Poola intellektuaalide petitsioon Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks neljapäev, 7. juuni 2012

vaticanII1.jpg

24. septembril 2011 saatis enam kui 50 Itaalia intellektuaali Benedictus XVI-le petitsiooni Vatikani II kirikukogu põhjalikumaks läbivaatamiseks (vaata DICI nr 242 tõlget ). Hiljuti, 5. aprillil 2012, saatsid Poola intellektuaalid Pühale Isale uue petitsiooni, eesmärgiga uuesti läbi uurida Vatikani II Kirikukogu poolt liikvele pandud religioosse vabaduse, oikumenismi ja kollegiaalsuse küsimused.

Püha Isa!
Vatikani II Kirikukogu kokkukutsumise liginev 50. aastapäev ning Tema Pühaduse poolt 11. oktoobril 2011 dateeritud apostellikus kirjas Porta fidei 2012. aasta kuulutamine Usuaastaks on head võimalused Kirikukogu dokumentides sisalduvate õpetuste sügavamaks uurimiseks.1 Kirikukogu peamine ülesanne paistis ühtivat ühe Teie eelkäija, Paulus VI üleskutsega, kes kuulutas, et «Kirik peab vaatama läbitungiva pilguga enesesse, mõtisklema omaenese olemise müsteeriumi üle ning ammutama oma tekke, olemuse, missiooni ja saatuse sügavamast analüüsist valgust ja inspiratsiooni. See doktriin on juba tuntud, seda on praeguse sajandi jooksul arendatud ja populariseeritud.»2 Tõepoolest, paljud vaatlejad märgivad, et II Vaticanum, mis ustavalt neid Paulus VI juhiseid järgis, on Kirikule andnud suurema teadlikkuse enesest (Ecclesia ad intra) ja tema suhtest tänapäeva maailmaga (Ecclesia ad extra).3 Omades eelist heita tagasivaade poolesajale aastale tundub nüüd kohane hinnata Vatikani II pastoraalse kirikukogu antud vastust sellele sagedasti esitatud küsimusele: Kirik, mida ütled sa enese kohta? (Ecclesia, quid dicis de teipsa?) Peab siiski märkima, et selle mõtiskluse fookus ei puuduta ei «[kontsiilidokumentide] vastuvõtu ja rakendamise positiivseid ja negatiivseid praktilisi külgi» ega ka mitte «Kirikukogu õpetustele võlgnetava intellektuaalse nõustumise olemust».4 Selles peetakse silmas hoopis kirikukogu dokumentide sisu põhjalikku õpetuslikku ja pastoraalset mõistmist, et teha kindlaks, kas — ja kui, siis millisest küljest — on Vatikani II Kirikukogu õpetused tegelikult vastanud Kiriku pürgimusele «püüelda edasi selgemale ja sügavamale teadlikkusele iseenesest ja oma missioonist maailmas ning tõe varasalvest, mille pärija ja hoidja ta on.»5

Hiljuti esitasid Teie Pühadusele selles vaimus alandliku petitsiooni Itaalia teaduse ja meedia väljapaistvad katoliiklastest esindajad.6 Mõne aja eest lõppenud õpetuslikud arutelud Püha Pius X Vennaskonna liikmetega, mida toetas Püha Peetruse järeltulija autoriteet, näivad olevat selle mõtiskluse järjekordsed ilmingud. Nüüd palume omakorda ka meie, teaduse ja kultuuri vallas tegutsevad katoliiklased, Poola avaliku elu innukad jälgijad ja sellest osavõtjad, austusega ja alandlikult, et Teie Pühadus mõningad viimase Kirikukogu õpetused Katoliku Kiriku eksimatu Õpetusameti valguses uuesti läbi vaataks. Katoliiklastena, kes on tegevad mitmesugustel teaduse, hariduse, sotsiaalse kommunikatsiooni ja poliitlise elu aladel, sooviksime me kasutada tänavuse juubeli pakutud võimalust, et juhtida Teie Pühaduse tähelepanu mõnede II Vaticanumi õpetuste tagajärgedele, mis puudutavad nii Kiriku siseelu kui ka tema mõju avalikkusele.

ESITEKS sooviksime puudutada Kirikukogu deklaratsiooni religioonivabadusest (Dignitatis humanae), seda seoses Kiriku traditsioonilise õpetusega katoliiklikust riigist, nagu seda on selgelt esitanud Teie Pühaduse eelkäijad paavstid Gregorius XVI (Mirari vos), Pius IX (Quanta cura), Leo XIII (Libertas ja Immortale Dei) ning Pius XI (Quas primas). Võttes aluseks Dignitatis humanae sissejuhatuses esineva avalduse, milles nenditakse, et deklaratsioonis esitatud õpetus religioonivabadusest «jätab puutumata Katoliku Kiriku traditsioonilise õpetuse üksikisikute ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise religiooni ja ainsa Kristuse Kiriku suhtes»7, soovime me eeskätt esitada Teie Pühadusele otsustamiseks küsimuse, kas — ja kui, siis mil määral — see deklaratsioon arendab, täpsustab või selgitab üksikasjalikumalt eelmiste paavstide muutumatut õpetust kristlikust riigist ja Meie Issanda Jeesuse Kristuse ühiskondlikust valitsemisest. Kas deklaratsiooni Dignitatis humanae sisu toetab riigi katoliiklikku iseloomu? On ju Leo XIII õpetuse järgi «riigi jaoks patt, kui ta religiooni eest — kuna see jäävat tema volitustest väljapoole või ei too praktilist kasu — hoolt ei kanna, või kui ta paljudest religioonivormidest võtab omaks selle, mis talle lihtsalt meeldib, sest oleme me ju tingimusteta kohustatud teenima Jumalat nii, nagu Tema seda tahab.»8

Kuidas saame ühitada teiste uskude avaliku kultuse piiramise õigust, mille Teie Pühaduse eelkäijad katoliiklike riikide juhtidele tõelise religiooni säilitamiseks andsid,9 õigusega olla vaba välisest survest avalikus kultuses mistahes religiooni puhul — õigusega, mille Dignitatis humanae tõstis loomuseaduse seisundisse, kuulutades, et see rajaneb inimisiku väärikusel?10 Kas inimisiku väärikus ei ilmne õigesti mõistetuna hoopis siis, kui ta kummardab Jumalat tõelises religioonis? Kuidas tuleb mõista Katoliku Kiriku katekismuses leiduvat avaldust, et religioonivabaduse õigus on garanteeritud «asjakohastes piirides», teiste sõnadega: «Õigus religioonivabadusele ei saa iseenesest olla piiramatu ega olla piiratud vaid positivistlikul või loomulikul viisil mõistetud «avaliku korra» poolt»?11 Kas väljend «asjakohastes piirides» viitab kuidagiviisi objektiivsele tõele või antud religiooni väärusele?12 Milline iganes on vastus nimetatud küsimustele, on vastuvaidlematu fakt, et Dignitatis humanae ei sisalda üldse mingit viidet avaliku võimu kohustusele tunnustada ja kaitsta tõelist religiooni, see tähendab katoliku religiooni — kohustusele, mille oli pannud riigipeadele eelmiste paavstide Õpetusamet.

Peale selle ei jõua dokument religioosse tolerantsuse küsimuse ülestõstmiseni, mida sõnaselgelt ja ühemõtteliselt esitas üks Teie Pühaduse eelkäijatest, paavst Pius XII: «Moraalsete ja religioossete eksituste mahasurumise kohustus ei saa seega olla ülim tegutsemisnorm. See peab olema allutatud kõrgematele ja üldisematele normidele, mis mõningates tingimustes lubavad ning näivad ehk isegi pidavat paremaks eksituse sallimist, et tuua kaasa suuremat hüvet… Esiteks: sellel, mis ei vasta tõele või moraalinormidele, ei ole objektiivselt mingit õigust olemasoluks, levikuks või elavdamiseks. Teiseks: selle tsiviilseaduste ja sunnimeetmetega takistamata jätmine võib sellegipoolest olla õigustatud kõrgema ja üldisema hüve huvides.»13 Religioonivabaduse deklaratsiooni analüüsimine täies ulatuses loob eksimatu mulje, et see dokument peegeldab pigem liberaalset kui katoliiklikku riigikontseptsiooni. Selles mõttes toetab ta taolist Kiriku ja riigi eraldatust, mille mõistis hukka püha Pius X entsüklikas Vehementer nos. Lisaks paistab see eiravat tõsiasja, et riik on vaja allutada Kristuse valitsemisele. Seda vajadust ühes tema eelistega selgitas arusaadavalt paavst Pius XI: «Kui siis riikide valitsejad soovivad säilitada oma autoriteeti, edendada ja suurendada oma maade õitsengut, ei jäta nad hooletusse riiklikku kohustust olla aukartlikud ja kuulekad Kristuse võimule.» Siinjuures on huvitav märkida, et kõik katsed lahendada vältimatut pinget Vatikani II Kirikukogust tõusnud religioonivabaduse õpetuse ja kirikukogu-eelsete paavstide Õpetusameti vahel liiguvad ikka ühes suunas. Sisuliselt lõpevad need katsed Teie Pühaduse eelkäijate poolt esitatud riigi kristlikku iseloomu ja Jeesuse Kristuse ühiskondlikku valitsemist puudutavate õpetuste relativiseerimisega. Kiriku Õpetusameti antud muutumatuid juhiseid kritiseeritakse «historitsismi» reeglite kohaselt15, justkui oleksid need pelgalt ajaloolist väärtust omavad dokumendid ning neid võiks inimese loomuliku mõistuse abil hinnata. Parimal juhul toob kriitika kaasa püüdluse «puhastada» paavstide õpetused oletatavatest «Konstantinuse-järgse aja lisandustest», mis peegelduvad iganenud ja/või teostamatutes õpetustes kristlikust riigist, mis on tänapäeva maailmas elujõuetud. Jätame Teie Pühaduse otsustada, kas niisugune Õpetusameti aktide «uurimismeetod» on õiguspärane. Katoliiklastena, kes on aktiivselt tegevad Poola avalikus elus, ei või me sellegipoolest jätta märkimata, et religiooni küsimustes põhiolemuselt neutraalse liberaalse riigi idee lämmatab jõuliselt poolakate õigustatud püüdeid ning läheb vastuollu ka poola rahva ajaloo sügavaimate väärtustega.

TEISEKS soovime juhtida Teie Pühaduse tähelepanu oikumeenia-teemalisele kontsiilidekreedile Unitatis redintegratio ja eriti selle 3. artiklis leiduvatele ebaselgetele ütlustele: «Meist eraldunud vennad teostavad samuti paljusid kristliku religiooni liturgilisi toiminguid. Need toimingud, mis iga kiriku ja kogukonna olukorrale vastavalt erinevad, võivad kahtlemata tõesti äratada elu armus ning peab ütlema, et nad on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele. Sellest järeldub, et kuigi eraldunud kirikud ja kogukonnad kannatavad juba nimetatud puuduste all, ei ole nad iseenesest mingil juhul ilma jäetud tähendusest ja tähtsusest päästemüsteeriumis. Sest Kristuse Vaim ei ole loobunud kasutamast neid pääsemise vahenditena, mis ammutavad oma mõjuvuse just Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.» Neist paljudest Kiriku piiridest väljaspool olevaist «pühitsuse» ja «tõe» elementidest kõneldakse ka dogmaatilise konstitutsiooni Lumen gentium 8. paragrahvis. Kuidas teisiti võib mõista väljendit «on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele», kui mitte kinnitusena, et inimesed võivad tänu teiste kristlike denominatsioonide rituaalidele ja kommetele saada päästetud väljaspool Katoliku Kirikut? Tekib aga küsimus, kuidas saab sellist tõlgendust sobitada traditsioonilise õpetusega extra Ecclesiam nulla salus [“väljaspool Kirikut ei ole pääsemist”], mis kuulutab, et katoliku usk on lunastuse eeltingimuseks16, või õpetusega Kiriku ühtsusest, mille on eriliselt sätestanud Leo XIII: «Ja et selgemalt esile tuua Kiriku ühtsust, kasutab ta [p. Cyprianus] elava ihu kujundit, mille liikmed ei saa kuidagi elada ilma peaga ühenduses olemata ja sealt elujõudu ammutamata. Peast eraldatult peavad nad paratamatult surema… Kristuse Kirik on seega igavesti üks ja seesama; need, kes sellest lahkuvad, eemalduvad Issanda Kristuse tahte ja käsu alt — hüljates pääsemise tee, astuvad nad hukatuse rajale.»17 Missugune on nende Unitatis redintegratio’st pärinevate avalduste ja Pius IX Syllabuses hukkamõistetud väidete 16 ja 17 omavaheline seos?18 Lisaks juba eespool nimetatud õpetuslikele probleemidele on ka ilmselge, et oikumeenia pastoraalne praktiseerimine on eemaldunud apostolaadi traditsioonilisest mõistmisest, et edendada kristlaste ühtsust, mida saab Pius XI sõnade järgi «edendada ainult nii, et soodustatakse nende inimeste tagasipöördumist ainsasse õigesse Kristuse Kirikusse, kes on sellest lahus, sest minevikus on nad selle õnnetuseks maha jätnud.»19 Põhimõtteliselt, nagu märkis professor Romano Amerio oma monumentaalses uurimistöös Iota Unum, ei esine sõna «tagasipöördumine» (reditus) Kirikukogu oikumeenia-teemalises dekreedis mitte kusagil. Mõte eraldunud kristlaste tagasipöördumisest «ühe Kristuse Kiriku rüppe, mis on, ütleme Meie, kõikidele nähtav ning mis alatiseks kestma jääb sellisena, nagu Ta selle asutas, nii nagu on selle Autori tahtmine»20 on asendatud ideega kõigi kristlaste pöördumisest Jeesusesse Kristusesse: «Kuid me rõõmustame, et meie eraldunud vennad vaatavad Kristusele kui kirikliku osaduse lättele ja keskmele. Nende igatsus ühinemise järele Kristusega tõukab neid üha otsima ühtsust ning andma maailma rahvaste seas tunnistust oma usust.»21 Katoliiklaste hulgas peab pöördumine toimuma Kiriku pideva reformi tähenduses.22 Kui kõigi kristlaste ühtsusele pühendumine on seatud sellesse raamistikku, kas ei sea see lõpuks ohtu või ei juuri täielikult välja apostellikku vaimu ja misjonivaimu Kiriku elu igal tasandil? Kui lükkame tagasi kõik püüded hereetikuid ja skismaatikuid Katoliku Kirikusse juhtida, siis kas ei riski me sellega, et pisimatki vihjet mittekatoliiklaste Rooma lambatarasse tagasipöördumise kohta võtab avalikkus vastu kui sallimatuse märki või «vihakõnet»? Probleem ei seisne üksnes oikumeenias, vaid ka (ehk isegi eelkõige) kaasaegses religioonidevahelises dialoogis, mida propageeris Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon Kiriku suhetest mittekristlike religioonidega Nostra Aetate. Nagu ütleb professor Romano Amerio, on see dialoog juba ammu kaotanud oma rangelt religioosse mõõtme ja on muudetud puhtalt naturalistlikuks tegevuseks, mille eesmärk on ehitada «inimesele väärilisemat maailma»: «Uus oikumeenia kaldub seega väljuma talle kohasest religioossest vallast, mis põhineb üleloomulikel alustel, ning suunduma ilmalikku sfääri, kujundades religioosset ühtsust üha enam Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt toetatud humanitaarse internatsionalismi järgi.»23 Siin kerkib aga küsimus: Kas see programm selgitab Kiriku missiooni tänapäeva maailmas? Kas ei pööra see lootuse teoloogilist voorust puhtalt loomulikuks lootuseks ehitada üles maine «armastuse tsivilisatsioon»? Kas ei võrdu see uus lähenemine Kiriku ja mittekatoliiklastest kristlaste vahelistele suhetele ligimesearmastuse käsu rikkumisega, kuivõrd selle käsu täitmine peaks avalduma püüetes saavutada ligimese igavene pääsemine («noomi patust»)? Ning kas ei sea see uus käsitusviis ühtlasi eesmärgiks rajada üsna kummalist uut korda, mis üritab «ehitada paremat maailma koos teiste religioonide liikmetega»?

KOLMANDAKS võtame endale vabaduse paluda Teie Pühadust uuesti läbi vaadata Kirikukogu kollegiaalsuse doktriin, mida kirjeldatakse konstitutsiooni Lumen gentium 22. paragrahvis ning pastoraalset piiskopiametit Kirikus käsitleva dekreedi Christus Dominus 4. artiklis. Ühelt poolt näib neis dokumentides esitatud õpetus jätvat puutumatuks Kiriku eksimatu õpetuse Rooma ülimuslikkusest: «Et Rooma piiskop on ametilt Kristuse Asemik ning kogu Kiriku Karjane, on tal täielik, kõrgeim ja üleilmne võim kogu Kiriku üle, võim, mida ta võib alati takistamatult teostada.»24 Teisalt aga tutvustab Lumen gentium piiskoppide kolleegiumit kui uut juriidilist instrumenti, mis omab osaduses paavstiga Kirikus kõrgeimat võimu: «Piiskoppide kogu on oma õpetaja- ja karjaserollis apostlite kolleegiumi järeltulija ning selles on apostellik kolleegium põlistatud. Koos oma pea, Ülemkarjasega, ning mitte kunagi ilma temata, on neil ülim ja täielik võim üleilmse Kiriku üle.»25 Vaatamata täpsetele selgitustele «Selgitavas eelmärkuses» (Nota explicativa praevia), mis tunnistavad, et kolleegium — millel puudub alaline vorm — «tegutseb vaid aeg-ajalt … rangelt kollegiaalselt ning seda vaid oma pea nõusolekul», jääb probleem ometi alles, kui püüame sobitada Kirikukogu deklaratsiooni kollegiaalsusest kinnitusega, et Kirikus on ainult üks ülima võimu valdaja. Igal juhul esitati see kinnitus selgesõnaliselt Vatikani I Kirikukogu dogmaatilises konstitutsioonis Pastor aeternus. Tekib seega küsimus, kas pidulik dogmaatiline definitsioon saab vajada täiendavat «täpsustust» või «lisainformatsiooni». Küsimusega edasi minnes tuleks kaaluda ka seda, kas kollegiaalsuse üldpõhimõte sellisena, nagu seda on rakendatud piiskoppide konverentside tegevuses, ei nõrgenda ega õõnesta piiskoppide võimu nende oma kirikutes. Olgu lisatud üks märkimist vääriv fakt: Vatikani II Kirikukogu dekreet Christus Dominus paistab väljendavat kahtlusi korralise piiskopivõimu tulemusrikka teostamise võimalikkuse suhtes: «Piiskoppidel on sageli võimatu, seda eriti tänapäeval, teostada oma ametit sobivalt ja viljakalt, kui nad ei sea sisse suuremat mõistmist ja koostööd soodustavaid suhteid teiste piiskoppidega.»26

Püha Isa, ülalnimetatud probleemid viivad üldisema mõtiskluseni Õpetusameti teatud iseloomuliku tunnuse üle kontsiiliaegsel ja –järgsel perioodil. Nagu Teie Pühadus sageli väljendub, on viimase kirikukogu õige tõlgendamine ja rakendamine võimalik ainult õige reformi-hermeneutika valguses.27 Viimasel ajal on Vatikani II Kirikukogu õige tõlgendamise ja tõlgendamisvigade kõrvaldamise teemal peetud nii mõnedki diskussioonid. Viiskümmend aastat pärast II Vaticanumi kokkukutsumist on Kirikukogu õpetused jätkuvalt vaidluste teemaks, vajades pidevat selgitamist lisanduste ja täpsustuste abil. Kas ei tähenda see, et Kirikukogu tõttu on tänane Õpetusamet lakkamatult hõivatud iseenesega, selle asemel et olla tegevuses usuvaramu uurimisega? Kas asjade niisugune seis näitab, et Kirikukogu andis tõepoolest edasi «puhta ja tervikliku doktriini ilma mingi nõrgendamise ja moonutuseta»28, kooskõlas õndsa paavsti Johannes XXIII soovidega? Kas võime eespool väljendatud kahtlusi silmas pidades õigusega ütelda, et «Vatikani II Kirikukogu ei tule mitte ainult tõlgendada Õpetusameti eelnevate dokumentide valguses, vaid mõningatest varasematest Õpetusameti dokumentidest võib ka Vatikani II Kirikukogu valguses paremini aru saada»?29 Leiame, et küsimused, mida me oma kirjas Teie Pühadusele hindamiseks esitame, on hästi kokku võetud Teie eelkäija Pius XII sõnadega: «Aga kui Kirik teostab seda õpetamise ülesannet, nagu ta seda sagedasti sajandite jooksul on teinud, olgu siis korralisel või erakorralisel viisil, saab selgeks, kui vale on meetod, mis püüab selgitada selget segaste vahenditega. Ometi tuleb tarvitada just vastupidist meetodit.»30

Armastatud Isa, tuleme Teie juurde alandliku sooviga, et oleksite nii lahke ja uuriksite ülal esitatud küsimusi, millele Teie Pühaduse tähelepanu on juba mitmetel kordadel juhitud. Oleme sügavalt veendunud, et see mõtisklus, mis on teostatud Usuaasta ajal, äratab Teie Pühaduse sõnadega väljendudes «igas usklikus pürgimuse tunnistada usku selle täiuses ja uuenenud veendumusega, usalduse ja lootusega.»31

Siiraimate palvetega Teie Pühaduse eest soovime väljendada Teile sügavat pojalikku pühendumust.

ALLAKIRJUTANUD: Maciej Andrzejczak, tõlkija, töövõtja; dr. hab. Jacek Bartyzel, UMK professor, juhendaja, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse liige; Grzegorz Braun, inspitsient; dr. Zbigniew Czapla, õpetaja; Marcin Dybowski, kirjastaja; dr. Mariola Fortuna, teoloog; Artur Górski, Seimi liige; prof. dr. hab. Grzegorz Grzybowski, Poola Teaduste Akadeemia töötaja; prof. dr. hab. Tomasz Grzybowski, õpetaja; Piotr Kamiński, õpetaja; Sławomir Hazak, Szamotulskie Środowisko Tradycji; dr. Krzysztof Kawęcki, õpetaja; dr. Marcin Masny, publitsist, tõlkija; dr. Adam Matyszewski, teoloog, Plocki diötseesi kirikumuusika komisjoni liige; Piotr Mazur, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse liige, Zarządu Towarzystw Gimnastycznych Sokół w Polsce liige; Stanisław Michalkiewicz, publitsist; Artur Paczyna, Rady Głównej Śląskiego Środowiska Wiernych Tradycji juhataja; Stanisław Pięta, Seimi liige; dr. Justyn Piskorski, Esq., UAM; Paweł Pomianek, teoloog; Arkadiusz Robaczewski, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhataja; dr. Piotr Szczudłowski, pedagoog; dr. Teresa Świrydowicz; dr. hab. Kazimierz Świrydowicz, UAM professor; Joanna M. Tryjanowska, Esq.; prof. dr. hab. Piotr Tryjanowski, õpetaja; dr. hab. Piotr Tylus, õpetaja; Maciej Walaszczyk, ajakirjanik; Piotr Walerych, Seimi liige, Poola Teleprogrammi Nõukogu liige (1995-2002); Robert Winnicki, Rady Naczelnej Związku Młodzieży Wszechpolskiej juhataja; dr. Marcin Woźniak, õpetaja; Krzysztof Wyszkowski, Wolnych Związków Zawodowych Wybrzeża asutaja; Dariusz Zalewski, publitsist, tomistliku hariduseetika populariseerija; Zbigniew Zarywski, ettevõtja, fundraiser; Artur Zawisza, Seimi liige, ärimees; Michał Zieliński, majandusteadlane, Korporacja Akademicka Legia.

_____________________________________________________________________
1. Usudoktriini kongregatsioon «Märkus pastoraalsete nõuannetega Usuaastaks».
2. Paulus VI, entsüklika Ecclesisam suam, 9.
3. Kardinal Karol Wojtila «Üldised juhised» Sobor Watykanski II. Konstytucje, Dekrety, Deklaracje [Vatikani II Kirikukogu, Konstitutsioonid, dekreedid, deklaratsioonid] (Pallotinum 1967), 12-14.
4. Isa Fernando Ocariz, «Vatikani II Kirikukogu ustavast järgimisest», L’Osservatore Romano ingliskeelne väljaanne, 2. detsember 2011.
5. Paulus VI, entsüklika Ecclesiam suam, 18.
6. Petitsioon paavst Benedictus XVI-le Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks (tõlge siin).
7. Katoliku Kiriku katekismus, 2105.
8. Leo XIII, entsüklika Immortale Dei, 6.
9. Gregorius XVI, entsüklika Mirari vos, Pius IX, entsüklika Quanta cura.
10. Dignitatis humanae, 2.9.
11. Katoliku Kiriku katekismus, 2109.
12. Samas, 2010.
13. Pius XII Ci riesce, ettekanne Itaalia katoliiklike juristide 5. üleriigilisel konventsioonil (6. detsembril 1953).
14. Pius XI, entsüklika Quas primas.
15. Hukka mõistetud paavst Pius XII poolt entsüklikas Humani generis.
16. Vt. Athanasiuse usutunnistust: «Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige hoidma kinni katoliku usust. Kes aga ei säilita oma usku tervikliku ja rüvetamatuna, see läheb kindlasti igaveseks hukka.»
17. Leo XIII, entsüklika Satis cognitum.
18. Vastavalt: «Mistahes religiooni kultuses võivad inimesed leida tee igavese pääsemise juurde ning võivad saavutada igavese pääsemise.» «Meil peab olema vähemalt hea lootus nende inimeste igavese pääsemise osas, kes ei ole mingilgi viisil Kristuse Kirikus.»
19. Pius XI, entsüklika Mortalium animos.
20. Samas.
21. Unitatis redintegratio, 20.
22. Samas, 6.
23. Romano Amerio, Iota Unum (Kansas City 1996), 568.
24. Lumen gentium, 22.
25. Samas.
26. Christus Dominus, 37.
27. Benedictus XVI, apostellik kiri Porta Fidei, 5.
28. Johannes XXIII, Vatikani II Kirikukogu avakõne (11. oktoober 1962).
29. Isa Fernando Ocariz, op. cit.
30. Pius XII, Humani generis, 21.
31. Benedictus XVI, Porta fidei, 9.