Hävitades vabadust vabaduse nimel: paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta kolmapäev, 20. veebruar 2013

LeoXIII1__.jpg

Isa Shane Carlo Pezzutti

Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filosoofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi modernistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolutsioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas eurooplased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale.

Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadusrevolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed vabaduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta. Valgustusaja ideed liberalismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nende revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine. Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroopa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi mõlema suur mõju ühiskonnale.

Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid, preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need “vabaduse” vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspärasuse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus giljotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu sinna sisenemast. Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike, ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu.

Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist veel alles oli jäänud. Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest argumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisalduvaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.

Paavst Leo XIII alustab sõnadega: “Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse – et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.” Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele antud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näiteks manilased jt). Seejärel aga ütleb ta: “Ent viisil, kuidas säärast väärikust rakendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoodi nii ülim hüve kui ülim kurjus.”

Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and, kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega, eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahjulik. Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja valel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks inimene õieti vaba on.

Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on? Paavst Leo XIII alustab sellest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal “vabadus” on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui ütleme “vabadus”?   Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1. loomulikku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2. moraalset vabadust.   Loomulikku vabadust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda kaasaegne filosoofia.

Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “positiivne” selles tähenduses, et me saame positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegutsemisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “negatiivne” tähenduses, et me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna “vabadus” all harilikult silmas peame. Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem moraalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust vabadusest ehk vabast tahtest.   Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vabaduse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.

Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui “suutlikkust või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.” Metafüüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse – tegutsemisvõime. Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks on alati midagi head, mingi “hea” asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu.   Probleemid algavad sealt, kus meie mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja tõest.

Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, kuni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea. Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõistus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning vabadus võib seega olla juhitud väärast “heast”. Paljudel asjadel on säärane eksitavalt “hea” väljanägemine, kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepärast on meil võimalik valida ka halba, seda samas ekslikult heaks pidades.

See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti defekt.   Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabaduseks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa valida kurja. Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või patustada pole mitte vabadus, vaid orjus.

Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast, vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsionaalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. “Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori,” ütleb meie Issand Jeesus Kristus.

Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba, sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda kahjustavad.   Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.

Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste südameisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed tagasi tema poole pöörduksid.   Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust, tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemuseks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutamine.   Paavst Leo XIII ütleb: “Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühiskonna jaoks…”

Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vabadus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem. Jumal on inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise skeem või “käsiraamat”. Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasutamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt vabad.

Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused peavad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine kohus ja vastutus.   Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, libealismisvastast peatükki. Ta ütleb: “On aga palju neid, kes käivad Lutsiferi jälgedes ning võtavad omaks tema hüüu: “Ma ei teeni!””   Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida naturalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliitilises kontekstis.

Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hüve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima.   Meenutagem, et Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja “mõistuse jumalanna”. Selle personifikatsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema kirikusse ja asetati seal peaaltarile.   See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõistus. Ratsionalism.

Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõigeväeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õnne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaalses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõrvaldamine ning inimmõistuse tõstmine selle asemele. Inimene asendab Jumala.

Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Kirik ja kuningas kukutati võimult ning nende asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saama ideaaliks. Paavst Leo XIII sõnas: “Kui lubame inimmõistusel saada ainsaks otsustajaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.” Lõpptulemuseks on puhas relativism.

Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti läbi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täiuslikuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg. Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele.

 Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle vältimatuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtlejad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtteviis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid “dekonstrueerida” ja “dekonstruktsionism”); puhas relativism on ainus tõde. Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise. Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidugi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis.   Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis toores jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu kasvu.   Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavuse ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad.

Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt liberalism.   Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad. Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, ütleb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad. Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas. Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi “moodsaid vabadusi”. Need on liberalismi praktilised rakendused.   Siingi lähtub paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende vastu töötada.   Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnistuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi.  Paavst Leo XIII ütleb: “Uurigem nüüd seda vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõttel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit religiooni.”

Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ainult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vabadus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst küsib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus?   Meil on moraalne vabadus valida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religiooni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida nii tõelist kui ka väärat religiooni.   Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsamaks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus uskuda, et 2+2=3?   Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha “tõene” ja “hea”, tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rikkumine.   Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja kõlvatut?   Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame.

See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus internetti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väärat, kõlbelist ja kõlvatut. Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.   Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vabadus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste vahel.   Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst kirjutab: “… andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.”   Siin on taas üks väga oluline vahe: võimude poolt kurjale “õiguse” andmise ja kurja sallimise vahel. Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta ei anna patustele “õigust” ega “vabadust” patustamiseks. Igasugune inimlik võim on kohustatud käituma sama moodi.   Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suunas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda “õigust” ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.

Liberalism on kaitstud “vabaduste” püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Jumala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala seaduse vastu patustamiseks.   Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelubatavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õnnelikud olla vaid läbi voorusliku elu. Paavst Leo XIII kirjutab: “… igasugune vabadus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele allumises, on mõistetamatu.” Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: “… Jumala autoriteedi ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asjades on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.”   Esimene psalm ütleb: “Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.”

“Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal.”   See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väärat õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise “hea” poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.  Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südametunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt. Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmiseks totalitaarsed režiimid.   Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala igavene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde.   Kui tahame, et meil oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeliselt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse ja meie hävingule.

Video