Ecône’is ordineeriti 11 uut preestrit reede, 6. juuli 2012

Piiskop Fellay
Econe 1 Econe 2 Econe 3

Ecône, Šveits
29. juuni 2012

Reedel, 29. juunil, pühade Peetruse ja Pauluse pühal ordineeris piiskop Bernard Fellay (FSSPX-i kindralülem) Šveitsis P. Pius X Vennaskonna Ecône’i seminaris 11 uut preestrit — kümme FSSPX-ile ja ühe Transfiguratsiooni Vennaskonnale.

Ordinatsiooni ajal peetud jutluses rääkis piiskop Fellay sütitavalt preestriseisusest ning andis ka väikese ülevaate praegusest olukorrast FSSPXi ja Rooma suhetes, millest esitame RorateCaeli blogi lahkel loal tõlgitud väljavõtte.

Väljavõtted Piiskop Fellay jutlusest 

Ning kui me pühitseme praegust pühade Peetruse ja Pauluse püha, peame paratamatult mõtlema Roomale. Ja me ei tohi unustada seda armastust, mida meie asutaja Rooma vastu tundis ning mida ta tahtis oma lastele sisendada. Me oleme roomakatoliiklased! Seda ei saa me unustada! Kui me ka elame rasketel aegadel, kui meil ka tuleb praeguse Rooma tõttu kannatada, ei tohi see sugugi nõrgendada seda tõelist, tugevat ja südamlikku armastust Rooma vastu — sest hea Jumal ise valis selle linna Kiriku peaks. See ei tähenda, et me armastaksime selle eksitusi, kindlasti mitte, me kannatame nende all. Kuid praegu toimuval ei tohi lasta end eemale peletada kuni allaandmiseni välja. Ei, tarvis on püsima jääda, mida me püüamegi teha.
Muidugi küsite te minult: « Mis toimub suhetes Roomaga? » Kui me senini ei ole peaaegu midagi öelnud, on see nii sellepärast, et ei olegi suurt midagi öelda. Praeguseks on kõik, võib öelda, peatunud. See tähendab, et on olnud palju edasi-tagasi liikumist, kirjade vahetamist, suhtlemist, ettepanekuid, kuid me oleme alguspunktis tagasi. Alguspunktis, kus ütlesime, et me ei saa nõustuda ega alla kirjutada. Oleme seal ja ongi kõik. Näeme ühest küljest, et olukord muutub keerulisemaks. See on Roomas kestnud kaks-kolm aastat, enne vasturääkivusi.

Alates 2009. aastast olen seda öelnud ning kordan veelgi. Nojah, see toimub iga päev. Selline on Kiriku seisukord, mis teha? On neid, kes püüavad, kes soovivad edasi minna, võib öelda, progressivismi ja selle tagajärgedega. On teisi, kes soovivad, et toimuksid parandused. Ja meie oleme seal keskel muutunud pingpongipalliks, mida igaüks lööb.

Lõpuks, me teame, et lõpuks leiab Kirik ennast taas ning meil tuleb hoida alles igatsust mitte olla rahul teatava, ütleme, mugavusega. Olukorraga, mis lihtsalt ei ole normaalne. Me ei või lõpuks, kuna oleme olukorras, kus võime teha, mida aga tahame, harjuda oma olukorda normaalseks pidama. See ei ole õige, lihtsalt ei ole õige. On normaalne, et püüame, muidugi arvestades kõiki vajalikke tingimusi, saada tagasi seda nime, mis meile kuulub, millele meil on õigus — katoliiklase nime. See ei tähenda, et peaksime endid lihtsalt modernistide kätte andma, sellega ei ole asjal midagi tegemist.

Aga situatsioon on keeruline, keeruline. Kõik tundub olevat elektrit täis. Näeme selgesti, et kurat tegutseb takistamatult igal pool. Seega on praegu palvetamise aeg. On keeruline hetk. Meile ja meie kohta räägitakse igasuguseid asju. Armas Jumal, ainus asi, mida soovime, on teha Jumala tahtmist, see on kõik. Jumala tahtmine väljendub faktides. ... On ka selge, et me võime tuua kasu tervele Kirikule üksnes peapiiskopi pärandile ustavaks jäädes. Sellest tulenevad need kuulsad, ütleme, «tingimused», «tagatised», mida oleme mitmeid kordi esitanud, mis peavad kindlustama, et Vennaskond jääb selliseks, nagu ta on. Kui mingil ajal on koostöö mõeldav — millal, kuidas — eks siis asjade seis näitab seda.

Piiskop Fellay jutluse originaali võib prantsuse keeles täispikkuses kuulata SIIN