Palverännak Chartres’ist Pariisi teisipäev, 30. juuli 2013

DSCN0864.JPG
DSCN0857.JPG DSCN0976.JPG DSCN0978.JPG DSCN0987.JPG DSCN1032.JPG

Palverännakud on pühapaikadesse sooritatud retked eesmärgiga teenida Jumalat, paluda seal vaimulikku abi, kahetseda pattu või täita mõnd usulist kohustust. Kristluse algusaegadest on kõikidel rahvastel olnud kombeks rännata Pühale Maale, et austada Jeesuse Kristusega seotud paiku. Ka apostlite ja pühakute hauad ning teised nendega seotud kohad, samuti Jumalaema ilmumise paigad on populaarsed palverännukeskused.

 Selle aasta maikuus oli meil õnn osa võtta Püha Pius X Preestrite Vennaskonna  korraldatud Nelipüha palverännakust. Vennaskonnas traditsiooniks saanud palverännak algas Chartres’ist ja selle  lõpp-punktiks oli Pariis. Traditsiooni hoidvate katoliiklaste palverännakud Pariisi ja Chartres’i vahel  on toimunud juba sajandeid. Püha Pius X Preestrite Vennaskond, kes ei pea võimalikuks Kirikus valitseva liberalismi ja uuendustega kaasa minna, korraldab oma palverännakuid Chartres´ist Pariisi.

Selleaastane palverännak oli pühendatud pühale Joosepile. Käies vaevarikast kolmepäevast teekonda, seadsime endale mõttes eeskujuks selle püha ja tugeva mehe. Mõtisklesime tema alandliku meele, ennastsalgava töökuse ja perekonnale pühendatuse üle. Mõtisklusteks ja laulmiseks oli aega küllalt – nimelt oli rännaku kogupikkuseks 110 km, mille jooksul avanes suurepärane võimalus füüsilise vaeva abil oma patte lunastada. Lisaks raskestiläbitavale maastikule tabas sel aastal palverändureid ka korraldajate sõnul enneolematult ränk vihmasadu, mis vältas kolm päeva ja ööd ning mis meie niigi rasket koormat sugugi ei kergendanud. Samas aga ei murdnud see meie võitlusvaimu ja vastupidavust, mille me püha Joosepi abiga säilitada suutsime.

Kohe esimesel päeval ühinesime USA grupiga, mida juhtis isa Rutledge. See tubli noor ameerika preester külastas meid Tallinnas möödunud talvel ja kutsus kõiki Chartres’i paverännakul osalema.Tore Ameerika rühm koosnes enamjaolt noortest ja noorepoolsetest inimestest, kellele Chartres’i palverännak oli lõpetuseks 10-päevasele Euroopa-reisile. Isa Rutledge, kes oli palverännakul juba viiendat korda, oli teinud põhjalikku eeltööd. Grupi iga liige sai oma kätte raamatukese, mis sisaldas  püha Joosepi teemalisi mõtisklusi, vaimulikke harjutusi, palveid ja laule igaks päevaks, nii et tegevusetuse käes meil vaevelda ei tulnud.

Palverännak algas püha Missaga kuulsa Chartres’i katedraali juures. Enne Missat näitas üks kohalik elanik meile seda kaunist pühakoda seestpoolt. Saime näha tükikest Neitsi Maarja linikust, mis asub Chartres’i katedraalis juba alates 876. aastast ja mis on korda saatnud loendamatuid imesid. Katedraalis oli ka üle 170 Neitsi Maarja kuju, millest paljud, nagu meie tore prantslasest sõber kinnitas, on imettegeva toimega. Katedraal ise oli hiigelsuur ja võimas ning jättis meile kustumatu mulje.

Palverännaku esimene päev algas päikesepaistes ja heatujuliselt. Alustasime oma teekonda Chartres’i katedraali eest kohe pärast Missat, millel osales tuhandeid inimesi. Kahjuks toimus Missa katedraalist väljas, kuna Vennaskonnal ei ole lubatud katedraalis traditsioonilist Missat pühitseda. Kõigest hoolimata oli võimas kogemus koos nii paljude traditsiooniliste katoliiklastega Tridenti Missal osaleda. Palusime Jumalat, et ta teeks võimalikuks meie enda väikese kiriku ehitamise Eestis.

Kuigi esimene päev algas päikesepaistes, tuli meil magama heita juba üsna niisketes oludes. Oli üllatav, kui rahulikult kõik need tuhanded palverändurid raskusi talusid. See näitas, kui tugev võib olla inimeste tahe kannatusi taluda, kui need Jumala altarile asetada. Päeva lõpuks oli juba paljudel inimestel jalgadel ville, kuid kaeblemist ei olnud kuulda. Õnneks oli palverännak hästi organiseeritud ja meid saatsid teel esmaabitöötajad. Kui keegi turgutamist vajas, oli abi kohe käepärast. Heitsime mudaloiku magama heatujuliselt, võttes risti nurisemata kanda.

Teist päeva saatis juba lakkamatu vihmasadu ja me saime läbimärjaks. Hommikul Missat ei toimunud, päev algas vaid lühikese palvusega. Teekond oli jagatud neljaks etapiks, tehti kaks lühemat puhkepausi ja üks pikem lõunapaus. Mõtiskluste ja palvete kõrval ei unustatud ka laule, mis muutsid meele ärksamaks ja sammu kergemaks. Lisaks viisistatud pühadele tekstidele olid meie sõbrad ameeriklased ette valmistanud ka ilmalikke laule. Kõike oli just parajas vahekorras, nii et jaksasime oma teekonda jätkata. Päeva lõpetas Missa.

Kolmanda päeva rännak kulges juba mööda Pariisi tänavaid. Tänavatel liikudes oli huvitav näha, kuidas inimesed sellesse üritusse suhtusid. Märkasime vaid üksikuid, kellele avanev vaatepilt ei meeldinud. Suurem osa inimestest suhtusid meisse heatahtlikult ja olid ilmselgelt toimuvast huvitatud. Ühest kohvikust möödudes nägime vanapaari, kes tulid üleriieteta välja vihma kätte, et meiega koos roosipärga palvetada.  

Hoolimata palverännakul kogetud raskustest oli meil kolmanda päeva lõpus päris kahju lahkuda. Tegime seda kindla kavatsusega naasta, kui mitte juba järgmisel aastal, siis mõni teine kord.

Loodame, et palverännak aitas tugevdada meie vaimuliku elu vundamenti. Sagedasest palvest ja mõtisklustest täidetud päevad aitasid teha rännakust tõelise ja tõhusa patukahetsusretke. Me ei unustanud palvetada ka oma lähedaste, sõprade ja eriti toetajate eest, kellele võlgneme tänu võimaluse eest sellel tulutooval palverännakul osaleda.

Loviisa Mänd

Karl Robert Mänd

Johanna Mänd