Kas FSSPXi tunnustamine tähendab Kirikukogu kahtluse alla seadmist? neljapäev, 3. mai 2012

SSPX-USA1.gif

19. aprill 2012
Hiljutises meediamöllus piiskop Fellay oodatud (ning nüüdseks Usudoktriini Kongregatsioonile esitatud) Õpetuslikku Preambulit puudutava teise vastuse ümber on üks märkimisväärne asjaolu. Paljud ajakirjanikud on mõistnud, et sellel FSSPXi puudutaval sündmusel on sügav tähendus tervele Kirikule, nimetades seda «ajalooliseks hetkeks», mis on «Kirikule ülioluline», ning koguni «pöördepunktiks», millel on katoliiklikule maailmale pikaajaline mõju. Üks suurepärane kommentaar selle aspekti kohta on tulnud Inside the Vatican’i toimetaja dr. Robert Moynihani sõrmede alt:


Kuid veelgi tähtsam mõjust praegusele pontifikaadile antavale ajaloolisele hinnangule on see, et küsimuse lahendamise viis mõjutab põhjalikult Kirikut ennast, seda, millisena ta näeb ennast ja oma ülesannet maailmas, ajas ja ajaloos, ning seega seda, kuidas Kirik suunab oma tegevust ja elu väljapoole Kirikut jääva ilmaliku maailma suhtes.1 [fsspx.org’i rõhutus]

Dr. Moynihan ei jää aga siin pidama, vaid ütleb ka põhjuse, miks nii sünnib:

Vaidlus käib P. Pius X Preestrite Vennaskonna üle, kuid hoopis sügavam küsimus on Vatikani II Kirikukogu ning see, kuidas seda tõlgendada tuleks.2 [fsspx.org’i rõhutus]

See viib probleemi juureni: missugust autoriteedi tasandit omab Vatikani II Kirikukogu? Kuidas viia kooskõlla teatavaid Kirikukogu õpetusi, mis ei ühildu kirikukogueelse Õpetusametiga?

Andes lisa Msgr. Brunero Gherardini ja Roberto de Mattei koostatud selleteemalistele küsimustekogudele, avaldas dr. John Lamont3 Chiesa’s4 hoolika analüüsi5 kirjaliku väitluse kohta, mis peeti Rooma poolt Msgr. Fernando Ocarizi6 ja FSSPXi poolt isa Jean-Michel Gleize7  vahel, kus samuti esitati sarnaseid otsustavaid küsimusi. Dr. Lamont väljendab selgesti FSSPXi õpetuslikku seisukohta II Vaticanumi ja autentse Õpetusameti vahelise suhte osas:

Esimene küsimus, mis teoloogile FSSPXi positsiooni kohta pähe tuleb, puudutab Vatikani II Kirikukogu autoriteedi teemat. [Msgr. Ocarizi artikkel] …paistab väitvat, et Vatikani II Kirikukogu autoriteedi tagasilükkamine on aluseks lahkhelile, millele viitab Püha Tool. Kuid igaühele, kes on tuttav FSSPXi teoloogilise positsiooni ning Katoliku Kirikus valitseva teoloogilise arvamuse õhkkonnaga, on see väide raskesti mõistetav. II Vaticanumi mahukatest õpetustest nimetab isa Gleize kõigest nelja punkti. FSSPX ei lükka Kirikukogu täies mahus tagasi: otse vastupidi, piiskop Fellay on teatanud, et Vennaskond aktsepteerib 95% selle õpetustest.

Dr. Lamont lisab irooniaga:

See tähendab, et FSSPX on Vatikani II Kirikukogule ustavam kui suur osa Katoliku Kiriku vaimulikest ja hierarhiast.

Oluline on, et tekstid, mis FSSPX tagasi lükkab, on aktsepteeritud Kiriku sees olevate gruppide [liberaalide — toim.] poolt, kes lükkavad tagasi sellesama kirikukogu teised õpetused.

(…)

Ta jätkab analüüsi:

Võib seega oletada, et just need konkreetsed tekstid — religioossest vabadusest, Kirikust, oikumeeniast ja kollegiaalsusest — tekitavadki probleemi. Püha Tooli ja FSSPXi vahelise lahkheli põhjus on see, et Vennaskond lükkab tagasi needsamad II Vaticanumi osad, aga mitte Püha Tooli eesmärk kaitsta Vatikani II Kirikukogu kui tervikut…
(…)
Viimati mainitud grupp [liberaalid — toim.] leiab lihtsalt, et Katoliku Kiriku teatud doktriinid ei ole õiged. Nad lükkavad tagasi katoliku õpetuse — ja punkt. FSSPX seevastu ei väida, et Katoliku Kiriku õpetus on vale. Ta väidab hoopis, et mõned Vatikani II Kirikukogu avaldused lähevad vastuollu teiste Õpetusameti õpetustega, millel on kõrgem autoriteet, millest järeldub, et Katoliku Kiriku doktriinidega nõustumine kohustab vastu võtma need kõrgemat autoriteeti omavad õpetused ning lükkama tagasi II Vaticanumis sisalduvad vähesed eksitused. Ta kinnitab, et Katoliku Kiriku tegeliku õpetuse võib leida varasematest ja kõrgemat autoriteeti omavatest avaldustest.

Dr. Lamont seab üles veel ühe küsimuse: «Kuidas saab olla vastu sellele, et FSSPX hoiab kinni Õpetusameti kõrge autoriteediga otsuste tõest?»

Küsimus annab tegelikult ise vastuse: taoline vastuseis pole üldse võimalik. Kui FSSPXi seisukoht õpetuse suhtes tuleks hinnata taunitavaks, peaks väitma, et see seisukoht ei ole vastavuses sellega, mida need Õpetusameti otsused tegelikult õpetavad ning et seega moonutab FSSPX nende otsuste tähendust. Sellest väitest ei ole kerge kinni hoida, sest kui need varasemad otsused välja kuulutati, tõid nad kaasa märkimisväärse hulga teoloogilist tööd, mille eesmärk oli nende otsuste tõlgendamine. See tähendus, mille FSSPX neile otsustele omistab, tuleneb sellest tööst ning vastab sellele, kuidas neid otsuseid nende tegemise ajal mõisteti.

Seejärel küsib autor lõpetuseks järgmised küsimused:

See fakt muudab veel olulisemaks ja vältimatumaks kolmanda küsimuse, mis teoloogil tekib: mida need väljakuulutatud otsused siis tegelikult õpetavad, kui see pole see, mida FSSPX ütleb neid õpetavat?
…milline on Katoliku Kiriku autoriteetne õpetus nendes punktides, mille üle käib FSSPXi ja Püha Tooli vahel vaidlus?

Oma analüüsi võttis dr. Lamont kokku järgneva väitega, mis rõhutab FSSPXi ja Rooma suhete kõikehaaravat tähtsust:

Katoliku Kiriku õpetuse olemus religioosse vabaduse, oikumeenia, Kiriku ja kollegiaalsuse kohta omab suurt tähtsust kõigile katoliiklastele. Need küsimused, mis on Püha Tooli ja FSSPXi vahel toimunud aruteludel üles tõstetud, puudutavad seega tervet Kirikut, mitte üksnes arutelu osapooli.

On kahtlemata meeldiv Kirikukogu õpetuste ja Kiriku tuleviku kohta selliseid mõtisklusi lugeda, kuid nagu dr. Moynihan ette paneb, võib teha enamatki:

[Paavst] Benedictus on praegu sattunud paljude väga mõjukate huvigruppide vahele, kes kõik soovivad asja otsustamise juures teda mõjutada. Seepärast vajab ta meie palveid.8

Seetõttu muutub Roosipärja-ristikäigule jumalikust Ettehooldusest määratud lõpptärmin (27. mai, Nelipüha) veelgi kohasemaks ja tungivamaks.

_____________________________________________________________________
1 Avaldatud 19. aprillil 2012 themoynihanreport.com veebilehel pealkirja all «Paavst Benedictus XVI valimise 7. aastapäev». Dr. Moynihani kirjutis sisaldas ka liigutavaid ning isegi toetavaid mõtteid peapiiskop Lefebvre’i kohta ning isiklikke lugusid, mis paljastasid tema pikaajalise huvi Püha Pius X Preestrite Vennaskonna vastu.
2 Samas.
3 Dr. Lamont õppis Oxfordi Ülikoolis, kus omandas kraadi filosoofias, seejärel kraadi teoloogias Kanadas Ottawa Ülikoolis. Praegu elab ta Austraalias, kus õpetab peapiiskopkonna volitusega Sydney Notre Dame’i Ülikoolis ja Katoliiklikus Instituudis teoloogiat.
4 chiesa.espresso.repubblica.it on Itaalias asuv katoliiklik uudisteagentuur.
5 «Teoloogi küsimused», tsiteeritud Sandro Magisteri poolt tema 13. aprillil 2012 Chiesa lehel ilmunud artiklis pealkirjaga «Lefebvristidele on see viimane kutse lambatarasse».
6 Opus Dei teoloog, üks neist, kes esindab Rooma ja FSSPXi vahelises Teoloogilises Komisjonis Roomat.
7 Samuti Teoloogilise Komisjoni liige, eklesioloogia professor Econe’i seminaris.
8 themoynihanreport.com.