Bernard Fellay intervjuu suhetest Roomaga teisipäev, 12. juuni 2012

Fellai

DICI: Kas tunnete muret Rooma-poolse vastuse viibimise pärast, kuna tänu sellele võivad P. Pius X Vennaskonna kanoonilise tunnustamise vastased hakata preestrite ja usklike seas Vennaskonna suhtes negatiivset meelestatust tekitama?

Piiskop Fellay: Kõik on Jumala kätes. Usaldan kõik hea Issanda ja Tema jumaliku Ettenägevuse hoolde. Tema teab, kuidas kõike, ka viivitusi, parimal viisil nende hüvanguks korraldada, kes Teda armastavad.

DICI: Mõnede ajakirjade väitel lükkus paavsti otsus edasi. On see nii? Kas Püha Tool hoiatas teid, et asjad võivad viibida?

Piiskop Fellay: Mingite kuupäevade osas pole minuni küll mingit informatsiooni jõudnud. Küll aga käivad jutud, et paavst tegeleb küsimusega juulis Castel Gandolfos.

Kanooniline lahendus enne õpetuslike küsimuste lahendust?

DICI: Enamus neist, kes on vastu Vennaskonna nõustumisele võimaliku kanoonilise tunnustamisega, väidab, et õpetusalased läbirääkimised oleksid võinud viia nõusolekuni vaid juhul, kui nendega oleks kaasnenud ka lahendus õpetusküsimustes, st Rooma „pöördumine". Kas teie seisukoht on selles küsimuses muutunud?

Piiskop Fellay: Peab aru saama, et tänu läbirääkimistele on meil avanenud suurepärane võimalus tõstatada neid erinevaid probleeme, mida Vatikani II kirikukogus näeme. Muutunud on ka tõsiasi, et Rooma ei sea enam Vatikani II kirikukogu täielikku tunnistamist kanoonilise lahenduse eeltingimuseks. Kiriku tulevikku silmas pidades ei ole teistsugune arusaam kirikukogust praegu enam kõigi jaoks Roomas määrava tähendusega, kuna Kirik on tähtsam kui kirikukogu. Kirikut ei saa ju pelgale kirikukogule taandada. Kirik on midagi palju enamat. Seepärast tuleks esmalt püüda lahendada kaugemale ulatuvad probleemid. Selle taipamine aitab meil mõista, mis tegelikult toimub: oleme kutsutud tooma ka teisi selle Traditsiooni aarde juurde, mida meil on õnnestunud hoida.

Muutunud on seega ametliku Kiriku suhtumine, mitte meie. Mitte meie ei soovinud seda kokkulepet. Paavst ise soovib meid tunnustada. Võiks ju küsida: millest selline muutus? Me pole ju veel õpetuslikes küsimustes kokkuleppele jõudnud, ja ometi soovib paavst meid tunnustada. Miks? Vastus on meie enda ees: praeguses Kirikus on ülimalt tõsiseid probleeme. Neile tuleb tähelepanu pöörata. Teisejärgulised probleemid tuleb kõrvale jätta ja tegeleda põhilisemaga. Ja nii mõtlevad ka nii mõnedki Rooma prelaadid, olgugi et nad seda kunagi otse välja ei ütle – seda tuleb ridade vahelt lugeda.

Ametlikud kirikuvõimud ei taha kirikukogu vigu tunnistada. Nad ei ütle seda kunagi sõnaselgelt välja. Sellegipoolest võib ridade vahelt lugeda, et mõnedele vigadele loodetakse rohtu leida. Üks huvitav sellekohane näide puudutab preestriseisust. Nagu teate, tekkis pärast kirikukogu uus arusaam preesterlusest, mis hävitas preestri rolli. Täna on selgelt näha, kuidas Rooma võimud üritavad õiget arusaama preesterlusest taastada. Seda oli näha juba preestriaastal 2010-2011. Samuti on neil plaanis pühendada Pühima Südame püha preestrite pühadusele. On avaldatud selleteemaline kiri ja koostatud preestrite pihipeegel. Jääb mulje, nagu oleks pihipeeglil lausa Ecône'is järel käidud – see kannab endas nii jõuliselt kirikukogu-eelset vaimsust. Uus pihipeegel loob preestriseisusest traditsioonilise pildi, samuti tema rollist Kirikus. Sellest samast rollist räägib ka peapiiskop Lefebvre, kui ta kirjeldab Vennaskonna missiooni: preestriseisuse taastamise läbi taastub ka Kirik.

Kirjas öeldakse: "Kirikut ja maailma saab pühitseda vaid preestri pühitsemise läbi." Kõige keskpunktis on seega preester. Pihipeegel algab aga küsimusega: "Kas preester ei pea eelkõige oma- enda pühaduse eest hoolitsema?" Teine küsimus: "Kas püha Missaohver" – kasutatakse just seda väljendit, mitte Euharistiat, synaxis‘t või teab mida – on preestri elu keskpunkt?" Seejärel nimetatakse Missa eesmärke: Jumala kiitus, palve, pattude hüvitus... See ütleb kõik. Preester peab end ohvriks tooma – väljendit ohvriks tooma ei kasutata, vaid öeldakse ennast andma, hingede päästmiseks ohverdama. Seda öeldakse. Seejärel tuletatakse meelde viimseid asju: "Kas preester mõtleb tihti viimsetele asjadele? Kas tal tuleb meelde armu paluda, et ta surmani ustavaks jääks? Kas ta tuletab ka usklikele meelde, et nad seda armu paluksid? Kas ta külastab surijaid, et neile viimset võidmist jagada?" Näete, kui nutikalt taastab see Rooma dokument traditsioonilise arusaama preestriametist.

Loomulikult ei kõrvalda see kõiki probleeme – Kirikus on endiselt hulgaliselt lahendamata küsimusi: oikumeenia, Assisi, usuvabadus… –, kuid kontekst muutub, ja mitte ainult kontekst, vaid ka olukord ise. Teeksin vahet väliste suhete ja sisemise olukorra vahel. Suhted välismaailmaga ei ole muutunud, kuid seda, mis toimub Kiriku sees, püüavad Rooma võimud vähehaaval muuta. Loomulikult pole kohutav seisukord kuhugi kadunud – seda ei tohi unustada, ja me ei eitagi seda –, kuid tuleb näha ka seda, mis on teoksil. Preestrite pihipeegel on selles suhtes oluline näide.

Kuidas tuleks suhtuda õpetuslikesse probleemidesse?

DICI: Kinnitate, et tõsised probleemid oikumeenia, usuvabaduse ja muuga kestavad edasi. Kuidas suhtuksite neisse aga kanoonilise tunnustamise korral? Kas teil ei tekiks sel juhul tunnet, et olete sunnitud end teatud mõttes tagasi hoidma?

Piiskop Fellay: Lubage mul oma küsimusele vastata kolme küsimusega. Kas kirikukogu ajal sisse viidud uuendustega kaasnes Kiriku sisemine kasv, kutsumuste ja usu praktiseerimise tõus? Vastupidi, kas me ei näe mitte "vaikset usukaotust" kõigis kristlikes maades? Kuidas võiksime sääraste probleemide keskel vait jääda?

Kui tahame, et Traditsiooni aare hingede hüveks vilja kannab, peame rääkima ja tegutsema. Meil on vaja vabadust nii sõnas kui teos. Kuid ma ei usaldaks õpetuslike eksituste puhtsõnalist hukkamõistu, kuna puhtsõnalisena jääks see veelgi poleemilisemaks.

Talle omase realismiga mõistis peapiiskop Lefebvre, et Rooma ja diötseeside ametivõimudele mõjuvad pigem Püha Pius X Vennaskonna esitatavad arvud ja faktid kui teoloogilised argumendid. Seepärast ütlen kõhkluseta, et kanoonilise tunnustuse korral jätkame probleemide esiletoomist õpetuslikes küsimustes, kuid teeme seda toetudes faktidele, mis tõendavad Traditsiooni elujõulisust. Ja et see teostuks, tuleb meil, nagu ma ütlesin juba 2006. aastal meie dialoogi etappide kohta Roomaga, "uskuda traditsioonilisse Missasse – Missasse, mis juba iseenesest õpetuse ja sakramentide terviklikkust nõuab, et tagada suurim viljakus hingede teenimisel".

DICI: On aasta 2012, mitte 1988, mil teid piiskopiks pühitseti. Aastal 2009 kõrvaldati ekskommunikatsioon, 2007. aastal kinnitati ametlikult, et Tridenti Missat "pole kunagi tühistatud"; nüüd aga kurdavad mõned Vennaskonna liikmed, et Kirik pole ikka veel pöördunud. Kas nende a priori vastuseis kanoonilisele tunnustamisele võib tuleneda nelikümmend aastat kestnud eriolukorrast, mille tagajärjeks on teatud suutmatus autoriteedile allumise vajalikkust mõista?

Piiskop Fellay: Viimase aja sündmuste käigus on selgelt ilmnenud meie nõrgad kohad ohtude suhtes, mis tulenevad olukorrast, milles viibime. Üks suuremaid ohte on luua oma ettekujutuses pilt Kirikust, mis näib ideaalne, kuid mida tegelikult pole Kiriku ajaloos kunagi olnud. Mõnede väitel tuleb Kirikus "ohutult" tegutsemiseks see esmalt igasugusest eksitusest puhastada. Just selline on nende inimeste mõtlemine, kui nad kuulutavad, et enne ei saa mingit kokkulepet olla, kui Rooma pole pöördunud, või et enne tuleb kõik eksitused kõrvaldada, kui me tegutsema saame hakata. Kuid see ei ole reaalne. Piisab, kui vaadata Kiriku minevikku: sageli, peaaegu alati, näeme, et eksitused on Kirikus laialt levinud. Kirikut reformivad pühakud ei lahkunud aga eksitustega võitlemiseks Kirikust. Ka Meie Issand õpetas, et umbrohi jääb aegade lõpuni, mitte ainult hea vili, mitte ainult nisu.

Et tõe teelt eksinuid ümber veenda, tuli ka ariaanide ajal piiskoppidel keset eksitusi töötada. Nad ei avaldanud soovi väljaspool olla, nii nagu mõned praegu ütlevad. Selliste väljendite nagu seespool või väljaspool kasutamisega peaksime alati ettevaatlikud olema, sest kuulume ju Kirikusse ja oleme katoliiklased. Kuid kas peaksime siis sellepärast keelduma Kirikus olijaid veenmast sel ettekäändel, et nad viibivad täielikus eksituses? Vaadake, mida tegid pühakud! Kui hea Issand arvab heaks panna meid uude olukorda, ägedasse lahingusse tõe eest... See on reaalsus, mida näitab ka Kiriku ajalugu. Evangeelium võrdleb kristlasi haputaignaga. Kas tainas peaks siis kerkima ilma meie kui haputaignata?

Sellises, mõnede arvates võimatus olukorras, kutsutakse meid Kirikule appi, nii nagu ka kõigi aegade pühakud Kirikut reforminud on. Loomulikult ei kao ohud kuhugi. Aga kui meil on piisavalt vabadust, et tegutseda, elada ja kasvada, siis tuleb seda teha. Olen täiesti kindel, et seda tuleb teha, kuid tingimusel, et oleme piisavalt kaitstud.

DICI: Kas Vennaskonna liikmete seas on inimesi, kes kas teadlikult või mitte pooldavad sedevakantistlikke ideesid? Kas te kardate nende mõju?

Piiskop Fellay: Mõned on kindlasti sellistest ideedest mõjutatud – see pole midagi uut. Kuid arvan, et neid pole väga palju. Sellegipoolest võivad nad kahju teha, eriti alusetuid kuuldusi levitades. Tegelikult muretsetakse meil peamiselt selle pärast, kas Rooma ametivõime saab usaldada, kartes, kas me ei või mitte lõksu sattuda. Isiklikult olen veendumusel, et nii see pole. Vennaskonnas ei usaldata Roomat, kuna oleme pidanud nii palju pettuma. Seepärast arvataksegi, et see võib olla lõks. Loomulikult võivad meie vaenlased seda pakkumist lõksuna kasutada, kuid paavst, kes kanoonilist tunnustamist tõesti soovib, ei paku seda meile lõksuna.

Mida Rooma pakkumine de jure ja de facto tegelikult võimaldab?

DICI: Olete mitmel korral öelnud, et paavst soovib isiklikult Vennaskonna kanoonilist tunnustamist. Kas paavst on teile viimasel ajal isiklikult kinnitanud, et see tõesti tema kavatsus on?

Piiskop Fellay: Jah, selline on paavsti enda soov, ja olen seda ka korduvalt öelnud. Minu käsutuses on piisavalt täpset informatsiooni, mis mu juttu kinnitab, olgugi et ma paavstiga ise otseselt suhelnud ei ole – pigem tema lähedaste kaastöötajatega.

DICI: 7. aprillil kolme ülejäänud piiskopi poolt alla kirjutatud kiri lekkis kahjuks Internetti. Kas kirjas esitatud analüüs kajastab Kiriku olukorda?

Piiskop Fellay: Ma ei välista võimalust, et nende seisukoht on muutunud. Meid pühitseti peapiiskop Lefebvre'i poolt eelkõige selleks, et Traditsioon jääks ellu. Kui mu ametivennad taipavad, et vaatamata kõigile hädadele, mis praeguses Kirikus ikka püsivad, oleks Rooma ettepanek Vennaskonna jaoks de jure ja de facto võimalus "taastada kõik Kristuses", võivad nad oma seisukohavõtu ümber hinnata – kanooniline staatus on ju kaalumisel ja faktid teada. Ma arvan ja loodan, et hindavad. Peame selle eest palvetama.

DICI: Üle maailma on mõned inimesed, nende hulgas ka Vennaskonna liikmed, kasutanud lõike teie intervjuust Catholic News Service'ile. Neist lõikudest nähtub, just nagu poleks Dignitatis Humanae teie jaoks enam mingi probleem.

Kas intervjuu redigeerimisel muudeti teie öeldu sisu? Milline on teie seisukoht selles küsimuses võrreldes sellega, mida õpetas peapiiskop Lefebvre?

Piiskop Fellay: Minu seisukoht on sama, mis Vennaskonnal ja peapiiskop Lefebvre'il. Sellistes tundlikes küsimustes tuleb alati asjadel vahet teha. Suurem osa minu vahetegemistest olid aga teleintervjuust välja jäetud ja intervjuu ise oli kokku surutud vähem kui 6-minutiliseks. Kuid CNS‘i kirjalikus raportis on olemas ka kõik see, mis telesaatest välja jäi. "Olgugi et [piiskop Fellay] otseselt ei toetanud paavst Benedictuse tõlgendust [usuvabadusest] kui Kiriku katkematu Traditsiooniga põhiolemuselt kooskõlas olevat seisukohta – sellist hoiakut on paljud Vennaskonnas häälekalt kahtluse alla seadnud –, rääkis piiskop sellest siiski rabavalt poolehoidval toonil." Tegelikult tuletasin lihtsalt meelde, et usuvabaduse poolt tõstatatud probleemile on juba olemas täiesti traditsiooniline lahendus, ja seda nimetatakse sallivuseks. Mis puudutab kirikukogu, vastasin küsimuse peale, kas Vatikani II kirikukogu on osa Traditsioonist: "Tahaksin loota, et on," (mille vigane prantsuse tõlge muutis lauseks "Loodetavasti on."). Ka peapiiskop Lefebvre teeb sarnaselt vahet, öeldes, et kirikukogu tuleb vaadelda Traditsiooni valguses: nõustume sellega, mis on kooskõlas Traditsiooniga; seda, mis on kaheldav, püüame mõista nii, nagu Traditsioon on seda alati õpetanud; ja selle, mis Traditsiooniga vastuolus on, heidame me kõrvale.

Püha Pius X Vennaskonna suhted diötseesipiiskoppidega

DICI: Oma viimastes avaldustes olete kanoonilise struktuurina maininud personaalprelatuuri. Kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 297 näeb aga ette, et diötseesipiiskoppe tuleb enne nende territooriumil tegutsema asumist sellest mitte ainult informeerida, vaid neilt selleks ka luba nõutada. Olgugi, et on selge, et mistahes kanoonilise tunnustamise korral meie apostolaadi praegune olukord ei muutu, kas olete valmis leppima ka võimalusega, et diötseesides, kus Püha Pius X Vennaskonda veel pole, võib tegutsemine olla tulevikus võimalik vaid diötseesi piiskopi loal?

Piiskop Fellay: Selles küsimuses on palju segadust, mis tuleb peamiselt personaalprelatuuri olemuse mittemõistmisest, ja ka kohalike kirikuvõimude ning prelatuuri vaheliste normaalsete suhete vääritimõistmisest. Lisaks veel tõsiasi, et ainus tänapäevane näide personaalprelatuurist on Opus Dei. Sellegipoolest võib täie kindlusega öelda, et meie olukord poleks personaalprelatuuri korral sama mis Opus Deil. Et paremini mõista, mis toimuma hakkaks, tuleb aru saada, et meie staatus sarnaneks pigem sõjaväelisele ordinariaadile, kuna meil oleks usklike üle kiriklik jurisdiktsioon. Oleksime seega nagu teatud liiki diötsees, mille jurisdiktsioon laieneb kõigile selle usklikele olenemata nende asukohast.

Kõiki Vennaskonna ja sellega koostööd tegevate vaimulike kongregatsioonide kabeleid, kirikuid, prioraate, koole ja ettevõtmisi tunnustataks koos õigusega iseseisvalt tegutseda.

Samas on tõsi – nii näeb ette kirikuõigus –, et uue kabeli avamiseks või mõne uue ettevõtmise algatamiseks on vaja luba kohalikelt kirikuvõimudelt. Loomulikult oleme Roomat teavitanud, kui raske meie olukord seni diötseesides on olnud, ja Rooma tegeleb asjaga. Kahtlemata tuleb meil mitmelgi pool nimetatud raskustega silmitsi seista, kuid elus tuleb ju ikka raskusi ette. Kindlasti tuleb meil ette ka vastupidiseid probleeme, st et me ei suuda meie vastu sõbralike piiskoppide palvetele vastu tulla. Pean silmas üht konkreetset piiskoppi, kes meilt tõenäoliselt palub, et tema diötseesis tulevaste preestrite kujundamise enda peale võtaksime.

Mitte mingil juhul ei saa meie suhted piiskoppidega olema sellised, nagu on vaimulikel kongregatsioonidel; pigem sellised, nagu on ühel piiskopil teise piiskopiga, nagu ukrainlastel ja armeenlastel diasporaas. Nii et kui mõni probleem jääb lahenduseta, tegeleb sellega Rooma ja Rooma sekkub selleks, et probleem lahendada.

Olgu möödaminnes öeldud, et Internetis avaldatu, mis puudutab minu selleteemalisi mõtteavaldusi eelmisel kuul Austrias, on täiesti väär.

DICI: Mis saab kõigist Vennaskonnaga seotud ja diötseesist sõltumatutest kabelitest, kui kanooniline tunnustamine tõesti peaks tulema? Kas Vennaskonna piiskopid jätkavad kinnitamise sakramendi ja pühitsetud õli jagamist?

Piiskop Fellay: Probleeme ei teki, kui nad meiega koostööd teevad. Kõik jääb endiseks. Kui nad aga koostööd ei tee, sõltub kõik sellest, mida need kabelid sõltumatuse all silmas peavad.

DICI: Kas teie suhted Ecclesia Dei kogukondadega ka muutuvad?

Piiskop Fellay: Esimene muutus on see, et neil pole õigust meid siis enam skismaatikuteks pidada. Edasise arengu osas on selge, et mõned lähenevad meile, kuna nad meid juba praegu vaikselt tunnistavad; teised aga mitte. Aeg näitab, mis saab Traditsioonist uues olukorras. Nii meil kui ka mõnedel tähtsatel isikutel Roomas, sealhulgas paavstil endal, on traditsioonilise apostolaadi osas suured ootused. Lootus on, et meie saabumisega hakkab Traditsioon laienema ja kasvama.

DICI: Kas kanoonilise tunnustamise korral võimaldate ka mõnedel kuuria kardinalidel või piiskoppidel meie kabeleid külastada, Missat pühitseda, kinnitamise sakramenti jagada või lausa Vennaskonna seminarides preestreid pühitseda?

Piiskop Fellay: Traditsiooni pooldavad piiskopid ja konservatiivsed kardinalid lähenevad meile. Asjad hakkavad kindlasti arenema, aga kuidas täpselt, seda me ei tea. Kahtlemata tuleb ette ka raskusi, kuid see on täiesti normaalne. Kindlasti hakatakse meid külastama, kuid koostöö täpsem vorm, nagu Missa pidamine ja preestripühitsused, sõltub juba konkreetsetest asjaoludest. Nii nagu loodame, et Traditsioon üha rohkem pooldajaid leiab, loodame, et see leiaks poolehoidu ka piiskoppide ja kardinalide seas. Ühel heal päeval saab kõik olema harmooniliselt traditsiooniline, kuid Jumal üksi teab, kui palju selleks aega kulub.

DICI: Milline on teie sisemine hoiak Rooma otsust oodates? Millist hoiakut soovitate Traditsiooniga seotud preestritele ja usklikele?


Piiskop Fellay: Kui peapiiskop Lefebvre 1988. aastal teatas nelja piiskopi pühitsemise kavatsusest, siis osad julgustasid teda, teised aga püüdsid ümber veenda. Sellele vaatamata säilitas meie asutaja rahu, sest talle oli tähtis vaid Jumala tahe ja Kiriku heaolu. Ka meil peaks praegu samasugune sisemine hoiak olema. Nagu meie pühal patroonil, on ka Püha Pius X Vennaskonnal soov "taastada kõik Kristuses". Mõnede arvates ei ole praegu õige aeg, teiste arvates on aga, vastupidi, praegu just sobiv hetk. Mina ise tean ainult üht: alati on õige hetk täita Jumala tahet, ja Ta avaldab selle meile alati sobival hetkel, tingimusel, et oleme tema sisendustele avatud. Seepärast palusin preestreid, et nad 15. juunil, Jeesuse Pühima Südame pühal taas pühitseksid Püha Pius X Vennaskonna Tema Pühimale Südamele, ja valmistuksid selleks noveeniga, mille kestel kõigis meie majades Pühima Südame litaaniat loetakse. Kõik võivad selle palvega ühineda ja paluda armu, et saada kuulekaks tööriistaks kõigi asjade taastamisel Jeesuses Kristuses. (DICI nr. 256, 8. juuni 2012)