Intervjuu piiskop Bernard Fellayga: P. Pius X Vennaskond ja õpetuslik preambul reede, 16. detsember 2011

mgr_fellay_11_.jpg

Miks on kardinal Levada poolt teile 14. septembril antud õpetuslik preambul endiselt ümbritsetud nii suure saladuselooriga, seda nii Usudoktriini Kongregatsiooni kui ka P. Pius X Vennaskonna poolt? Mida varjab see vaikimine Traditsioonile ustavate preestrite ja usklike eest?

Säärane diskreetsus on tavaline kõigi oluliste läbirääkimiste puhul; see tagab toimuva tõsiduse. Meile antud õpetuslik preambul on nimelt dokument, mida saab selgitada ja muuta, nagu sellele lisatud kaaskiri osutab. See ei ole lõplik tekst. Üsna varsti koostame dokumendile vastuse, milles nimetame ausalt need õpetuslikud seisukohad, mida peame asendamatuks. Meie püsiv huvi läbirääkimiste algusest peale Püha Tooliga – nagu meie vestluspartnerid ka väga hästi teavad – on traditsioonilise seisukoha esitamine täieliku ustavusega. Ka Rooma poolele on diskreetsus oluline, kuna see dokument – isegi tema praegusel, veel paljuski selgitamist vajaval kujul – võib äratada vastuseisu progressivistide poolt, kelle jaoks on vastuvõetamatu juba ainuüksi mõte kontsiili üle arutlemisest, kuna nad peavad seda pastoraalset kontsiili vaidlustamatuks, justkui olnuks tegu dogmaatilise kirikukoguga.

Kõigile neile ettevaatusabinõudele vaatamata on Püha Pius X Vennaskonna ülemate 7. oktoobril Albanos peetud kohtumise tulemused erinevate, kuid üksteisega kooskõlas olevate allikate poolt internetis avaldatud.

Internetis juba ebadiskreetsusest puudust ei tule! On tõsi, et see õpetuslik preambul ei saa pälvida meie heakskiitu, kuigi kontsiili teatud punktide osas on jäetud ruumi “põhjendatud arutelule”. Kui suur see ruum on? Ettepanek, mille ma mõne päeva pärast Kiriku juhtidele esitan, ning nende vastus omakorda aitavad meil kaaluda alles jäänud võimalusi. Milline nende kõneluste tulemus aga iganes on, vastu võetud või tagasi lükatud lõppdokument tehakse igal juhul avalikuks.

Parem juhtida tähelepanu raskustele ja lahendustele

Kuna teie hinnangul pole dokument kuigi selge, kas poleks siis lihtsaim lahendus vastata selle autoritele otsese keeldumisega?

See oleks ehk tõesti lihtsaim viis, kuid mitte kõige viisakam. Et dokumendile lisatud kaaskiri näeb ette võimaluse saada selgitusi, näib mulle oluline neid küsida, mitte a priori neist keelduda. See ei määra mingil kombel ette meie lõplikku vastust.

Et debatt Rooma ja meie vahel on olemuslikult õpetuslikku laadi ning puudutab peamiselt kirikukogu, siis aitavad ka võimalikud selgitused veelgi selgemini näidata, kus peituvad raskused ning kus lahendused; see on tõsi ka seetõttu, et arutelu ei puuduta ainult P. Pius X Vennaskonda, vaid ühtlasi kogu Kirikut. Selline on meie teoloogilisi arutelusid viimasel kahel aastal juhtinud vaim.

Kõnealune dokument on eessõnaks kanoonilisele statuudile; kas see ei välista iseenesest teie poolt määratletud tegevuskava, mis nägi ette, et igasugustele praktilistele kokkulepetele peab eelnema õpetuslik lahendus?

Tegu on siiski õieti õpetusliku pre-ambuliga, mille vastuvõtmine või tagasilükkamine määrab ka selle, kas mingi kanooniline staatus omandatakse või mitte. Doktriini ei asetata mingil juhul teisejärgulisele kohale ning enne keskendumist kunagi saadavale kanoonilisele staatusele uurime me seda preambulit väga hoolikalt, lähtudes Traditsioonist, millega oleme ustavalt seotud. Me pole nimelt unustanud, et Rooma ja meie vahel viimase neljakümne aasta jooksul peetud dispuudi lähtekohaks on paljud õpetuslikud erimeelsused; neid kanoonilise staatuse saamise nimel kõrvale lükata tähendaks seada end nendesamade erimeelsuste vältimatu taasesilekerkimise ohtu, mis muudaks kanoonilise staatuse mitte ainult ebakindlaks, vaid lausa talumatuks.

Seega pole Rooma ja P. Pius X Vennaskonna vahel kaks aastat kestnud teoloogiliste kõneluste järel põhimõtteliselt midagi muutunud?

Need kõnelused on võimaldanud meie teoloogidel sirgjooneliselt esitada need kirikukogu peamised punktid, mis põhjustavad Kiriku Traditsiooni valguses raskusi. Kõrvuti nende kõnelustega ning vahest ka tänu neile on viimase kahe aasta jooksul peale meie veel teisedki toetavad hääled end kontsiili kritiseerides kuuldavaks teinud. Nii rõhutas msgr Brunero Gherardini oma uurimuses “Ecumenical Council Vatican II: A Much-Needed Discussion” kirikukogu dokumentide erinevaid autoriteetsusastmeid ning osutas juba algusest peale Vatikani II kirikukogusse pugenud “vastalisele vaimule”. Samamoodi oli piiskop Athanasius Schneideril julgust 2010. aasta lõpul Roomas ühel konverentsil küsida kontsiili tõlgendamise vigu hukka mõistvat kokkuvõtet. Sarnaselt on ka ajaloolane Roberto de Mattei oma viimases raamatus “The Second Vatican Council: A History Never Before Written” kenasti demonstreerinud kirikukogul rakendatud kahjulikke mõjutusi. Peaksime nimetama ka Benedictus XVI-le kirikukogu põhjalikumat uurimist nõudvate Itaalia katoliiklike intellektuaalide poolt saadetud petitsiooni.

Kõik need algatused, kõik need sekkumised näitavad selgelt, et P. Pius X Vennaskond ei ole Vatikani II kirikukogu põhjustatud õpetuslike probleemide nägemisel üksi. See liikumine laieneb ja seda ei saa enam peatada.

Jah, kuid need ülikoolide uurimused, need õpetatud analüüsid ei lisa mingeid konkreetseid lahendusi kontsiili tekitatud probleemidele hic et nunc [siin ja praegu].

Need uurimused tõstavad esile kirikukogu põhjustatud õpetuslikke raskusi ning näitavad ka, miks kontsiili vankumatu järgimine on problemaatiline. See on möödapääsmatult esimene samm.

Roomas endas näitavad üha arenevad tõlgendused, mida antakse usuvabadusele, ning muudatused, mida sel teemal on sisse viidud Katoliku Kiriku katekismusesse ja selle kompendiumisse, samuti kaalumisel olevad parandused kanoonilise õiguse koodeksisse, millistesse raskustesse satutakse siis, kui püütakse iga hinna eest järgida kirikukogu dokumente, ning meie vaatenurgast näitab see kenasti, kuidas on võimatu püsivalt kinni pidada liikuvast doktriinist.

Kas selleks, et tunnistada end katoliiklaseks, ei piisa usutunnistusest?

Mis on teie arvates täna õpetuslikult püsiv?

Ainus ne varietur (muutuste vastu kaitsev) doktriin on ilmselgelt usutunnistus, katoliku usu tunnistamine. Vatikani II kirikukogu oli mõeldud olema pastoraalne; see ei defineerinud ühtki dogmat. Ta ei lisanud ka uusi usuartikleid: “Mina usun usuvabadusse, oikumenismi, kollegiaalsusesse…” Kas poleks usutunnistus siis tänagi jätkuvalt piisav kellegi katoliiklaseks pidamiseks? Kas ei väljenda see endiselt kogu katoliku usku? Kui inimesed ütlevad lahti eksitustest ja liituvad Katoliku Kirikuga, kas nad peavad nüüd tunnistama oma usku usuvabadusse, oikumenismi või kollegiaalsusesse? Meile, peapiiskop Lefebvre’i vaimulikele poegadele, kes me alati oleme hoidunud rajamast paralleelset kirikut ning oleme alati tahtnud olla ustavad Igavesele Roomale, meile ei valmista mingit raskust kõigi usutunnistuse artiklite järgimine.

Kas selles kontekstis saab olla mingit lahendust kriisile Kirikus?

Kui ei juhtu imet, siis pole mingi kohene lahendus mõeldav. Tahta, et Jumal annaks võidu, käskimata relvastatud meestel võitlusse astuda, on, kui tsiteerida püha Jeanne d'Arci, üks deserteerumise vorme. Tahta lõpetada kriis tundmata muret või seotust tähendab Kirikut mitte armastada. Jumalik ettehooldus ei vabasta meid oma seisuslike kohustuste täitmisest, kuhu ta meid ka iganes poleks asetanud, ega võtmast vastutust ning vastamast armudele, mida ta meile kingib.

Kiriku praeguseks olukorraks meie kunagistes kristlikes maades on kutsumuste arvu traagiline langus: neli preestripühitsust Pariisis aastal 2011, ainult üks Rooma piiskopkonnas aastate 2011-2012 kohta. See on murettekitav preestrite nappus: mõtelge Aude’i (piirkond Lõuna-Prantsusmaal) küreele, kes peab pidama jumalateenistusi 80 paigas. Prantsusmaa piiskopkondade verevaesus ulatub selleni, et nad tuleb lähitulevikus ümber grupeerida, nagu kogudustega juba on tehtudki … Ühesõnaga, kiriklik hierarhia on praegu struktuuride eesotsas, mis on kaugelt liiga suured pidevalt väheneva personali jaoks, ning see on otsesõnu väljendudes haldamatu olukord, ja mitte ainult majanduslikus mõttes… Piltlikult öeldes oleks vaja säilitada 300 nunnale mõeldud kloostrit olukorras, kus nunni on järele jäänud vaid kolm. Kas asjad saavad jätkuda nii veel kümme aastat?

Mõned noored piiskopid ja preestrid, kes on saanud käesoleva olukorra päranduseks, muutuvad järjest teadlikumaks 50-aastasele moodsale maailmale avatuse viljatusest. Nad ei süüdista ainult ühiskonna ilmalikustumist, vaid küsivad ka Kiriku täielikult ilmalikustuvale maailmale avanud kirikukogu vastutuse kohta. Nad tahavad teada, kas Kirik ikka saab niisugusel määral kõige tänapäevasega kohaneda, ilma et ta ühtlasi võtaks üle ka tänapäeva vaimu.

Need piiskopid ja preestrid küsivad noid küsimusi endilt ning mõned neist küsivad ka meie käest… Salaja, nagu Nikodeemos. Me vastame neile, et sellise hädaga silmitsi seistes tuleb endalt küsida, kas katoliiklik traditsioon on vaid üks võimalus või möödapääsmatult vajalik lahendus? Öelda, et see on ainult üks võimalus, tähendab pisendada või lausa eitada kriisi Kirikus ning püüda olla rahul abinõudega, mis on juba osutunud ebatõhusaks.

Piiskoppide vastuseis

Isegi kui P. Pius X Vennaskond omandaks Roomalt kanoonilise staatuse, ei saaks see ometi pakkuda mingit lahendust kohapeal, kuna piiskopid oleksid selle vastu, just nagu nad vastustasid traditsioonilist Missat käsitlevat motu proprio’t.

Nende piiskoppide vastuseis Roomale avaldus vaiksel, kuid mõjusal moel Tridenti Missa motu proprio puhul ning väljendub jätkuvalt mõnede piiskoppide kangekaelsuses, mis puutub missakaanoni pro multis’t, mille Benedictus XVI tahab kooskõlas katoliku õpetusega jätta tõlgituks “paljude eest” ja mitte enam “kõigi eest”, nagu enamikus rahvakeelsetes liturgiates. Tõepoolest hoiavad mõned piiskoppide konverentsid visalt kinni ebaõigest tõlkest – üsna hiljuti näiteks Itaalias.

Seega kogeb ka paavst ise seda mõnede piiskoppide konverentside poolset vastuseisu nii selles kui paljudes muudeski küsimustes ning see annab talle võimaluse hõlpsasti mõista ka P. Pius X Vennaskonnale piiskoppide poolt kahtlemata osaks saavat raevukat vastuseisu. Öeldakse, et Benedictus XVI ise soovib kanoonilist lahendust; ta peaks olema valmis ka ise tarvitama abinõusid, mis muudaksid selle lahenduse tõeliselt mõjusaks.

Kas praeguse kriisi tõsidus on põhjus, miks te olete algatanud uue Roosipärja-ristikäigu?

Nendeks palveteks üles kutsudes tahtsin ma üle kõige, et kõik preestrid ja usklikud oleksid veelgi tihedamalt ühendatud meie Issanda ja Tema Püha Emaga Roosipärja igapäevase palvetamise ning selle saladuste üle sügava mõtisklemise läbi. Me ei ole tavapärases olukorras, mis lubaks meil olla rahul rutiinse keskpärasusega. Praeguse kriisi mõistmine ei põhine interneti kaudu levivatel kuuldustel, nagu ei tule ka lahendused poliitilise taiplikkuse või diplomaatiliste läbirääkimiste kaudu. Seda kriisi tuleb vaadata usu silmadega. Ainult pidev toetumine meie Issandale ja Jumalaemale teeb kõigile traditsioonile truudele preestritele ja usklikele võimalikuks hoida seda ühtset vaatepunkti, mille annab üleloomulik usk. Nii saame selle suure segaduse ajal olla ühendatud.

Palvetades Kiriku eest, Venemaa pühitsemise eest, nagu Pühim Neitsi Fatimas soovis, ning tema Immakulaatse Südame võidu eest, ülendame oma meeled kõrgemale meie liigagi inimlikest püüdlustest ning ületame oma liigagi loomulikud kartused. Ainult sellelt kõrguselt saame me tõeliselt teenida Kirikut, täites oma kohustusi selles eluolukorras, mis meile igaühele on usaldatud. 28. novembril 2011 Menzingenis