstis, pöörates suurt tähelepanu kõigile allikaile, ning vaadeldaks eraldi järjepidevust Kiriku senise Õpetusametiga, olgu erakorralise või korralisega. Teadusliku kriitilise uurimise alusel, mis on nii põhjalik ja vastuvaidlematu kui võimalik ning kooskõlas Kiriku traditsioonilise Õpetusametiga, saab siis võimalikuks ammutada materjali II Vaticanumi kindlaks ja objektiivseks hindamiseks.

See võimaldaks vastata järgmistele küsimustele paljude teiste hulgast:

1) Mis on Vatikani II kirikukogu tõeline olemus?

2) Milline on suhe kirikukogu pastoraalse iseloomu (määratlus, mida oleks tarvis autoriteetselt selgitada) ja dogmaatilise iseloomu – kui seda on – vahel? Kas võib pastoraalse iseloomu ühildada dogmaatilisega? Kas esimene eeldab viimast? On ta sellega vastuolus? Kas ta eirab seda?

3) Kas tõesti on võimalik määratleda Vatikani II kirikukogu kui « dogmaatilist » ja seetõttu viidata sellele kui dogmaatilisele kirikukogule? Kasutada seda uute teoloogiliste väidete alusena? Millises tähenduses? Missugustes piirides?

4) Kas II Vaticanum on « sündmus », nagu Bologna koolkond seda mõistab, mis teisisõnu lõikab eelnenuga sidemed läbi ja juhatab igas mõttes sisse uue ajastu? Või kordab ta eneses kogu minevikku eodem sensu eademque sententia [samas tähenduses ja samal eesmärgil]?

On selge, et katkestuse hermeneutika ja järjepidevuse hermeneutika sõltuvad vastustest, mida neile küsimustele antakse. Kui aga uurimise teaduslik kokkuvõte järeldab, et vaid järjepidevuse hermeneutikat võib lugeda vastuvõetavaks ja võimalikuks, siis on vaja tõestada (väljaspool igasuguseid deklaratsioone), et see järjepidevus on reaalne, väljendudes aluseks olevas dogmaatilises identiteedis.

Peaks aga juhtuma, et seda järjepidevust ei saa teaduslikult tõestada, olgu tervikuna või osaliselt, siis oleks tingimata vaja seda ka rahulikult ja avameelselt öelda, vastuseks vajadusele selguse järele, mida on oodatud juba ligi pool sajandit.

Oma äsjailmunud hästidokumenteeritud « Vatikani ajaloos » andis professor de Mattei avalikkusele täpse ja tõetruu pildi selle kirikukogu vaevatud ja dramaatilisest käigust. Ta lõpetab nii:

« Lubage mul käesoleva raamatu lõpus aupaklikult pöörduda Tema Pühaduse Benedictus XVI poole, keda tunnistan Peetruse ametijärglaseks ja kellega tunnen end olevat lahutamatult seotud, väljendades talle sügavat tänulikkust selle eest, et ta on avanud uksed tõsisele arutelule Vatikani II kirikukogu üle. Kordan, et soovisin anda oma panuse sellesse arutelusse mitte kui teoloog, vaid kui ajaloolane, ühinedes ometi nende teoloogidega, kes lugupidavalt ja pojalikult paluvad Kristuse maapealset asemikku algatada Vatikani II kirikukogu põhjalik uurimine kogu selle keerukuses ja ulatuses, et tõendada selle järjepidevust eelmise kahekümne kirikukoguga ning hajutada need varjud ja kahtlused, mis ligi pool sajandit on põhjustanud Kirikule kannatusi, kuigi on kindel, et põrgu väravad ei saa kunagi Temast võitu (Mt 16,18). »

Ning meie, allakirjutanud, kes me oleme lihtsad usklikud, ühineme täielikult nende aupaklike ja põhjendatud palvetega. Kindel olles, et pojalikust austusest Teie Pühaduse vastu meil puudu ei jää, julgeme lisada (lisaks neljale eelpool esitatud küsimusele) mõned nendest arvukatest järelepärimistest, mis meie arvates väärivad kindlasti selgitavat vastust, nagu on välja toodud Msgr. Gherardini ning teoloogide ja intellektuaalide analüüsides, kes juba kirikukogujärgse aja algusest peale on võidelnud, et II Vaticanumi kohta selgitusi saada:

 5) Missugune täpne tähendus on antud « elava traditsiooni » mõistele, mis ilmus jumalikku ilmutust käsitlevas konstitutsioonis Dei Verbum? Oma hiljutises uurimuses katoliku traditsiooni põhimõiste teemal väitis Msgr. Gherardini, et Vatikani II kirikukogu ajal toimus Kiriku Traditsiooni mõistmises « koperniklik revolutsioon », kuna kirikukogu ei defineerinud selgelt Traditsiooni dogmaatilist väärtust (DV 8). Vastupidiselt tavale vähendab dokument üheni (ad unum) jumaliku Ilmutuse kaks allikat (Pühakirja ja Traditsiooni), mida Kirik on alati tunnistanud ja mida kinnitasid dogmaatilised Tridenti ja Vatikani I kirikukogu (DV9). Dokument paistab isegi seisvat vastu Pühakirja veatuse dogmale (DV 11.2), sest mispärast, « pärast deklareerimist, et kõik, mida need inspireeritud autorid väidavad, tuleb Pühalt Vaimult, omistatakse veatuse eesõigus ainult ‘tervendavatele’ või ‘päästvatele tõdedele’ kui osale tervikust (veritatem, quam Deus nostrae salutis causae Litteris sacris consignari voluit)? Kui Püha Vaim inspireeris kõike, mis Piibli autorid kirja panid, peab veatus kehtima kõigele, mitte ainuüksi päästvatele tõdedele. Seega näib tekst ebaloogiline. »

6) Millise tähenduse peaks täpselt andma uuele Katoliku Kiriku definitsioonile, mis sisaldub Kiriku-teemalises dogmaatilises (mis sellegipoolest ei määratle mitte ühtegi dogmat) konstitutsioonis Lumen gentium? Kui see langeb kokku püsiva definitsiooniga, nimelt, et vaid Katoliku Kirik on üks ja ainus tõeline Kristuse Kirik, kuna on Püha Vaimu juhtimisel ainsana läbi sajandite puutumatuna säilitanud meie Issanda ja apostlite poolt üle antud usuvaramu, siis miks püüti seda muuta, kirjutades lihtsa uskliku jaoks raskesti mõistetavalt ning mitte kunagi (peab ütlema) lahti seletatuna, et « ainus » Kristuse Kirik « subsisteerib Katoliku Kirikus, mida valitseb Peetruse ametijärglane koos temaga osaduses olevate piiskoppidega. Sellegipoolest leidub palju pühitsuse ja tõe elemente ka tema nähtavatest piiridest väljaspool. Kuivõrd need on Kristuse Kirikule kuuluvad annid, on need jõud, mis tõukavad katoliikliku ühtsuse poole » [LG 8]? Kas selles sõnastuses ei tundu, et Katoliku Kirik paistab olevat kõigest üks Kristuse Kiriku osa? Pelgalt osa, sest Kristuse Kirik öeldakse sisaldavat – Katoliku Kiriku kõrval – « palju pühitsuse ja tõe elemente », mis asuvad « väljaspool » Katoliku Kirikut? Sellest järelduks, et « ainus tõeline religioon[, mis jätkab] eksisteerimist Katoliku Kirikus » (religioonivabadust käsitlev deklaratsioon Dignitatis humanae, 1.2) on « Kristuse Kiriku » religioon, millel on « elemente » väljaspool Katoliku Kirikut. Sellest võib soovi korral aru saada ka kui « ühest tõelisest religioonist », mis kirikukogu sõnul subsisteerib samamoodi « Kristuse Kiriku » mittekatoliiklikes « elementides »?

7) Millise tegeliku tähenduse peab omistama üldisele arusaamale Kirikust kui « Jumala rahvast » (Lumen gentium 9-17) – mõistele, mis minevikus viitas ainult osale tervikust, samas kui tervik moodustas « Kristuse Müstilise Ihu »?

8) Millise tähenduse peab andma terminite « üleloomulik » ja « transsubstantsioon » väljajätmisele kirikukogu dokumentidest? Kas see muudab, nagu väidetakse, ka nende mõistete sisu?

 Kas teatava kollektiivse vastutuse sisseseadmisega ei põhjusta kollegiaalsus piiskopi mõjuvõimu vähenemist?

9) Milline on uue kollegiaalsuse määratluse täpne tähendus? Mida peame Kiriku muutumatu õpetuse valguses arvama Lumen gentium’i alguses asuvas Nota explicativa praevia’s, « selgitavas eelmärkuses » antud tõlgendusest (märkus, mis pandi sinna selleks, et teha lõpp kontsiili-isade vahelisele arutelule)? Tsiteerime Romano Amerio selgesti esitatud kahtlusi:

« Eelmärkus » (Nota praevia) hülgab kollegiaalsuse klassikalise tõlgenduse, mille järgi on Kirikus kõrgeima võimu kandja ainuüksi paavst, kes jagab seda tahtmise korral kõigi kirikukoguks kokku kutsutud piiskoppidega. Kõrgeim võim muutub kollegiaalseks ainult siis, kui paavst seda oma äranägemist mööda (ad nutum)edasi annab. Samuti heidab « selgitav märkus » kõrvale uuendajate arvamuse, mille kohaselt on Kiriku kõrgeimaks võimuks piiskoppide kolleegium ühenduses paavstiga ning mitte ilma paavstita, kes on selle pea, kuid seda sellisel moel, et kui paavst teostab kõrgeimat võimu, isegi kui see toimub ainuisikuliselt, teeb ta seda ikkagi nimetatud kolleegiumi peana ning seega selle kolleegiumi esindajana, millelt ta on kohustatud nõu küsima, et selle arvamust esitada. See teooria on kujundatud eeskuju järgi, mis väidab, et igasugune võim võlgneb oma meelevalla hulkadele: teooria, mida on raske ühitada Kiriku jumaliku ülesehitusega (mis on hierarhiline ja jumalikku, mitte rahvalikku päritolu). Kummutades need kaks teooriat, rõhutab Nota praevia, et kõrgeim võim kuulub piiskoppide kolleegiumile, mis on ühendatud oma peaga, kuid et pea võib seda võimu teostada kolleegiumist sõltumatult, kuna aga kolleegium ei või seda teostada sõltumatult peast (ja see on oletatavasti mööndus Traditsioonile).

» Kas on korrektne väita, et juriidiliste volituste – õigupoolest tõelise kolleegiumi volituste – andmine piiskoppide konverentsidele on tegelikult vähendanud ja moonutanud piiskopi rolli? Eks ole nii, et eraldi võetuna ei paista tänapäeva Kirikus piiskoppidel peaaegu mingit tähtsust olevat (Teie Pühadus, andestage meile me otsekohesus). Selles küsimuses jätkab Amerio:

« Postkontsiliaarse Kiriku kõige silmatorkavam uuendus on võimalus osalemiseks [otsuste tegemise juures] kõigil juriidiliste organitena määratletud Kiriku võimuorganitel, nagu piiskopkonna ja riiklikud sinodid, koguduse- ja preestrite nõukogud jne… Episkopaalsete konverentside asutamine on andnud kaks tagajärge: see on moonutanud Kiriku orgaanilist ülesehitust ning võtnud võimu piiskoppidelt. Enne kirikukogu kehtinud kanoonilise õiguse järgi on piiskopid apostlite ametijärglased ning igaüks valitseb oma piiskopkonnas vaimulikes ja ajalikes asjades korralise võimuga, teostades seal seadusandlikku, kohtu- ja täitevvõimu (kaanonid 329 ja 335). See võim oli täpne, isikuline ning – välja arvatud peavikaari institutsiooni puhul – delegeerimatu (seejuures sõltus peavikaar piiskopi tahtmisest – ad nutum)…

Dekreet Christus Dominus omistab piiskoppide kogule kollegiaalsuse, mis on « kõrgeim, täielik võim üleilmse Kiriku üle » ja mis oleks igas mõttes võrdne paavsti võimuga, kui seda võiks teostada ilma tema nõusolekuta. Seda kõrgeimat võimu on alati tunnistatud paavsti poolt ülemaailmsele kirikukogule kokku kutsutud piiskoppide assamblee puhul. Kerkib aga küsimus, kas võimu, mida saab panna kehtima ainult sellest kõrgem võim, võib pidada kõrgeimaks ja kas see ei ole ainult näiv, eksisteerides üksnes mõttelisena (ens rations). Ent vastavalt Vatikani II kirikukogu vaimule teostub episkopaalne võim, milles kollegiaalsus kehastub, piiskoppide konverentside kaudu.

Siin on midagi kummalist: dekreedi (37. lõigus) põhjendatakse selle uue institutsiooni olemasolu ühe riigi piiskoppide kooskõlastatud tegutsemise vajadusega. Neid uusi koostöösidemeid, millel on nüüdsest juriidiline kuju, ei nähta kui muudatust Kiriku ülesehituses, mis asendaks piiskopi piiskoppide koguga ja isikliku vastutuse kollektiivsega, mis on seetõttu killustatud… Piiskoppide konverentside asutamisega on Kirik muutunud paljude keskustega organisatsiooniks… Selle uue korralduse esimene tagajärg on seega ühtsuse sideme lõdvenemine [paavstiga]. See on ilmnenud ääretutes erimeelsustes kõige tõsisemate küsimuste puhul [näiteks 25. juuliga 1968 dateeritud entsüklika Humanae vitae õpetuse osas, mis keelas kontratseptiivide kasutamise]. Uue korralduse teine tagajärg on iga üksiku piiskopi mõjuvõimu vähenemine. Nad ei ole enam vastutavad ei oma rahva ega ka mitte Püha Tooli ees, kuna nende isiklik vastutus on asendatud kollektiivse vastutusega, mis kuulub kogule kui tervikule ning mida ei või seetõttu enam kanda üle selle kogu erinevatele osadele.

 » Kas preester on tänapäeval taandatud Jumala rahva koosviibimise organiseerija ja eesistuja rolli?

10) Missugune tähendus tuleb tänapäeval omistada preestriseisusele, Kiriku autentsele institutsioonile? Kas on tõsi, et kirikukogust alates on preester « sacerdos Dei’st » [Jumala preestrist] alandatud « sacerdos populi Dei’ks » [Jumala rahva preestriks] ja on taandatud peaasjalikult « Jumala rahva koosviibimise organiseerija » ja selle « eesistuja » ning ka « sotsiaaltöötaja » rolli? Selles osas kuulub kritiseerimisele: Lumen gentium 10.2, mis paistab püüdvat viia ühele tasandile « teeniva » või « hierarhilise » preesterluse ja niinimetatud « usklike üldise preesterluse » – mida varem peeti pelgalt aunimetuseks – oma väite tõttu, et need kaks « on sellest hoolimata suunatud teineteisele, ad invicem tamen ordinantur » (vaata ka LG 62.2); LG 13.3, mis tundub preestriseisust kirjeldavat lihtsalt kui « kohustust » või « Jumala rahva » ametiposti; tõsiasi, et evangeeliumi kuulutamine on kirjas esimese preesterliku « kohustusena » (dekreet Presbytorum Ordinis preestrite teenimisametist ja elust, 4: « piiskoppide kaastöötajatena on preestrite esmane kohus kuulutada Jumala evangeeliumi »), samas kui Tridenti kirikukogu tuletas sellele vastupidiselt meelde, mis preestri missiooni esmaselt iseloomustab: « vägi pühitseda, ohverdada ja jagada Issanda Ihu ja Verd » ning teisena meelevald « patte andestada või kinnitada » (DS 957/1764). Kas on tõsi, et II Vaticanum vähendab vaimuliku tsölibaadi väärtust, väites, et « täielik ja püsiv kasinus taevariigi nimel on Kristuse soovitus… ning seda on alati Kirikus preestrielule eriliselt sobivaks tunnusjooneks peetud [kuigi] seda ei nõua preestriseisuse olemus » (PO 16). Kas seda viimast väidet võiks õigustada 1Tm 3,2-5 ja Tt 1,6 väära tõlgendamisega?

11) Mida täpselt tähendab « loovuse » printsiip liturgias, mis igasuguse kahtluseta tuleneb sellest, et piiskoppide konverentsidele on selles küsimuses antud laialdased võimupiirid, kaasa arvatud võimalus eksperimenteerida jumalateenistuse uute vormidega selleks, et kohandada neid rahvaste meelelaadile ja traditsioonidele ning lihtsustada nii palju kui võimalik? Kõik see on välja pakutud liturgia-teemalises konstitutsioonis Sacrosanctum Concilium: art. 22.2 piiskoppide konverentside uutest võimupiiridest; 37, 39 ja 40 rahvaste meelelaadile ja traditsioonidele kohandamisest ja liturgia kohandamise alustest üldiselt; artiklid 21 ja 34 liturgilisest lihtsustamisest. Kas Kiriku Õpetusamet pole mitte alati sarnaseid valikuid liturgia uuendamise vallas hukka mõistnud? On tõsi, et konstitutsioon Sacrosanctum Concilium ikka veel nõuab Pühalt Toolilt liturgia ja selle uuenduste üle järelevalvet (SC 22.1, 40.1-2), kuid see järelevalve ei ole suutnud ära hoida liturgia laiaulatuslikku laastamist, mis on usklikud kirikutest minema ajanud, ning see laastamine jätkub ka praegu, vaatamata karistustegevusele ja Teie Pühaduse soovile kuritarvitused kaotada. Kas asjakohased uuringud ei saaks säärase ebaõnnestumise põhjusi päevavalgele tuua?

Mis vahe on kontsiliaarsel religioonivabadusel ja ilmalikul südametunnistuse vabadusel?

Mõistagi ei saa me esitada kõiki küsimusi, mida kirikukogu dokumendid tekitavad ning mis on seotud Kiriku praeguse olukorraga. Antud teema kohta söandame lisada veel ainult järgmist:

12) Kirikukogu kuulutas esimest korda Kiriku ajaloos religioonivabaduse põhimõtet kui mistahes religiooni tunnistava inimisiku « loomulikku õigust » või « inimõigust » ja seega ülimuslikku õigust Ilmutatud Tõe (meie katoliku religiooni) õiguse suhtes olla tunnistatud ainsa tõelise religioonina, eelistatuna teistele, mis ei ole ilmutatud ega pärine seega Jumalalt. See religioonivabaduse põhimõte rajaneb eeldusel, et kõik religioonid on võrdsed ning seega propageerib selle rakendamine ükskõiksust, agnostitsismi ja lõpuks ateismi. Kuidas õigupoolest eristub see põhimõte, nii nagu kirikukogu sellest aru saab, ilmalikust südametunnistuse vabadusest, mida austatakse antikristliku Prantsuse revolutsiooni poolt kuulutatud “inimõiguste” hulgas?

13) Kas ka praegusaegne oikumenism ei vii sarnase tulemuseni (religioosse ükskõiksuseni ja usu kaotamiseni), arvestades seda, et oikumenismi peasiht ei näi olevat mitte niivõrd inimkonna pöördumine (niipalju, kui võimalik) Kristuse juurde, kuivõrd selle ühtsus ja koguni ühendamine teatud uude ülemaailmsesse kirikusse või religiooni, mis suudab juhatada sisse messiaanliku kõigi rahvaste vahelise rahu ja vendluse ajastu? Kui need on tänase oikumenismi sihid – ning neid leidub juba osaliselt pastoraalses konstitutsioonis Gaudium et spes, mis käsitleb Kirikut ja nüüdisaegset maailma –, siis kas ei paista see oikumeeniline dialoog ohtlikult kalduvat teatava « Kristuse ja Beliari lepingu » poole [vt 2Kr 6,15]? Kas ei tuleks postkontsiliaarse Kiriku dialoogi tänapäeva maailmaga uuesti läbi kaaluda?

Püha Isa!

Küsimused, mida meil on olnud julgust selles alandlikus petitsioonis esitada, võivad loomulikult pahandada seda osa hierarhiast, kes juba kaks aastat tagasi teatas, et ei kiida heaks Msgr. Gherardini petitsiooni. Peame silmas seda osa hierarhiast, kes ei tundu veel olevat aru saanud Kirikut viiskümmend aastat vaevanud kriisi erakordsest tõsidusest, kriisi, mille kirikukogu-eelsed sissejuhatused lahvatasid avalikuks kirikukogu ajal, nagu näitas professor de Mattei raamat ning juba varem ja kokkuvõtlikumalt isa Ralph M. Wiltgeni S.V.D. ja professor Romano Amerio teosed.

Söandame öelda, et see petitsioon, mis on kirjutatud täie lugupidamisega Teie vastu, paistab meie kui usklike hinges ja südametunnistuses olevat täielikult kooskõlas selle Võitleva Kiriku taastamise, uuendamise ja puhastamisega, mille Teie Pühadus on südilt ette võtnud, vaatamata mitmesugusele vastuseisule ja raskustele, mis on kõigile teada. Me ei viita üksnes Teie Pühaduse leppimatule tegutsemisele moraalse rikutuse vastu, mis läbistab osa vaimulikkonnast, ega ka puhastusoperatsioonile tuntud heategevusorganisatsioonides ja abiprogrammides, mis on nüüdseks vaid nime poolest katoliiklikud. Viitame ka iidse Rooma missariituse (mida kutsutakse vääralt « Tridenti Missaks » – ulatub ju selle kaanon kindla pärimuse kohaselt tagasi apostellike aegadeni) pühitsemise « vabastamisele » ning samuti kirikukogu-eelse korra järgsele sakramentide jagamisele ja eksortsismi riitusele. Osutame ka peapiiskop Marcel Lefebvre’i rajatud Püha Pius X Vennaskonna piiskoppidelt ekskommunikatsiooni (mis lasus neil üldteada distsiplinaarsetel põhjustel) tagasivõtmisele: « tagasivõtmisele », mida paluti Teie Pühaduselt lugupidamise ja püsivusega, alustades samal ajal selle intentsiooniga « üleilmset roosipärja-ristikäiku », mis leidis katoliku usklike seas laiaulatuslikku järgimist.

 Kõigis nendes korraldustes, mis on kahtlemata Kiriku jaoks äärmise tähtsusega ja mida Te olete teinud motu proprio [Teie enda initsiatiivil] Kõrgeima Ülemkarjase kogu voliga, mis tuleneb Teie potestas iurisdictionis’est [jurisdiktsioonivõimust] terve Issanda Kiriku üle – kõiges selles näeb meie sensus fidei lihtsate katoliku ilmikutena ilmselget Püha Vaimu tegutsemist. Võtame seega oma petitsiooni kokku Püha Vaimu abi paludes, et katoliikluse keskmesse Kristuse tagasitoomise ettevõtmisesse kaasaks Teie Pühadus ka kirikukogu loodetud läbikaalumise.

 Kinnitades oma pojalikku pühendumist ja lugupidamist

In Domino et in corde Mariae [Issandas ja Maarja Südames]

24. septembril 2011

Järgnevad ligi 50 tuntud katoliiklase allkirjad, nende seas:

Prof. Paolo Pasqualucci, filosoofia professor; Msgr. Brunero Gherardini, Itaalia teoloogide dekaan, eklesioloogia professor; Msgr. Antonio Livi, epistemioloogia emeriitprofessor Lateraani Ülikoolis; prof. Roberto de Mattei, Università Europea di Roma; prof. Luigi Coda Nunziante, isiklikult ning ka assotsiatsiooni Famiglia Domani presidendina; dr. Paolo Deotto, Riscossa Cristiana (www.riscossa cristiana.it) eesistuja; prof. Piero Vassallo, filosoofia professor, Riscossa Cristiana kaaseesistuja; dr. Virginia Coda Nunziante; dr. Pucci Cipriani; isa Marcello Stanzione ja kogu Püha Peaingel Miikaeli Militia; prof. Dante Pastorelli, P. Hieronymuse ja P. Assisi Franciscuse Auväärse Vennaskonna ülem Firenzes San Filippo Benizis ning Firenze Una Voce president; Calogero Cammarata, Inter Multiplices Una Vox’i president (Torino); dr. Cristina Siccardi – Castiglione Torinese; dr. Carlo Manetti – Castiglione Torinese; Alessandro Gnocchi; Mario Palmaro; Mario Crisconio, Malta ordu rüütel, Pio Monte della Misericordia juhataja (Napoli), Napoli Una Voce president; Enrico Villari, Ph.D., insener (Napoli); Marcello Paratore, filosoofia õppejõud (Napoli); Giuseppe de Vargas Machuca, Reale Arciconfraternità e Monte del SS. Sacramento dei Nobili Spagnoli (Napoli) ülem; Giovanni Turco, ülikooli õppejõud, Rahvusvahelise Aquino Thomase Ühingu Napoli osakonna president; Giovanni Tortelli, kirjanik, kanoonilise õiguse ja kirikuajaloo spetsialist (Firenze). Seda petitsiooni levitatakse itaaliakeelsena Riscossa cristiana veebilehel. Ingliskeelne tõlge DICI nr. 242 14. oktoober 2011.

B. Gherardini, “Petitsioon Pühale Isale”, Ülemaailmse Vatikani II kirikukogu: ülivajalik arutelu lisa (Frigento, AV: Casa Mariana Editrice 2009). R. de Mattei, Il Concilio Vaticano II: Una storia mai scritta [Vatikani II kirikukogu: kirjapanemata lugu] (Torino: Lindau 2010), 591. B. Gherardini, “Quod et tradidi vobis: La Tradizione vita e giovinezza della Chiesa, “Divinitas’es, uus sari, 2010 (53/1-2-3): 165-186. Romano Amerio, Iota Unum (Nouvelles Editiones Latines 1985), 82-83 (§44). Samas, 431-433 (§§232, 233). B. Gherardini, Quale accordo fra Cristo e Beliar? Osservazioni teologiche sui problemi, gli equivoci ed i compromessi del dialogo interreligiohttp://www.dici.org/en/news/interview-with-bishop-bernard-fellay-superior-general-of-the-society-of-st-pius-x-the-society-of-st-pius-x-and-the-doctrinal-preamble/so (Verona: Fede & Cultura 2009).