Vaikimine õpetusküsimustes ei ole vastuseks «vaikivale apostaasiale» esmaspäev, 6. august 2012

Piiskop Fellay

Piiskop Fellay intervjuu seoses FSSPXi üldkapiitliga

16.07.2012

DICI: Kuidas üldkapiitel läks? Missugune oli kohtumise meeleolu?

Piiskop Fellay: See toimus küllaltki kuumas õhkkonnas, kuna juuli on Valais’s iseäranis kuum kuu! Aga väga tiheda ajakavaga, mis võimaldas kapiitli liikmetel vabalt mõtteid vahetada — nagu ongi taolisele kohtumisele sobilik.

DICI: Kas Teil oli võimalus arutleda suhete üle Roomaga? Kas esines keelatud küsimusi? Kas FSSPXi sees viimastel kuudel avaldunud erimeelsused on vaibunud?

Piiskop Fellay: Kokku tuli hea hulk küsimusi! Mis puutub Roomasse, siis me läksime nende teemade tuumani ning kõik kapiitli liikmed said kogu materjali uurida. Mitte midagi ei jäetud kõrvale ning meil ei olnud tabuteemasid. Minu kohuseks oli kõiki Vatikaniga vahetatud dokumente üksikasjalikult tutvustada — mille muutis raskeks viimaste kuude ebameeldiv õhkkond. See võimaldas meil pidada vahetuid arutelusid, mis on kaotanud ära kahtlused ja hajutanud arusaamatused, andes tagajärjeks rahu ja südamete ühtsuse, mille üle tuleb muidugi rõõmu tunda.

DICI: Millisena näete suhteid Roomaga pärast kapiitlit?

Piiskop Fellay: Kogu ebaselgus on nüüd meie vahelt kadunud. Õige pea anname Roomale edasi kapiitli seisukoha — kapiitli, mis on olnud hea võimalus täpsustada meie tegevusplaani oma identiteedi säilitamise nõudmisel, mis on ainus mõjus vahend aitamaks Kirikul kristlust taastada. Nagu ma hiljuti ütlesin: «Kui me soovime panna Traditsiooni aaret hingede hüvanguks vilja kandma, peame nii rääkima kui tegutsema.» (vt intervjuu 8. juunist 2012, DICI nr 256) Me ei tohi vaikida, nähes ohjeldamatut usukaotust, kutsumuste arvu tohutut langust ning usu praktiseerimise vähenemist. Me ei saa hoiduda rääkimast, kui seisame silmitsi «vaikiva apostaasia» ja selle põhjustega. Vaikimine õpetusküsimustes ei ole vastuseks «vaikivale apostaasiale», mille isegi Johannes Paulus II juba 2003. aastal hukka mõistis.

Meie lähenemisviisi ei inspireeri mitte üksnes peapiiskop Lefebvre'i vankumatus õpetusküsimustes, vaid ka tema pastoraalne ligimesearmastus. Kirik on alati pidanud parimaks tunnistuseks tõest varakristlaste palvele ja ligimesearmastusele rajatud ühtsust.  Neil oli «üks süda ja üks hing», nagu loeme Apostlite tegude raamatust (vt Ap 4,32). Niisugune ühine ideaal on ka meie lipukirjaks — Cor Unum on ka FSSPXi siseväljaande nimi. Seepärast distantseerume otsustavalt kõikidest nendest, kes on püüdnud olukorda ära kasutada ning lüüa kiilu, pöörates Vennaskonna liikmeid üksteise vastu. Selline vaim ei pärine Jumalalt.

DICI: Mida arvate peapiiskop Mülleri määramisest Usudoktriini Kongregatsiooni prefekti ametikohale?

Piiskop Fellay: Kellelegi ei ole saladuseks, et endisele Regensburgi piiskopile — selles diötseesis asub meie Zaitzkofeni seminar — me ei meeldi. Pärast Benedictus XVI poolt 2009. aastal julgelt meie heaks tehtut keeldus ta koostööst ning kohtles meid kui pidalitõbiseid! Tema oligi see, kes väitis, et meie seminar tuleks sulgeda ning meie õpilased peaksid minema oma oma kodudiötseesi seminari, lisades järsult, et «FSSPXi neli piiskoppi peaksid ameti maha panema»! (vt intervjuud Zeit Online’iga 8. mail 2009).

Meile on aga hoopis tähtsam ja murettekitavam tema eestvedaja roll Usudoktriini Kongregatsiooni juhina — see asutus peab ju kaitsma usku ja selle erimissiooniks on võitlus õpetuslike vigade ja hereesiate vastu. Hulk piiskop Mülleri kirjutisi leiva ja veini reaalsest muutmisest Kristuse Ihuks ja Vereks, Neitsi Maarja neitsilikkuse dogmast ja mittekatoliiklaste Katoliku Kirikusse pöördumise vajalikkusest… on parimal juhul küsitavad! Ei ole mingit kahtlust, et nende tekstide puhul oleks varasemal ajal sekkunud Püha Amet, mis ongi nüüd tema juhitav Usudoktriini Kongregatsioon.

DICI: Missugusena näete FSSPXi tulevikku? Kas FSSPX jääb keset võitlust Kiriku Traditsiooni eest püsima samale noaterale?

Piiskop Fellay: Rohkem kui kunagi varem peame oma austatud asutaja poolt ette näidatud noaterale tasakaalu hoidma jääma. See ei ole kerge, kuid on Kiriku ja tema Traditsiooni aarde jaoks lausa elutähtis. Me oleme katoliiklased, me tunnistame paavsti ja piiskoppe, kuid ennekõike tuleb meil puutumatuna hoida usku, Jumala armu allikat. Seepärast tuleb meil hoiduda kõigest, mis usku ohustada võiks, samas püüdmata saada roomakatoliku ja apostelliku Kiriku asendajaks. Olgu meist kaugel mõte rajada paralleelset Kirikut või teostada paralleelset õpetusametit!

Peapiiskop Lefebvre on seda üle kolmekümne aasta tagasi suurepäraselt selgitanud: ta ei soovinud anda edasi midagi muud kui seda, mida ta ise oli kahe tuhande aastaselt Kirikult saanud. Sedasama soovime ka meie, järgides tema eeskuju, nii et võiksime olla tõhusalt abiks «kõikide asjade taastamisel Kristuses». Meie ei ole need, kes lööksid lahku Roomast, Igavesest Roomast, tarkuse ja tõe õpetajast. Sellest hoolimata oleks ebareaalne eitada modernistlikku ja liberaalset mõju, mis on Kirikus II Vatikani Kirikukogust ja sellele järgnenud reformidest alates. Ühesõnaga, me säilitame usu Rooma paavsti ülimuslikkusesse, nagu ka Peetrusele rajatud Kirikusse, kuid me lükkame tagasi kõik, mis aitab kaasa «Kiriku enesehävitusele», mida tunnistas Paulus VI ise aastal 1968. Kiirendagu Neitsi Maarja, Kiriku Ema, tema tõelise taastamise päeva saabumist!

 (Allikas: DICI nr 258)