Usutlus isa Niklaus Pflugeriga : « Oleme alguses tagasi » pühapäev, 25. november 2012

Isa Pfluger

Usutlus isa Niklaus Pflugeri, P. Pius X Vennaskonna kindralülema I assistendiga Vennaskonna praeguse olukorra küsimustes.

Kirchliche Umschau: Alles mõne kuu eest paistis Vatikan olevat Vennaskonnale  kanoonilise tunnustuse andmisest vaid sammukese kaugusel. Praegu aga tundub, et kõik pingutused on olnud asjata. Piiskop Müller, Usudoktriini Kongregatsiooni uus prefekt, on seda mitmes hiljutises intervjuus mõista andnud.

Isa Niklaus Pfluger: Kõik pingutused ei olnud asjata, kuid ligemas tulevikus on kokkuleppele jõudmine vähe tõenäoline. Nii meie kui kuuria arvamuse järgi on igasugune kokkulepe mõttetu, kui meil ei ole ühist arusaamist sellest, mida usk tegelikult tähendab. See ühine arusaamine pidi saama väljenduse „õpetuslikus deklaratsioonis“, mille koostamisele me rohkesti aega pühendasime ning mille meie kindralülem piiskop Fellay aprillis 2012 esialgse mitteametliku kavandina esitas. Selle teksti lükkas aga Usudoktriini Kongregatsioon meie suureks üllatuseks tagasi. Niisiis olemegi jälle alguses tagasi.

Kirchliche Umschau: Kuidas seletate Rooma kursimuutust?

Isa Niklaus Pfluger: Roomas on üks rühmitus, kes on kindlalt Vennaskonna kanoonilise seadustamise vastu. Taoline ametlik tunnustamine oleks sisuliselt märgiks, et II Vaticanumi järgne ajastu on ümber saanud ja alanud on uus peatükk. Muidugi ei sobi see Kirikukogu pooldajate plaanidega. Nende jaoks ei oleks P. Pius X Vennaskonna tunnustamine mitte üksnes solvang, vaid ka Kirikukogu staatuse küsimuse alla panemine, seega kokkuvarisemine. Paistab, et Kirikukogu poolehoidjad jäid peale.

Kirchliche Umschau: Kas arvate, et võiks tulla mingi muutus?

Isa Niklaus Pfluger: Ma mitte ainult ei arva – ma tean! Faktid jäävad faktideks. Kirikus on kõikjal maailmas, mõne harva erandiga, toimumas enesehävitus. Ja seda mitte ainult Euroopas. Näiteks Ladina-Ameerikas ei paista asjad olevat sugugi paremad. Seal, kus majandus on võrdlemisi tugev, nagu Saksamaal, Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides, jäävad välised struktuurid püsima. Aga usu kadumine hakkab silma igal pool. Ilma usuta ei ole aga Kirikut. Saksamaal andsid piiskopid hiljaaegu edasi selge sõnumi: õigus Kiriku liikmetelt makse korjata on tähtsam kui see, et igal aastal lahkub Kirikust 120 000 katoliiklast. Oleme tunnistajateks ajaloos ennenägematule liikumisele hävingu poole, tõusulaine poole, millele ka piiskopid vastu seista ei suuda – kasutavad nad ju taktikat, milles ei ole kohta usu vaimule. Joseph Ratzinger rääkis 50 aastat tagasi kontsiili-isana Kirikust, mis on „paganluse vaimust läbi imbunud“. Sinna olemegi osaliselt tänu Kirikukogule jõudnud. Olen veendunud, et asjade selline kulg viib ühest küljest piiskopid kainemasse meeleollu ja teisest küljest jätab alles ainult konservatiivid, tähendab need, kes lihtsalt tahavad uskuda nii, nagu Kirik on alati uskunud, ning jääda kindlaks oma katoliku usule. Nendega ei ole meil enam tarvidust vaielda ning kokkulepe usus järgneb peagi.

Kirchliche Umschau: Te annate mõista, et enesehävituse laine matab enda alla liberaalsed katoliiklased, kuid liberaalid näevad asju teistmoodi. Nad tahavad veelgi enam reforme, et kindlustada elava Kiriku allesjäämist.

Isa Niklaus Pfluger: Ega ma midagi välja ei mõtle. Näen sündmusi ja seda, kuhu need välja viivad. Millisel religioossel ordul või piiskopkonnal on nooremaid liikmeid, et kindlustada kasvamine tulevikus, ning millised surevad välja? Võime täheldada, et allakäik ja lagunemine on kõige silmatorkavamad nendes paikades, kus neid niinimetatud kontsiliaarseid reforme kõige agaramini järgitakse. Ma ei salga, et avaliku arvamuse areenil – ja ka koguduse tasandil – on liberaalne lähenemine vastuvõetavam. Kirik ei ela aga ühiskondliku heakskiidu või inimliku poolehoiu järgi. Ta ammutab oma väe meestelt ja naistelt, kes usuvad ning elavad oma usu järgi, kes on valmis hülgama maised naudingud, et saada preestriks, mungaks või nunnaks. Neid viimaseid on liberaalide hulgas silmatorkavalt vähe ning sellepärast tahavadki nad nüüd saada preestripühitsust, kuid mõistagi ilma tsölibaadita, ilma igasuguse enesesalgamiseta. Ja naiivselt loodavad nad kutsumuste arvu suurendada  taseme langetamise abil!

Kirchliche Umschau: Kas näete ette Vennaskonna piiskoppide või siis kogunisti terve Vennaskonna uut ekskommunitseerimist?

Isa Niklaus Pfluger: Päris paljud võiksid uut ekskommunikatsiooni tervitada, kuid praeguse paavsti valitsemisajal paistab see väga vähetõenäoline. Millega nad seda õigustaksid? Ei ole olemas „traditsioonilist hereesiat“; me ei kuulu sedevakantistide sekka; tunnistame täielikult, et Püha Vaimu abi on antud paavstile ja piiskoppidele. Aga Rooma vaatevinklist vaadatuna kuulutati Vennaskond süüdi „kuuletumatuses“, olgugi, et 1988. aastast pärinevad ekskommunikatsioonid hiljem tagasi võeti. Mismoodi õigustaksid nad uusi kiriklikke karistusi? Kirikukogu tagasilükkamise eest? Credos ei öelda üheski punktis: „Mina usun Teise Vatikani Kirikukogusse...!“ Nende äsja nimetatud tõsiasjade aukartustäratav tegelikkus peaks olema aruteludest tähtsam. Näeme täna uut põlvkonda noori preestreid, kes aeglaselt, kuid kindlalt avastavad vana Missa ning selle kaudu katoliku usu kogu selle täielikkuses, nagu ka tõelise preestriseisuse. Paljudel juhtudel näeme aga, et noored katoliiklased, kes on usust huvitatud, leiavad selle peaaegu alati väljaspool oma kogudust. Nendele siirastele hingedele avaldab traditsiooniline õpetus ja jumalateenimine sügavat mõju, isegi kui nad ikka veel käivad uuel Missal. Nad panevad Vennaskonda tähele, jälgivad seda huviga, otsivad meiega kontakti, küsivad meie väljaandeid ja jäävad meiega suhtlema. Seesama toimub ka Ecclesia Dei ühendustes ja piiskopkondade preestrite puhul, kes tänu 2007. aasta Motu Propriole on hakanud Tridenti Missat pühitsema. Oleme enamat kui lihtsalt üks Vennaskond peaaegu 600 preestriga – meie mõju on Kirikus sügavalt tunda ning seda eriti nendes ringkondades, millel on tulevikku. Kui Rooma tahab oma reputatsiooni hoida, teevad nad targasti, kui väldivad uut ekskommunikatsiooni, mille peaksid peatselt jälle tühistama.

Kirchliche Umschau: Seega eksisteerib ikka veel võimalus, et Vennaskonna positsioon võidakse normaliseerida, kuid võtmeküsimuseks näib olevat „Kirikukogu tunnistamine“.

Isa Niklaus Pfluger: Muidugi tunnistame me, et II Vatikani Kirikukogu toimus. Peapiiskop Lefebre ise oli üks kontsiili-isadest. Sellele vaatamata peab möönma, et mitte üksnes kirikukogujärgsed reformid, vaid ka teatavad Kirikukogu tekstid ise on vastuolus Kiriku poolt juba varem defineeritud kaalukate doktriinidega. Kirikus toimuva lagunemise keskmes on teatud mitmetimõistetavused ja uuendused. Roomale on vastuvõtmatu, et räägime „Kirikukogu eksitustest“. Vaadake, meie arvustasime Kirikukogu juba siis, kui seda igal pool ülistati ning kui Kirikus oli sügavam usk ja rohkem elujõulisust kui praegu. Miks tuleks meil nüüd kannapööre teha, kui meie hoiatused ja kriitika on aja jooksul õigustust leidnud? 50 aastat pärast Kirikukogu valitseva kurva reaalsuse järgi otsustades olid peapiiskop Lefebvre hoiatused kaugel liialdustest. 1970ndatel ei oleks tolle hetke entusiasmi ja naiivse optimismi tõttu kellelegi pähe tulnud, et katoliku piiskopid hakkavad toetama homoseksuaalsust, islami levikut ja abielu lõpetamist – mis praegu kahjuks toimub! Vatikan seisab silmitsi Kiriku varemetega, mis oli kord nii ilus ja tugev. Praegu ei ole aga tõelist uuenemist ja leevendust silmapiiril paista. Realistliku hinnangu kohaselt  peaksid uued karismaatilised ühendused, mida viimastel aastakümnetel elujõu märkidena ülistati, täitma hoopis hoiatustähise osa. Ma ei saa aru, miks ei ole toimunud Kiriku nüüdse seisukorra põhjuste ausat ja põhjalikku uurimist. Kirik hävitab iseend, ja probleemi üle arutamise vaigistamine ei kaota ju probleemi. Teesklemine, et Kirikukogu ei tule post-kontsiliaarse kriisi eest süüdistada, on pea liiva alla peitmine.

Kirchliche Umschau: Kuna paistate nii kompromissitu, miks te siis ikka Usudoktriini Kongregatsiooniga läbirääkimisi peate?

Isa Niklaus Pfluger: Sellepärast, et paavst ja Rooma on Usust lahutamatud tõsiasjad. Usu kadumine kiriklikes struktuurides, millest meid endid säästetud on – tänu olgu Jumalale –, on vaid Kiriku kriisi üks külg. Meie omalt poolt tunneme samuti puudust, nimelt meie kanoonilise positsiooni seadustamisest. Post-kontsiliaarse Kiriku seisukord on ebatäiuslik, kuid ka meie seisund ei ole ideaalne.

Kirchliche Umschau: Kas peate silmas neid oma kogukonna liikmeid, kes keelduvad Roomaga läbirääkimisi pidamast?

Isa Niklaus Pfluger: Jah aga neid on vähe, väga vähe. Pikalt kestnud eraldiolek on mõningad liikmed teoloogia osas segadusse viinud. Sügaval sisimas on need inimesed seadnud usu seadusega vastasseisu, justkui oleks ühendus paavstiga ja paavsti ülimuslikkus lihtsalt vähetähtis õiguslik küsimus.

Paavsti legitiimsuse Usust lahutamine ja tema legitiimsuse taandamine pelgalt õiguslikuks küsimuseks on suure ohu märk. Lõppeks pärineb see protestantlikust vaatest Kirikule. Kirik on aga nähtav, paavstlus kuulub Usuga kokku.

Meie ise, Traditsioonile ustavad usklikud, kannatame selle kriisi all kahel moel. Me võtame sellest osa, kuigi, nagu mina seda näen, erineval ja kõrgemal tasemel. Ei saa eitada kohustust võtta kriisi ületamisest aktiivselt osa. Ning meie juures algab see võitlus sooviga saada jagu meie ebanormaalsest kanoonilisest staatusest.

Kirchliche Umschau: Seega oleme taas alguses tagasi. Miks mitte lihtsalt Roomaga kaasa minna?

Isa Niklaus Pfluger: Kuna me ei või vahetada oma ebatäiuslikku staatust sellise vastu, mis on veelgi vähem täiuslik. Roomaga ühinemine peaks olema paranemine, mitte halvenemine. Järeleandmised usus, mis hõlmavad ka õigust arvustada II Vaticanumi kaheldavaid ja liberaalseid seisukohti, tähendaksid lausa olulist halvenemist. Me ei saa sellega kaasa minna.

Kirchliche Umschau: Juulis peeti üldkapiitel. Missuguse seisukoha kapiitli liikmed võtsid?

Isa Niklaus Pfluger: Võimaliku kokkuleppe tarvis määrasime kindlaks kuus proovikivi, mis on need punktid, millest me alati tugevasti kinni oleme hoidnud. Meie seisukoht leidis taas kord kinnitamist.

Kirchliche Umschau: Internetis käib sellel teemal vaidlus. Vennaskonna juhtide suunas paisatakse hukkamõistu, neid süüdistatakse reetmises.

Isa Niklaus Pfluger: Te tsiteerisite piiskop Williamsoni, kelle piirkonnaülemate suur enamus üldkapiitlilt välja arvas. See näitab, kui suur meie ühtsus on.

Kirchliche Umschau: Aga teil on probleem informatsiooni edastamisega. Kui otsustada mõnede internetifoorumite järgi, ei saa olukord enam hullem ollagi.

Isa Niklaus Pfluger: See on tõsi, et internet kutsub, isegi nõuab uuelaadse suhtlemisvormi kasutamist. Meil on kohustus – niisamuti kui Vatikanil – minna praeguseni kasutusel olnud trükiväljaannetest kaugemale. Kuid muidugi on lihtsaid hingi, keda võivad kergesti eksitusse viia lahkhelide külvajad, kes on ise internetist loetu tõttu suuresti valeinfo kütkeis. Meie preestrid kutsusid usklikke üles mitte külastama neid arutelusid, mis on sageli väga ebaviisakad, ning mitte laskma end häirida ja segadusse viia internetis levivatest kuuldustest ja vandenõudest. Nüüdsest peale kasutame aktiivsemalt suhtluskanaleid, sealhulgas internetti.

Kirchliche Umschau: Teatud rühmad on piiskop Fellay enese kirbule võtnud.

Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Fellay on Traditsioonile ustavate katoliiklaste heaks muidugi palju enam tenud kui kõik need, kes temas kahtlevad, teda arvustavad ning kogunisti reetmises süüdistavad. Aastaid on ta juhtinud Roomaga suhtlemist arukalt ja oskuslikult; kunagi ei ole ta toiminud impulsiivselt ega ole lasknud end provotseerida või kaotanud kannatust. Tänase seisuga on Tridenti Missa igale preestrile kättesaadav, oleme näinud ekskommunikatsioonide eemaldamist, on toimunud arutelud Kirikukoguga seotud probleemide teemal. Ning, nagu tunnistab üks Austria piiskop, me oleme Kirikukogu jälle aruteluteemaks teinud. Selle tulemusena ei ole Kirikukogu enam püha ja puutumatu ning selle hiilgus langeb põrmu. Ja seda ei muuda ka II Vatikani Kirikukogu 50. juubeli pidustused.

Meie kindralülem on päris palju korda saatnud, kuna ta on järjekindlalt läbirääkimisi jätkanud ning ikka ja jälle meie teoloogilisi seisukohti esitanud. Seepärast on minu silmis tal selles Kiriku kriisis ainult üks siht silme ees, nimelt hoida Usku ja teenida Kirikut kogu südamega.

Kirchliche Umschau: Üks küsimus siiski jääb. Miks on nii, et piiskop Fellay ei näi olevat midagi ette võtnud viimastel kuudel internetis tema vastu korraldatud laimukampaania vastu?

Isa Niklaus Pfluger: Kannatlikkus, lahkus ja suuremeelsus paistavad paljudele nõrkustena, kuid see ei ole nõnda. Seistes silmitsi internetis toimuvate korduvate rünnakute ja kimbutamistega, ei hülga me oma väärtusi ja põhimõtteid. Tegeleme salasepitsuste ja intriigidega vastavalt Kiriku seadustele. See võib tunduda venitamisena, mis mõningaid inimesi pahandab, kuid kui me ei soovi oma ideaale reeta, siis ei ole teist teed. Sooviksin selgelt väljendada järgmist: ärgu keegi kujutagu ette, et ta võib volitatud autoriteeti karistamatult arvustada.

Kirchliche Umschau: Mida see täpsemalt tähendab?

Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Williamsoni on selgesti hoiatatud. See on kurb peatükk Vennaskonna ajaloos. Kui ta jätkab internetikampaaniat Vennaskonna ja selle kindralülema vastu, ei saa tema Vennaskonnast väljaarvamist ära hoida. Tal on ebaküpsed mõtted ning ta on teinud salasepitsusi. Tõeliseks kurbloolisuseks on asjaolu, et juba aastaid ei ole ta kindralülema autoriteeti tunnistanud, vaid on endale ise missiooni võtnud. Enne üldkapiitlit kutsus ta preestreid ja usklikke üles mässule. Katoliku piiskopi puhul on see väga tõsine asi.

Kirchliche Umschau: Vennaskonna eesmärk ei piirdu üksnes Roomaga läbirääkimistega. Milliseid apostolaadi valdkondi te veel näete?

Isa Niklaus Pfluger: Lääs on usu kaotanud. Üks selle põhjusi on asjaolu, et Kirik ei esinda enam usku, ei vii seda enam maailma. Tänapäeval tunduvad Kiriku ametikandjad oma usku peaaegu häbenevat, mistõttu nad võitlevad keskkonnakaitse, rikkuse ümberjagamise ja arenguabi eest. Me ei saa jääda ootama, millal nad mõistusele tulevad. Peame olema ühiskonnas aktiivsemad, omama avalikkusele suuremat mõju ning arukuse, alandlikkuse ja ligimesearmastusega kristlaskonna taas üles ehitama. Nõnda nagu meie Issand oma kaasaegseid üles kutsus: ärge kartke!

Kirchliche Umschau: Kus näete tähtsaid väljakutseid?

Isa Niklaus Pfluger: Oleme praegu tunnistajateks üleilmsele kristlaste tagakiusamisele Idas. Meie ülesanne on tõmmata oma tagakiusatud vendadele tähelepanu ja minna neile appi. Üldkapiitli deklaratsioonis sõnastati see selgesti. Läänemaades on vanematel üha vähem lapsi, sest perekondlikke väärtusi ei hinnata. Riigi seadused kujutavad perekonnale, ühiskonna alustalale, üha suuremaid ohtusid. Üks peamisi ülesandeid on aidata perekondi. Peame toetama suuri kristlikke perekondi, et nad ei oleks ühiskonnas täiesti tõrjutud. Meie peamiseks kohuseks jääb aga – nagu üldkapiitli deklaratsioon veelkord rõhutas – Usu kaitsmine ja säilitamine, eriti aga tõeliselt katoliiklike preestrite kujundamine. Sel viisil võime Kirikut kõige paremini teenida.

Isiklikul tasandil puudutab asi enese pühitsemist. Palve, usuõpetus ning sakramentide jagamine on üks külg, eeskuju vääriv elu ja vennalik ligimesearmastus selle teine külg. Need käivad käsikäes. Selle ülesande täitmise läbi  aitame päästa nii oma kui ka ligimese hinge. Jah, oleme tõepoolest saanud kogeda sääraseid hetki, mil oleme võinud tunda taevase harmoonia ja rõõmu tõelist eelmaiku. Materialism ja ateism ning nende kõrval väärreligioonid – need kõik on üha enam takistuseks korralikule, tervele katoliiklikule eluviisile. Räägime sellega seoses ühest Vennaskonna olulisest missioonist: aidata hea tahtega usklikel rasketel aegadel usku alles hoida ning selle usu järgi elada. Praegusajal on meie ülesanne – seejuures suursugune ja ülev – kasutada oma Jumalalt saadud andeid, et levitada taevase armastuse tuld kuni maailma äärteni. Seda on võimalik teha ainult sügava ja elujõulise usu abil.

Kirchliche Umschau: Tänan Teid, isa, selle intervjuu eest.