Deklaratsioon piiskoppide pühitsemise 25. aastapäeval (20. juuni 1988 – 27. juuni 2013) pühapäev, 7. juuli 2013

FSSPX_Bishops_2013.jpg

1. Piiskoppide pühitsemise 25. aastapäeva puhul soovivad Püha Pius X Vennaskonna piiskopid avaldada pidulikult tänu peapiiskop Lefebvre'ile ja piiskop Antonio de Castro Mayerile kangelasteo eest, mida nad 30. juunil 1988 sooritada ei kartnud. Eriti soovivad nad avaldada pojalikku tänu oma auväärsele asutajale, kes pärast paljusid aastaid Kiriku ja paavsti teenimist ei kohkunud tagasi usu ja katoliku preesterkonna kindlustamise nimel sõnakuulmatuse ebaõiglase süüdistuse ees.

2. Meile adresseeritud kirjas ütles ta enne pühitsusi: „Anun teid jääma seotuks Peetruse Tooli, Rooma Kiriku, kõigi kirikute Ema ja Valitsejannaga terviklikus usus, nii nagu seda on väljendatud usutunnistustes, Trento Kirikukogu katekismuses, kooskõlas sellega, mida teile seminaris õpetatud on. Jääge ustavaks usu edasi andmisele, et saabuks meie Issanda kuningriik. Kaalukat põhjust tema poolt kavatsetud teoks väljendab kõige ilmekamalt fraas: „meie Issanda kuningriik tulgu“, adveniat regnum tuum!

3. Peapiiskop Lefebvre'i eeskujul kinnitame, et Kirikut hävitavate ränkade eksituste põhjus ei tulene mitte kirikukogu tekstide halvast tõlgendamisest – „katkestuse hermeneutikast“, mis vastandub „reformi hermeneutikale järjepidevuses“ –, vaid II Vatikaanumi poolt tekstides enestes langetatud ennekuulmatust valikust. See valik väljendub nii kirikukogu tekstides kui vaimus. Seistes silmitsi „usuga inimesse (mida see ongi), kes teeb endast Jumala“, on Kirik „inimeseks saanud Jumala“ Ilmutuse ainsa hooldajana soovinud ilmutada oma „uut humanismi“, öeldes kaasaja maailmale: „Ka meil, rohkem kui kellegi teisel, on inimese kultus“. (Paulus VI lõpukõnest 7. detsembril 1965). Kuid säärane Jumala kultuse ja inimese kultuse kooseksisteerimine on radikaalses vastuolus katoliku usuga, mis õpetab, et kõrgeim kultus ja ülimuslikkus kuulub eranditult ühele ainsale tõelisele Jumalale ja Tema ainsale Pojale Jeesusele Kristusele, kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2,9).

4. Meil lasub tõsine kohustus välja öelda, et kirikukogu, mis soovis jääda üksnes pastoraalseks ja mittedogmaatiliseks, pani pretsedenditult aluse uut liiki õpetusametile, millel Kirikus senikuulmatult puuduvad juured Traditsioonis; õpetusametile, mis on otsustanud lepitada katoliku õpetuse liberaalsete vaadetega; õpetusametile, mis on läbi imbunud modernistliku subjektivismi, immanentismi ja lakkamatu evolutsiooni ideedest vastavalt väärarusaamale elavast traditsioonist, mis moonutab kirikliku õpetusameti iseloomu, sisu, rolli ja praktikat.

5. Nüüdsest pole kirikuvõimude mõtted suunatud Kristuse kuningriigile, kuigi Kristuse sõnad „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“ (Mt 28,18) säilitavad oma tõe ja kehtivuse igavesti. Nende sõnade eitamine tegude läbi tähendab, et meie Issanda jumalikkust tegelikult enam ei tunnistata. Seega eiratakse kirikukogu tõttu Kristuse ülemvõimu inimühiskondade üle, seda isegi rünnates, mistõttu Kirik on läbi imbunud sellest liberaalsusevaimust, mis avaldub iseäranis usuvabaduse, oikumeenia, kollegiaalsuse ja Uue Missa kaudu.

6. Usuvabadus, nii nagu selle esitas Dignitatis humanae, ning selle rakendamine praktikas viimase viiekümne aasta jooksul viib paratamatult nõudmiseni, et Inimeseks saanud Jumal loobuks oma valitsusest end Jumalaks tegeva inimese üle, mis sisuliselt tähendab Kristuse tühistamist. Selle asemel, et lasta end juhatada vankumatust usust meie Issanda Jeesuse Kristuse tõelisesse väesse, näeme, kuidas Kirikut juhib häbiväärselt inimmõistus, mis on iseendas niivõrd kahtlev, et nõuab riigilt üksnes seda, mida vabamüürlaste loožid talle võimaldavad: ühist ja samaväärset seadust teiste uskudega, mida ta enam valedeks nimetada ei julge.

7. Üldlevinud oikumeenia (Unitatis redintegratio) ja viljatu religioonidevahelise dialoogi nimel (Nostra Aetae) vaikitakse maha tõde ühest tõelisest Kirikust. Kuna suurem osa vaimulikest ja usklikest ei näe meie Issandas ja Katoliku Kirikus ainsat lunastuse teed, keelduvad nad valeuskude esindajaid õigesse usku pööramast, jättes nad ainukehtiva Tõe suhtes pigem teadmatusse. Seepärast on oikumeenia oma valeühtsuse taotlemise kaudu misjonärivaimu sõna otseses mõttes tapnud, taandades Kiriku missiooni liigagi sageli puhtalt maise rahusõnumi tooja staatusesse ja humanitaarabi jagaja rolli, asetades ta rahvusvaheliste organisatsioonide kiiluvette.

8. Usu nõrgenemine meie Issanda jumalikkusse soodustab võimuühtsuse lagunemist Kirikus, tuues sinna kollegiaalse, egalitaristliku ja demokraatliku vaimu (Lumen Gentium). Kristus ei ole enam pea, millest kõik, iseäranis võimu rakendamine tuleneb. Kõrgeim Pontifeks, kes ei rakenda enam oma võimutäiust, ning piiskopid, kes vastupidiselt I Vatikaanumi õpetusele arvavad, et nad kollegiaalselt ja tavapäraselt kõrgemat võimutäiust jagavad, on sunnitud seetõttu koos preestritega kuulama ja järgima 'Jumala rahvast' kui uut valitsejat. See toob kaasa autoriteedi hävingu, mille tagajärjeks on kristlike institutsioonide – perekonna, seminaride ja vaimulike asutuste kokkuvarisemine.

9. 1969. aastal välja kuulutatud Uus Missa kahandab Kristuse valitsemise kinnitust risti kaudu (“regnavit a ligno Deus”). Riitus ise piirab ja varjab euharistilise ohvri ohverduslikku ja heastavat iseloomu. Selle uue riituse aluseks on paasamüsteeriumi uus ja vale teoloogia. Mõlemad hävitavad katoliiklikku vaimsust, mis põhineb meie Issanda Kolgata ohvril. Missat täidab oikumeeniline ja protestantlik, demokraatlik ja humanistlik vaim, kõrvaldades Ristiohvri. See kujutab endast uut arusaama 'ristirahva ühisest preesterlusest', õõnestades preestri sakramentaalset seisust.

10. Viiekümne aastaga pole kriisi põhjused kuhugi kadunud ja neil on endised tagajärjed. Seega omavad pühitsused endiselt täit õigustust. Peapiiskop Lefebvre'it ajendas armastus Kiriku vastu ja see juhib ka tema poegi. Seesama soov „anda edasi katoliku preestriseisust kogu selle õpetuslikus puhtuses ja misjonlikus ligimesearmastuses“ (Peapiiskop Lefebvre’i Vaimne teekond) hingestab Kiriku teenistuses ka Püha Pius X Vennaskonda, kui see järelejätmatult palub Rooma võimudel anda Kirikule tagasi õpetusliku, moraalse ja liturgilise Traditsiooni aare.

11. See armastus Kiriku vastu selgitab ka reeglit, millest peapiiskop Lefebvre alati lähtus: kõigis olukordades järgida jumalikku ettehooldust, sellest mitte kunagi ette ruttamata. Ka meie kavatseme sellest reeglist kinni pidada – ka siis, kui Rooma peaks Traditsiooni ja kõigi aegade usu juurde tagasi pöörduma, misläbi kord Kirikus taastuks. Ja ka siis, kui ta sõnaselgelt tunnistab meie õigust tunnistada usku selle terviklikkuses ja keelduda eksitustest, mis sellega vastuolus on, meie õigust ja kohustust avalikult vastu astuda neile eksitustele ja nende pooldajatele, kes nad ka poleks, misläbi korra taastamine võiks saada alguse. Seni aga, Kirikut endiselt laastava kriisiga silmitsi seistes, jätkame katoliku traditsiooni kaitsmist täis lootust, sest usus veendunult teame, et „põrgu väravad ei saa temast võitu“ (Mt 16,18).

12. Kavatseme hoolikalt kinni pidada meie kalli ja auväärse piiskopliku isa ettekirjutusest: „Kallid sõbrad, olge minu lohutuseks Kristuses, jääge kindlaks usus, ustavaks tõelisele Missaohvrile, meie Issanda tõelisele ja pühale preestriseisusele, Jeesuse võidule ja aule taevas ning maa peal“ (Kiri piiskoppidele). Andku Pühim Kolmainsus Maarja Pärispatuta Südame eestkostel meile armu jääda ustavaks piiskopiseisusele, mille oleme vastu võtnud ja mida tahame kasutada Jumala auks, Kiriku võiduks ja hingede pääsemiseks.

27. juulil 2013, meie Igavese Abi Emanda pühal Ecône‘is (allikas: FSSPX/MG – DICI 27. juuni 2013)

Piiskop Bernard Fellay

Piiskop Bernard Tissier de Mallerais

Piiskop Alfonso de Galarreta