Hiljutise katsumuse kasulik õppetund reede, 7. detsember 2012

piiskop Galeretta

Piiskop Alfonso de Galarreta pidas ettekande laupäeval, 13. oktoobril 2012 Prantsusmaal Villepreux‘ Traditsioonipäevadel, kus ta analüüsis Püha Pius X Vennaskonna suhete seisu Roomaga.

Kallid kaasvennad, orduinimesed, usklikud, sõbrad!

   Tahaksin rääkida vaimse, kristliku, katoliikliku võitluse omadustest, tingimustest, mis peavad kuuluma usu eest võitlemise juurde. Loomulikult tahaksin mõne sõna öelda ka Vennaskonna suhete seisu kohta Roomaga.

      Hiiobi raamatus öeldakse:  „Militia est vita hominis super terram et sicut dies mercenarii dies ejus.“ (Hi 7,1) "Inimese maapealne elu on võitlus ja tema päevad nagu palgalise päevad." Sellise huvitava kujundi esitab meile Pühakiri Hiiobi raamatus.

     Kui iga inimese maapealne elu on võitlus, siis seda enam peaks seda olema katoliiklase, kristlase elu, kes on ristitud ja konfirmeeritud, seega osaline võitluses Kristus-Kuninga eest. Lisaksin veel, et kui iga kristlase elu on võitlus, siis seda enam on see tänapäeval võitlus, teenistusaeg.

     Antud lauses väljendub võitluse hädavajalikkus. Võitlus on hädavajalik, selline on inimese olukord. Selles pole midagi uut, et inimene on alati ja kõikjal võitlema pidanud. Meie elus on võitlus, kuid eelkõige võitlus igaviku nimel, mis eeldab aga nii mõndagi.

    Seepärast on võitlusvaim väga oluline. Mida siis sõdurilt nõutakse? Loomulikult seda, et ta oleks võimeline võitlema, sõdima, et ta oleks julge ja vapper.

    Antud tekst viitab jumalikule ettehooldusele, sest nii sõdur kui palgaline on konkreetse isanda teenistuses. Me võitleme Jumala eest, me võitleme Meie Issanda Jeesuse Kristuse eest. Meie juhiks on Issand Jeesus Kristus. Ta on meie Isand, kuid ka ajaloo isand ning Tema jumalik ettehooldus valitseb kõigi konkreetsete olukordade üle.

     Püha Risti Johannes ütleb, et kõik on jumalik ettehooldus. Selles mõttes, et kõik, mis meiega juhtub, on meile täiesti teadlikult ja tahtlikult jumaliku ettehoolduse poolt saadetud.

Usuvõitluse üleloomulik tasand

     Seega võitleb ning sõdib sõdur ja palgaline võidu nimel. Kui maapealne elu on võitlus, tähendab see ka seda, et võitu ei saavutata maa peal. Kui kogu meie elu on võitlus, tähendab see, et võit saavutatakse igavikus.

     Me ei tohi unustada usuvõitluse üleloomulikkust.

   Meie maapealne elu on võitlus igavese krooni eest. See ei tähenda, et tuleks demobiliseeruda. Iga kristlane, katoliiklane teab, et seda sõda peetakse siinses elus, et see on vägagi reaalne, et võitlus on vältimatu. Kuna me teame, et lõplik võit saavutatakse alles igavikus, pole võit meile selles elus ka vajalik, kui Jumal seda just ei taha, sest viimselt seisneb meie võit ju igaviku saavutamises nii meile enestele kui meie lähedastele.

     Lisaks viitab Hiiobi raamatu kirjakoht selle võitluse teistele aspektele. Näiteks on võitlus vaevaline, ja seda selle sõna etümoloogilises tähenduses. Usuvõitluse, üleloomuliku, vaimse võitlusega kaasnevad selles elus kannatused ja katsumused, vastuolud, isegi lüüasaamised.

     Pühal Avila Teresal on üks kena ütlus, et kristlaselt ei nõuta mitte võitu, vaid võitlust. Või pigem tahab ta öelda, et võitlus usu eest on juba iseenesest kristlase võit.

     Üks teine autor on öelnud, et Jumal ei nõua meilt võitu, vaid seda, et meid ei võidetaks. See on huvitav tähelepanek. Kõik see on täheldatav ka Kiriku praeguse kriisi juures.

     Jumal ei nõua meilt võitu. Ta annab selle meile ise, kui Ta seda tahab, siis, kui Ta seda tahab, nii nagu Ta seda tahab. See ei nõuaks Temalt vähimatki pingutust. Kuid meilt nõuab Ta kõige selle väärtusliku kaitsmist, mis meil on, ja seda, et meid ei võidetaks.

Kardinal Pie õpetus

     Tahaksin teile tsiteerida kardinal Pie'd. Tsitaat on täis usku ja õpetust, lisaks on see oivaliselt sõnastatud. "Ja Idumea tark ütles: 'Inimese maapealne elu on võitlus' (Hi 7,1), See tõde kehtib nii ühiskondade kui üksikisikute puhul. Koosnedes kahest olemuslikult erinevast substantsist, kannab iga Aadama laps – nii nagu Iisaki naine – endas kaht inimest, kes on teineteisega vastuolus ja sõjajalal (1Ms 25,22). Neil kahel inimesel, või kui soovite, kahel loomusel on vastandlikud suundumused ja kalduvused. Meelelistest seadustest juhinduv maine inimene mässab vahetpidamata taevase inimese vastu, keda valitseb vaimuseadus (Gl 5,17). See on sügavalt juurdunud antagonism, mille suudaks siin maa peal lõpetada vaid vaimu häbiväärne salgamine, allaandmine lihale ja selle valikuvabadusele.“[1]

     Seega ainus võimalus selles võitluses rahu leida, patsifismi saavutada, tähendaks liha võitu. Kui me aga sellist rahu ei soovi, tuleb meil elu lõpuni võidelda, sest võit saabub alles tulevases elus. Seda tahabki kardinal Pie meile öelda:

     "Seepärast võib öelda, vennad, et inimese maapealne elu, vooruslik, kohusetundlik elu on kogu meie armust toituva hingejõu üllas liit, püha ristisõda kõige liha, maailma ja põrgu ühendatud vägede vastu:  Militia est vita hominis super terram."

     Lisaks sellele, et see meie võitlus on, on see ka ühiskondlik, avalik võitlus. "Kui vaadelda neid rivaalitsevaid elemente, neidsamu antagonistlikke jõude mitte ainult üksikisiku juures, vaid inimhulga puhul, mida nimetatakse ühiskonnaks, omandab võitlus veelgi suurejoonelisemad proportsioonid." Poitier' piiskop tsiteerib siinkohal Pühakirja, 1. Moosese raamatut: "'Ja Issand vastas Rebekale: Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest – vanem orjab nooremat' (1Ms 25,23). Järelikult, vennad, koosneb inimkond kahest rahvast: vaimurahvast ja liharahvast. Esimene neist kehastaks nagu hinge kogu selle ülluses ja ülevuses, teine aga liha kogu selle madaluses ja maisuses. Suurim õnnetus, mis ühele rahvale võib osaks saada, on nende kahe vastasjõu relvarahu. Selline vaherahu sündis paganluses. Ja Püha Vaim, kes maalis meie silme ette pildi kõikvõimalikest ühiskondlikest ja siseriiklikest pahedest, mis sellele ebardlikule kapituleerumisele järgnesid (Trk 14), lõpetab portree järgmise pintslitõmbega: tõsiasjaga, et selles sõgedas stagnatsioonis, mis oli tuhat korda hullem kui sõda, langesid inimesed enesepettuses nii sügavale, et nimetasid neid arvukaid ja suuri pahesid rahuks." Eks toimu ju seesama ka tänapäeval? Rahu, rahu, rahu!

     "Saatuslik mõtlematus," jätkab kardinal Pie, "tulenes just sellest, et ei mõeldud surmale. See sünge rahu on võrreldav ussikeste vaikse ja märkamatu toimetamisega, kui nad närivad hauas laipa.

     Sel inimkonna alanduse ja moraalse kokkuvarisemise tunnil tuligi Jumala Poeg maa peale mõõka, mitte rahu tooma (Mt 10,34). Selle vaimumõõga oli Looja Jumal kord juba inimesele liha vastu võitlemiseks andnud, kuid inimene heitis selle häbiväärselt käest. Nagu juba teised enne mind on öelnud, tõstis Jeesus Kristus selle uuesti üles põrmust, kus see pikka aega oli lebanud.[2] Kastes selle oma verre, olles seda nii-öelda oma Ihu peal järele proovinud, andis Ta selle veelgi teravama ja läbitungivamana tagasi oma uuele rahvale, keda Ta tuli maa peale rajama. Sellega taastus inimkonna antagonism vaimu ja liha vahel, mis kestab maailma lõpuni: Non veni pacem mittere, sed gladium (Ma ei tulnud mitte rahu, vaid mõõka tooma).“

     Teksti pikkusele vaatamata võib öelda, et kardinal Pie‘ mõttekäik hõlmab endas kõik. Sellega on kõik öeldud. Ja hästi öeldud. Vajadus võitluse järele, millest Hiiob, jumalasõna räägib, ei ole mitte ainult sisemine, isiklik vastuolu, mis piirneb koduse või koolikeskkonnaga, vaid see on oma olemuselt ühiskondlik, poliitiline ja usuline võitlus kahe vaimu, kahe riigi vahel. Peame selles vältimatus võitluses osalema ja seda jätkama.

     Minu meelest aitab see pilt mõista, milles täpsemalt usuvõitlus, katoliiklik, kristlik võitlus selles riigis, Traditsiooni võitlus selles kohutavas Kiriku kriisis, usukaotuses seisneb. Edasi mõtiskleksin aga meie hiljutise, läinud aastal peetud lahingu üle, mis oli ääretult raske, ja seda mitte vaenlase pärast – vaenlane on ikka endine –, vaid lahkhelide pärast meie endi keskel, mis on iseenesest täiesti loogilised, mõistetavad ja inimlikud. Pole ju mõtet ka ainult sellepärast riideid lõhki käristada, et nüüd teame, et ka meie oleme kõigest inimesed. Pärispatu tagajärjel oleme sama piiratud nagu kõik teisedki: meile on omane rumalus, õelus ja nõrkus.

     Võib öelda, et kõige suuremaid probleeme valmistasid viimasel kooliaastal toimunu juures just probleemid ja katsumused meie endi keskel. Need osutusid kõige rängemaks ja valusamaks. Seepärast ei tohi neid ka kergelt võtta, veel vähem hooletult lahendada. See on nagu perekonnatüli, mis tuleb lahendada suure taktitunde, ligimesearmastuse, arukuse ja osavusega, kuid see tuleb lahendada!

Lühike ajalooline ülevaade meie suhetest Roomaga

     Et sel kriisiajal meieni igasugu erinevaid arvamusi, vastakaid hääli jõuab, millel ehk praegugi veel oma kõrvalmõju on, tahaksin ka oma mõtteid teiega jagada. Et teaksite, mida mina asjast arvan. Selgituseks esitaksin mõned faktid, põgusa ülevaate sündmuste käigust, alustades selle aasta Nelipühast, mil lõppes meie Roosipärja-ristikäigu palvekampaania, mille eesmärgiks oli palvetada kaksteist miljonit roosipärga. Ristikäigu lõppedes saime Roomalt järjest kolm vastust. Vennaskonna aprillis saadetud ettepanek (õpetusliku deklaratsiooni osas) oli jõudnud Roomani ja pärast Nelipühi saime Usudoktriini kongregatsioonilt ka esimese vastuse.

     Vastuses ütlesid Rooma võimud selgelt, et lükkavad meie ettepaneku tagasi, ning nad tegid sellesse mitmeid parandusi, mida võib kokku võtta järgmiselt: me peame tunnistama II Vatikani kirikukogu, uue Missa legitiimsust, elavat Õpetusametit, kes on Traditsiooni autentne tõlgendaja ja omab seega õigust öelda, mis on ja mis ei ole Traditsioon; peame tunnistama uut kanoonilise õiguse koodeksit jne. Selline oli siis nende vastus.

     Seejärel määrati ametisse peapiiskop Müller – see oli minu meelest jumaliku ettehoolduse vastus. Ta määrati Usudoktriini kongregatsiooni peaks, samuti Ecclesia Dei komisjoni presidendiks, kes vastutab kõigi Ecclesia Dei‘ga seotud rühmituste eest ning suhtleb ka Püha Pius X Vennaskonnaga. Nonii! Lisaks sellele, et uus Usudoktriini kongregatsiooni ja Ecclesia Dei komisjoni ette määratud piiskop on küsimärgi alla seadnud mitmeid usutõdesid, on ta nüüd siis ka Usu valvaja! See piiskop on Vennaskonnale juba vana tuttav, sest ta oli piiskop Regensburgi diötseesis, kus asub meie Zaitzkofeni seminar, ja meil oli temaga juba probleeme ja kokkupõrkeid olnud. Kolme aasta eest ähvardas ta ekskommunitseerida Zaitzkofenis preestreid pühitseva piiskopi. Tol korral juhtusin see olema mina. Ühesõnaga, ta ähvardas ekskommunitseerida nii mind kui tulevasi preestreid – diakoneid, kes pidid preestripühitsuse saama. Tegudeni ta küll ei jõudnudki, kuid selge on, et ta meisse just lugupidamisega ei suhtu ega salli meid. Ta on juba öelnud, et Vennaskonna piiskoppidel tuleb teha vaid üht: anda oma episkopaat paavsti kätesse ja kloostrisse sulguda. Kas pole julm? Lisaks sellele on ta öelnud, et peame ainult kirikukogu tunnistama, see on kõik. Siis pole enam millestki rääkida.

      Selle vastuse saime just siis, kui ootasime Pühalt Vaimult valgustust.

     Seejärel, enne üldkapiitlit, kirjutas meie kindralülem paavstile, et välja selgitada, kas see on tõepoolest ka tema vastus, kuna meie jaoks oli probleem suuresti just selles, et saime Roomast vastakaid teateid.

    Mõned võimukandjad ütlesid, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on ametlik, et selline on lihtsalt nende töö, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja peaksime kirja lihtsalt kausta ära panema; et nad igal juhul soovivad meiega kokkuleppele jõuda, meid sellisena tunnistada, nagu oleme.

     Kuid Usudoktriini kongregatsiooni vastus ja peapiiskop Mülleri ametissemääramine ei sobinud kokku selle vastusega. Et tõeni jõuda, teada saada, kas see oli tõesti paavsti vastus, tema mõtted, kirjutaski piiskop Fellay talle kirja. Vahetult enne üldkapiitlit, sellele eelnenud rekollektsioonil, sai monsenjöör ka vastuse – esimest korda paavstilt endalt – ja ütles meile rekollektsiooni lõpetaval pühapäeval söögilauas: näete, siin on kiri paavstilt, milles ta kinnitab, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on tõepoolest ka tema vastus, et sellel on tema heakskiit. Lisaks tuletab paavst meile kirjas meelde nendepoolseid kanooniliseks tunnustuseks vajalikke sine qua non tingimusi, võttes need kokku kolme punktiga:

1) tunnistada elavat Õpetusametit autentse Traditsiooni tõlgendajana – teisisõnu, tunnistada Rooma kirikuvõime;

2) tunnistada II Vatikani kirikukogu täielikku kooskõla Traditsiooniga, tunnistada kirikukogu ennast;

3) tunnistada uue Missa kehtivust ja legitiimsust.

     Nad kasutavad sõna 'legitiimsus'. Prantsuse keeles on sellel sõnal pisut kahemõtteline tähendus. Nende jaoks tähendab see lihtsalt 'seaduslikkust', midagi, millel on õiguslikud vormid. Kuid kanoonilises keeles on tähendus palju sügavam, tähendades tõelist seadust, midagi, millel on seaduse jõud. Kirikul ei saa aga olla ühtegi katoliku usu vastast seadust. Just selles mõttes olemegi alati vaidlustanud liturgiareformi ja uue Missa legitiimsust, kuna sel ei saa Kirikus olla seaduse jõudu. See pole võimalik, kuna see on usu vastane, selle abil hävitatakse usku. Nemad kirjutasid aga tõepoolest "kehtivust ja legitiimsust".

     Teisisõnu, meilt nõuti loobumist ja kõige selle reetmist, mis olemuslikult kulub meie võitluse juurde nende kahe riigi, kahe vaimu vahel. Sel hetkel näitas jumalik ettehooldus üldkapiitlile ilmselgelt kätte õige tee. Rooma kinnitas: ei, me jääme õpetuslikule tasandile, ja te peate tunnistama kõike, mida seni olete tagasi lükanud.

Üldkapiitel (9.-14. juuli 2012)

     Siis tuli üldkapiitel. Ma ei saa väga detailseks minna, kuna oleme seotud vaikimislubadusega, kuid piiskop Fellay on mõned asjaolud juba avaldanud, osa sai täpsustatud lõppdeklaratsioonis. Neid asjaolusid te teate. Võin vaid öelda, et jumaliku ettehoolduse abi oli üldkapiitli ajal selgelt tunda.

     Võin öelda, et kõik läks suurepäraselt. Meil õnnestus rahulikult, vabalt ja avameelselt rääkida. Olgugi et mõned algselt päevakorras olnud küsimused tuli välja jätta, õnnestus meil olulisemaid probleeme arutada. Võtsime aega vaidlusteks, erinevate seisukohtade võrdlemiseks, nagu on kohane sama kongregatsiooni, sama sõjaväe liikmete keskel. Sellega probleemi polnud. Vennaskond pole ju mõni tütarlastekool? Seepärast pole ka midagi erilist selles, kui meie vahel aeg-ajalt vaidlusi esineb. Lugege kardinal Pie'd, kes toetab 19. sajandi Prantsusmaal avalikku arutelu piiskoppidega. Ta õigustab ja põhjendab seda sellega, et see on võitlus. Ühesõnaga, selles pole midagi traagilist. Traagiline oleks usust loobuda. Kuid arutleda selle üle, milline oleks mõistlik hinnang ühes või teises küsimuses, on täiesti normaalne. On erinevaid aspekte, temperamente, olukordi... Kõik see on äärmiselt keeruline. Gordioni sõlme ei saa mõõgaga läbi raiuda ja öelda: ja ongi küsimus hoobilt lahendatud. Sugugi mitte! Nagu öeldud, üldkapiitel toimus, ja minu meelest võtsime ka katsumustest tõepoolest õppust, olgugi et mitte täiuslikult – ja seda asjaolu ei tohi unustada. Kõik meie elus toimuv on ebatäiuslik. Lugege Kiriku ajalugu! Me ei saa nõuda täiust, mis ei pärine sellest maailmast, kuid me ei tohi ka silmist lasta olemuslikku, seda, mis on tähtis. Paljudki asjad unustatakse hiljem. Nii on ju ka pereelus? Loomulikult. Vastasel juhul ei püsiks selles maailmas, selles elus miski, ka mitte meie seas.

    Mõned inimesed muretsevad, et nojah, aga... Tuleb näha probleemi, olukorra keerukust. Ja ärge unustage, et ka kirgedel on alati suur roll. Meie seas niisamuti. Tahan vaid öelda, et pole mõtet sellistes asjades juuksekarva lõhki ajada. Tähtis on mõista, kas kõige olulisem on olemas või ei.

     Minu meelest oleme kriisi tõesti ületanud, läbinud selle õigesti, eriti praktiliste abinõude osas. Ja seda tänu aruteludele, mis võimaldasid meil näost näkku mõned asjad selgeks rääkida, argumente põhjalikult, iga nurga alt kaaluda, läbi uurida, et paremini ja selgemalt olukorra tuumani jõuda, milles seisnebki katsumuste kasulikkus, kui neist õppida. Neil äärmiselt olulistel ja viljakatel aruteludel põhinevad ka tingimused, millega kanooniliseks normaliseerimiseks hüpoteetiliselt valmistume. Kui järele mõelda, õnnestus meil praktilise tingimuse all kogu õpetuse ja liturgia küsimus kokku võtta.

Võimaliku kanoonilise normaliseerimise tingimused

     Nagu öeldud, ei ole need tingimused täiuslikud. Peagi mõistsime ka ise, et sine qua non tingimuste ja soovitavate tingimuste eristamine polnud just kuigi õige ega ka... soovitav valik. Minu meelest on soovitavatena tähistatud tingimuste seas ka mõned sine qua non tingimused, kuid seda pigem praktilises, kanoonilises, konkreetses tähenduses. Vennaskonna peamaja on neid tingimusi Roomalt varemgi nõudnud ja pärast mitmeid raskusi ning edasi-tagasi käimisi oli Rooma valmis nendega suuremas osas nõustuma, pealegi otsekohe. Kuid üldkapiitli eesmärgiks, ülesandeks ei olnud määratleda mitte tagajärgi, st seda, mis järgneb, vaid olemuslikke eeltingimusi, mida seni polnud selgelt tehtud. Teisisõnu, millised oleksid need tingimused, kui paavst, tulevane paavst peaks tõepoolest Vennaskonnaga kokkuleppele jõuda soovima – millised oleksid sel juhul meie tingimused õpetusküsimustes, mis puudutaksid ustavust usule, Traditsioonile, usu avalikule tunnistamisele, ka avalikule vastuseisule neile, kes eksiõpetusi levitavad, isegi kui seda teevad kiriklikud võimukandjad ise. Sellest lähtuvalt määratlesimegi ülima täpsusega kaks esimest sine qua non tingimust.

      Nendega on kõik öeldud. Võin need teile ette lugeda.

   Esimene: "Vabadus hoida, edasi anda ja õpetada püha doktriini, mida õpetab Kiriku muutumatu Õpetusamet ja jumaliku Traditsiooni muutumatu tõde." Selline keelekasutus võib kahtlemata tunduda raske, kuid see on ääretult täpne. "Hoida" selles mõttes, et võimaliku normaliseerimise korral meid tunnustada sooviv paavst tagab meile selle. Teisisõnu, et meile kirjalikus kokkuleppes kinnitataks, et võime püha õpetust, muutumatu Õpetusameti püha õpetust hoida, edasi anda ja õpetada. Kuna Rooma võimudel on muutlik arusaam õpetusametist, ei piisanud vaid 'õpetusametist'. "Kõigi aegade õpetusamet' oleks nende keelekasutuse puhul samuti kahemõtteline, seepärast lisasime täpsustuseks 'jumaliku Traditsiooni muutumatu tõe'. Miks 'muutumatu tõde'? Sest nende jaoks on Traditsioon midagi elavat... Rooma komisjoniga poolteist aastat kestnud läbirääkimiste kogemusele tuginedes teame, et kõiges tulebki väga täpne olla. Jätkakem esimese punktiga: "Vabadus tõde kaitsta, samuti avalikult korrale kutsuda ja noomida neid, kes II Vatikani kirikukogu eksitusi või modernismi ja liberalismi uuendusi ning nende tagajärgi toetavad." Sellele oleks raske midagi lisada. Sellega on kõik öeldud. Silmas peetakse vabadust eksitusi teadvustada ning ka avalikult rünnata, vabadust eitatud või lahjendatud tõdesid avalikult õpetada, kuid ka avalikult vastu seista neile, kes neid eksitusi levitavad, isegi kui tegu on kirikuvõimudega.

     Milliseid eksitusi? Modernistlikke, liberaalseid eksitusi: II Vatikani kirikukogu ja sellele järgnenud reformide eksitusi või kirikukogust tulenevaid eksitusi õpetuslikes, liturgilistes ja kanoonilistes küsimustes. Sellega on kõik öeldud. Teatud määral sisaldub selles ka avalik vastuseis uuele kanoonilise õiguse koodeksile, niivõrd kui see on läbi imbunud kollegiaalsuse, oikumeenia, personalismi vaimust jne. Sellega on kõik öeldud.

     Järgmiseks teine punkt. "Kasutada ainult 1962. aasta liturgiat", seega kogu 1962. aasta liturgiat, mitte ainult Missat, vaid kõike, isegi pontifikaali. Säilitada meie praegust sakramentide jagamise praktikat, ka vaimulike pühitsemise, konfirmatsiooni ja abielu osas. Seega oleme lisanud mõned vajalikud sakramentaalse ja kanoonilise praktika aspektid, et kokkuleppe või tunnustamise korral suuremal või väiksemal määral modernistliku olukorra tingimustes oleks meil jätkuvalt tõeline praktiline vabadus. Vajaduse korral pühitseme preestreid uuesti, konfirmeerime uuesti. Mis puutub abieludesse, ei tunnista me loomulikult mõningaid uuemaid kehtetuse põhjusi.

     Sine qua non tingimustega peab olema tagatud vähemalt üks piiskop. Nagu ütlesin, pole see kaugeltki täiuslik – selles osas oleme Vennaskonnas kõik ühel meelel, et meil on vaja mitmeid abipiiskoppe, prelatuuri. Selles osas on meil üksmeel. Siin pole meil kunagi probleemi olnud ega ole ka praegu. Siin pole midagi ette heita.

     Ent me määratlesime selle, mis oli probleemiks, kuna see oli seni meie poolt selgelt määratlemata ning kuna Rooma poolt tuli vastakaid teateid.

     Üldkapiitlil otsustati ka, et juhul, kui peamaja peaks nende tingimustega midagi olulist või huvitavat saavutama, kutsutakse kokku arutav kapiitel, mille otsused on (Vennaskonna liikmetele) siduvad. Nõuandva kapiitli korral küsib eesistuja vaid nõu, kuid otsuse langetab ise. Arutava kapiitli puhul võetakse otsus vastu absoluutse enamuse poolt – pooled häältest pluss üks hääl, mis on meie arvates mõistlik – ja sellest otsusest peab Vennaskond ka kinni.

     Nagu hiljutine kapiitel tõestas, õnnestus meil näost näkku rääkimise abil erimeelsused ületada. On ilmselge, et arutav kapiitel on arukas ja piisav vahend, et vajadusel Roomalt saavutatu heaks kiita. Pole võimalik, et Vennaskonna kindralülem, et enamus võiks avameelse arutelu, kõigi aspektide põhjaliku analüüsi ning läbi ja lõhki uurimise järel mõistlikkuse osas eksida.

     Siinses elus puudub absoluutne garantii. Üksikisikul – alustades minust endast – puudub igasugune garantii selle kohta, mida ta homme teeb. Piisas ühestainsast kapiitlist, et ummikseisust välja tulla. Lähemal vaatlusel näeme, et viimane kapiitel sätestas samad tingimused mis Roomagi, ainult et vastupidiselt. Nemad nõudsid meilt üht, meie aga vastupidist. Loomulikult kaugendab see kokkuleppe võimalust, kuid olulisem on, et halva kokkuleppe oht on minu arvates lõplikult kõrvaldatud. 'Lõplikult' ei tähenda siinkohal muidugi igaveseks, vaid selleks korraks.

     Samuti hoidsime ära lõhenemise meie endi keskel, ja see ei ole mitte tühine asi. Oli vaja näha ja mõista, et selle lõhega oleksime lõhestanud meid kõiki – nii Vennaskonnas, [meiega seotud vaimulikes] kongregatsioonides kui perekondades. Me teame, et me võitluses kunagi tagasi ei kohku, nii et võib vaid ette kujutada, millise visaduse ja jõuga oleksime üksteist lõhki rebinud! Selline oli reaalsus. Kuid tänu ühisele arusaamisele jõudmisele, sellele otsusele, mis pole küll kaugeltki täiuslik, ületasime lõhe, mis oleks olnud suureks häbiks kõigele sellele, mida kaitseme –tõelisele usule, meie võitlusele, meie eelkäijatele, peapiiskop Lefebvre'ile ja piiskop de Castro Mayerile.

Tingimustest selle valguses, mida saaksime Kiriku heaks teha

     Nagu juba öeldud, tänu kogemustele, katsumustele, aruteludele ja ka vahel kogetud vastuoludele, näeme reaalset olukorda paremini ja suudame seda ka paremini defineerida. Vennaskonna seisukoht on nüüdseks palju täpsem ja selgem kui poole aasta eest, mis on iseenesest hea, kuna me ei välista võimalust, et jumalik ettehooldus võib usu juurde naasmiseks ka pöördumise teed kasutada: paavsti ja mõnede kardinalide pöördumise läbi õige õpetuse juurde. Me ei välista seda. See poleks sugugi raskem kui teine, praktiline tee. Küsimus on niisiis selles, millistel tingimustel oleksime kanoonilise normaliseerimisega nõus, soovides Kiriku heaks midagi olulist teha, juhul kui Rooma, kui järgmine paavst ei peaks kohe teoloogia, põhimõtete, usu ja õpetuse küsimustes Traditsiooni juurde naasma, vaid soovib lihtsalt Traditsiooni lubada. Ka seda võimalust ei saa me välistada.

     Juba see on minu meelest edasiminek. Määratlesime selgelt tingimused, mis meid usuküsimustes ja terviklikus võitluses usu eest täielikult kaitsevad. Kuid tuleviku nägemine on prohvetite või ennustajate pärusmaa. Me ei tea, mis plaanid heal Jumalal meiega on. Toon teile näite, hüpoteesi. Kujutagem ette, et homme on meil paavst, kes on küll samas olukorras nagu praegune, kuid pole oma mõtlemiselt samasugune modernist. Kujutagem ette, et ta pole modernist ka teoloogias, ei oma mõtlemise ega südame poolest, et ta tahab tõesti Traditsiooni juurde naasta, kuid tal puudub veendumus, mis aitaks tõelisele usule kindlaks jääda ja selles ka püsida. Kirikut haaranud modernismi vastu seismiseks on tõepoolest kangelaslikku veendumust vaja. Kujutagem ette, et tal puudub see veendumus, või et ta on küllaltki veendunud, kuid nõrk, hirmunud, sõltuv neist, kes teda ümbritsevad. Antud näide on tegelikult võetud Kiriku ajaloost. Selliseid piiskoppe ja paavste on olnud küll. On olnud paavste, kes õpetusküsimustes on olnud suurepärased, kuid kehvad moraalilt, ja vastupidi. On olnud nõrku paavste. On olnud paavste, kes on eksinud. Tagantjärele võime öelda, et nad eksisid teatud ajaloolistes otsustes, millel olid aga tohutud tagajärjed.

     Kui tuleb paavst, kel puudub veendumus, tugevus või vahendid üksinda Kiriku hetkeolukorra lahendamiseks, võib ta selles usukriisis meid vabalt oma piigiterana kasutada. Ta võib täita meie tingimused, et meid saaks kasutada piigiterana selle mädapaise vastu. Kui peaks tõesti juhtuma, et paavst meie tingimustega nõustub, tuleb temal anda esimene löök II Vatikani kirikukogu ja kirikukogujärgse Kiriku kontseptuaalsele struktuurile. Seda tehes tunnistaks ta, et kirikukogu sisaldab eksitusi, et selle võib tagasi lükata ja et tuleb naasta Traditsiooni juurde. Niipea kui paavst meie nõudlikke tingimusi kaalumagi hakkaks, mis inimlikust seisukohast oleks ju pea võimatu, puhkeks kirikukogu järgivas Kirikus täielik sõda. Pole kahtlustki, et kogu niinimetatud kontsiliaarne Kirik lendaks sellega õhku. Sellega võrreldes on meie isiklik kanooniline küsimus vaid tühine pisiasi. Kui paavst nende esimese kahe punktiga peaks nõustuma, tähendaks see, et ta on valmis nõustuma kõigega, ka kanoonilisel tasandil. Loomulikult kavatseme seda temalt ka paluda.

Katsumuste vajalikkus ja kasulikkus

     Loomulikult oli mul plaanis veel paljust rääkida, kuid huvitavam on vist juba öeldud. Lõpetuseks tahaksin veel katsumuste vajalikkuse ja kasulikkuse üle mõtiskleda. Sellest katoliiklikust, traditsioonilisest põhimõttest räägib ka Pühakiri ingli suu läbi Tobiasele: "Et sa oled Jumalale meelepärane, oli katsumus vajalik" (Tb 12,13), sest katsumustest tõuseb palju head.

     Püha Augustinus ütleb, et halvim, mis võib juhtuda, suurim õnnetus, juhtub sellega, kes oma õnnetustest ei õpi ega ammuta kasu. Maailma õnnetuim inimene on see, kes õnnetustest ei õpi ega pööra neid oma kasuks. Sellest muutub katsumus veelgi raskemaks. Vaadake ette! Igast katsumusest on kasu. Selles mõttes, et sellest tuleb kasu lõigata.

     Kuid meil on kombeks teiste hädadest, kannatustest ja katsumustest hoopis neile õppetunde leida: "Nägid, mul oli õigus! Oli see sulle vast löök!"

     Katsumusest võib saada mitmeid õppetunde. Võib öelda, et katsumustes ilmnevad meie nõrkused ja vead. Meil kõigil tuleks neist õppida, et end parandada ja samu vigu vältida, sest sageli ebaõnnestume ka hea ürituse nimel võideldes. Vahel antakse meile ka alandlikkuse õppetunde. Ja ongi hea, sest nende kaudu õpetatakse meile valvsust. Võib-olla me magame, ei innusta tulevasi põlvi küllaldase võitlusvaimuga, võib-olla tuleks rohkem Jumalale toetuda, võib-olla peaksime võitluses kannatlikumad, vapramad ja lootusrikkamad olema. Need kolm – julgus, vaprus ja kannatlikkus – kuuluvad kokku. Vapruse voorusel on kaks väljundit: sustinere et aggredi. See tähendab, et meil tuleb kannatada, olla kannatlik, vastu pidada, kuid ka väljakutse vastu võtta ja rünnata – mitte kallale tungida. Aggredi ei tähenda kallaletungi, vaid väljakutse vastuvõtmist ja rünnakut.

     Üheks vapruse komponendiks on ka suuremeelsus. Ja kannatlikkusest sünnib lootus, nagu ütleb püha Paulus. Kannatlikkusest nii võitluses kui katsumustes. Vaadelgem täna lähemalt lootust. Langeda võib nii usu, ligimesearmastuse kui ka lootuse puudusest. Muutume pessimistlikuks, kaotusega leppivaks. See on üks allaandmise vormidest. Kui meil puudub lootus, pole me enam innukad ja meid on lihtne võita.

     Katsumused on teenete, hüvituse vahendiks, sageli ka vaktsiiniks. Näiteks jääme grippi, kuid tänu sellele pääseme võimalikust kopsupõletikust. Sageli valmistavad katsumused meid ette uuteks võitlusteks, et näeksime selgemalt, oleksime otsusekindlamad, valvel selle suhtes, mis võib juhtuda. Kes teab?

     Tahtsin teile sellest kõigest rääkida, sest katsumustest kasu lõikamata oleme valel teel. Hea Jumal saadab katsumusi just selleks, et õigel teel püsiksime, et juhtunule tagasi vaadates näeksime, kus ilmnes meie nõrkus, kus kaldusime kõrvale, vahel vasemale, vahel paremale, sageli hoopis allapoole.

     Veel üks õppetund, mida selle kriisi puhul rõhutada, oleks katsumuste eesmärk, milleks on meile meie liialdusi ja puudusi näidata. Sageli esinevad liialdused ja puudused just koos. Teisisõnu, et näeksime oma korratust. Pean silmas mõistuse korratust, eelkõige mõistlikkuse puhul. Mõistlikkuse küsimused on alati seotud intelligentsiga. Et näeksime, kus jäi puudu mõistusest ja mõõdutundest. Vahel liialdame millegi vajaliku kaitsmisel. Anname kirgedele, liialdustele vaba voli ja tõttame kannatamatusest kriisi lahendama. See võib võtta ettearvamatu suuna, nii et olgem selles osas väga ettevaatlikud. Kui oleme selles suhtes nõrgaks osutunud, tuleb meil end parandada. Selles seisnebki õppetund. Selleks ongi Jumal meile selle katsumuse andnud. Kui end parandame, tuleb kogu keha katsumusest välja tugevama ja küpsemana veel suuremateks lahinguteks.

Ärge seiske ligimesearmastuse tõe vastu

     Olgem alati ettevaatlikud valedilemmade suhtes, mida meie ette seatakse ja mis meid mõnikord olukorra enese tõttu ahvatlevad. See on meie olukorrale sisemiselt omane. Meile tundub, et meil tuleb vastuollu minna kas tõe või ligimesearmastuse, usu või halastuse, arukuse või vaprusega. Ei! Ühtegi neist ei või ohvriks tuua. Kõik eelpoolnimetatu on õigel teel püsimiseks vajalik. Kuid kaldume eelistama seda, mis sobib meie temperamendi, meie iseloomuga, mis tundub lihtsam. Ja sageli eirame ülejäänud aspekte.

     Väide, et vajame korda, tasakaalu, mõõdutunnet, ei tähenda aga, et peaksime kõiges olema keskpärased. Teame suurepäraselt, et voorus tähendab midagi muud. Moraalne voorus tähendab tasakaalu saavutamist liialduse ja puuduse vahel. Isegi teoloogiliste vooruste puhul võib nende ellu, tegudesse, tegevusse, olukordadesse rakendamisel liialdusi ja puudusi esineda. Mitte küll vooruse kui sellise puhul, mille objektiks on Jumal kui ainus tõeline vooruse objekt, sest Jumalat ei saa kunagi liiga palju armastada. Kuid halvasti võib seda teha küll, ise samal ajal arvates, et Teda õigesti armastame. Seda kohtab vägagi tihti, eriti meie endi seas.

      Nii et topeltoht on alati olemas. Nii meie enda kui teiste pärast tuleb katsumustest õppida. Samas ei tohiks inimeste ega nende tulevase muutumise peale ka liigselt loota. On olemas Jumala arm, mille abil me kõik oleme võimelised pöörduma ja pääsema.

    Kuid on ka langemisi. Kriis ei ole veel möödas, nii et hinnanguid anda on vara. Neile, kes alguses ehk katsumuseks halvasti ette valmistatud olid, võis see lõppkokkuvõttes kasuks tulla. Samas jällegi need, kelle reaktsioon alguses õige oli, võivad halvasti lõpetada.

     Ei piisa ainult usu hoidmisest, usu tunnistamisest. On olemas ka tõeline ligimesearmastus, armastus, arukus, vaprus, armastus Püha Kiriku vastu. Oleme katoliiklased ja soovime selleks ka täielikult jääda. Selleks aga usu säilitamisest üksi ei piisa.

     Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada neid kolme tähte, kolme valgusallikat, kes käisid meie eel ja kes suudavad meid eksimatult õpetuses, arukuses ja katoliiklikus vaimus juhatada. Need kolm on kardinal Pie, paavst püha Pius X ja peapiiskop Lefebvre. Kõik kolm kohandusid suurepäraselt oma ajaga ja Kiriku vajadustega, igaüks eri moel, erinevate, kuid ka paljude sarnaste omadustega, mida just tänasel päeval usu eest võitlemiseks hädasti vaja on. Kardinal Pie'st püha Pius X-ni ja temast peapiiskop Lefebvre'ini moodustuks nagu ühtne liin. Kui seda liini jätkata tahame, tuleb meil käia nende jälgedes, pole kahtlustki, olgu siis õpetuse, usu või elu pühitsemise – veel üks teema, millest võiks lõpmatuseni rääkida! –, palve, usutunnistuse, vapruse või arukuse küsimustes.

       Nad on meile eeskujuks, inimesed, keda järgida. Tee on ette antud.

      Palugem eriti täna, 13. oktoobril, laupäeval, Fatima päikeseime aastapäeval, Pühimalt Neitsi Maarjalt armu jääda truuks tõelisele usule, tõelisele võitlusele usu eest, kuid ka tõelisele Kiriku vaimule. Et oleksime iga päevaga üha truumad armule, Jumalale ja pühaduse nõuetele, mida seab meie ajastu.

     Andku Meie Emand meile armu olla nende suurte katoliku usu eest võitlejate väärilised järeltulijad ja lapsed!

Konverentsile iseloomulikku kõnestiili on püütud säilitada. Pealkiri ja alapealkirjad on toimetaja lisatud. (DICI, 20. oktoober 2012)



[1] Prantsuse kuninga püha Louis‘ auks peetud jutluses, mille kardinal Pie pidas pühapäeval, 29. augustil 1847 Blois‘ katedraalis ja pühapäeval, 27. augustil 1848 Versailles‘ katedraalis.

[2] Mgr Parisis, Langres‘i piiskop, Instr. Past. sur le pouvoir divin dans l’Eglise, 1846.