Kas FSSPX on kuuletumatu? neljapäev, 17. oktoober 2013

Isa Shane Pezzutti (FSSPX)

P. Pius X Preestrite Vennaskonda (FSSPX) süüdistatakse tihti sõjakas kuuletumatuses paavstile, piiskoppidele ja Katoliku Kirikule üldisemalt. Seda Vennaskonna väidetavat “kuuletumatust” kasutavad keskse argumendina inimesed, kes tahaksid kuidagi tõestada, et Vennaskond “ei ole katoliiklik”või on koguni mingi veider sekt. Nad ütlevad: “Vennaskond on paavstile ja kohalikule piiskopile kuuletumatu seeläbi, et pühitseb traditsioonilist Missat ja jagab sakramente Kiriku loata.”

Kas FSSPX on kuuletumatu?

P. Pius X Preestrite Vennaskond ei koosne mõistagi täiuslikest eksimatutest pühakutest ja on seetõttu mitmeski suhtes väga ebatäiuslik.

Aga kas Vennaskond on Kiriku seadusele kuuletumatu? Täpsemalt, kas FSSPX hoiab ebaseaduslikult käigus katoliku kirikuid ja kabeleid üle kogu maailma? Kas ollakse kuuletumatud kanoonilisele õigusele, kui rajatakse sõltumatuid katoliku kirikuid, kabeleid ja traditsionalistlikke kogukondi ilma piiskoppide või paavsti volituseta? Kas nad on “mittekatoliiklikud” renegaadid või mässajad, kes teevad, mida iganes tahavad? Kas nad tahavad ja püüavad õõnestada kohaliku katoliku piiskopi autoriteeti? Kas tegemist on sektiga?

Head katoliiklased esitavad sageli neidsamu küsimusi. Vennaskonna preestril tuleb alatasa sellist tüüpi küsimustele vastata. Kuid keskendugem käesolevas artiklis eelkõige ühele küsimusele:

1. Millised printsiibid võimaldavad Vennaskonnal rajada ja pidada katoliku kirikuid ja kabeleid üle kogu maailma? Millised katoliiklikud põhimõtted võimaldavad Vennaskonnal seda teha kohaliku katoliku piiskopi loata? Kuidas on see võimalik? Kas ei ole see mitte uskumatu kuuletumatuse ja ühtsusetuse akt? Kas pole mitte vaja paavsti ja kohaliku piiskopi luba, et rajada katoliku kirikuid ja kabeleid?

Nimetagem siinkohal ära mõned olulised katoliiklikud põhimõtted:

2. Iga hea katoliiklane soovib olla ja peab olema kuulekas.

Head katoliiklased püüdlevad vooruslikkuse ja pühaduse poole, kuulekus on aga võtmetähtsusega voorus meie uhkest langenud loomusest võitu saamisel. Seepärast on kõik katoliiklased ühel meelel selles, et kuulekus on ülioluline voorus .

3. Iga hea katoliiklane tahab, et tal oleks kohalikus katoliku koguduses ja kirikus võimalus saada osa pühast Missaohvrist ja teistest sakramentidest ning mitmesugustest katoliiklikest pühendumistest.

4. Iga hea katoliiklane tahab olla kuulekas oma kohalikule preestrile ning austada kohalikku piiskoppi ja temale kuuletuda.

Kõik see on katoliiklaste puhul täiesti normaalne ja tegelikult lausa kohustuslik. Katoliiklased tahavad järgida meie Issandat Jeesust Kristust, aga Issand tahab, et me järgiksime oma preestreid ja piiskoppe. Meie Issand saatis kaksteist apostlit maailma, tänased piiskopid ja preestrid on aga kaheteistkümne apostli tõelised ajaloolised õigusjärglased. See kõik on täiesti ilmselge ning “kuuletumatu” P. Pius X Preestrite Vennaskond ja nende missadel käijad aktsepteerivad täielikult ülalnimetatud punkte 2, 3 ja 4 kui möödapääsmatuid ja õigeid.

Niisiis korrakem: FSSPX ja teda toetavad inimesed usuvad, et:

 2. Iga hea katoliiklane soovib olla ja peab olema kuulekas.

3. Iga hea katoliiklane tahab, et tal oleks kohalikus katoliku koguduses ja kirikus võimalus saada osa pühast Missaohvrist ja teistest sakramentidest ning mitmesugustest katoliiklikest pühendumistest.

4. Iga hea katoliiklane tahab olla kuulekas oma kohalikule preestrile ning austada kohalikku piiskoppi ja temale kuuletuda.

FSSPXi vastased peavad vähemalt püüdma aru saada, et FSSPX ja need, kes Vennaskonda toetavad, aktsepteerivad punkte 2, 3 ja 4. Tihti tulevad pöörasete süüdistustega Vennaskonna vastu välja inimesed, kes lihtsalt ei tea neid elementaarseid fakte.

Ent kuigi iga hea katoliiklane soovib väga täita punkte 2, 3 ja 4, teeb olukord, mida head katoliiklased praeguses Kirikus näevad, selle ülimalt raskeks. See ongi esimene võtmetähtsusega punkt, mis aitab mõista Vennaskonna kirikute ja kabelite rajamise põhjendatust.

  5. Tänase Katoliku Kiriku kahetsusväärne olukord teeb 2., 3. ja 4. punkti täitmise väga raskeks.

Pärast II Vatikani kirikukogu ja uskumatult rohkeid muudatusi Katoliku Kirikus on paljudel headel katoliiklastel väga raske täita punkte 2, 3 ja 4. Tegelikult on see paljude meelest lausa moraalselt võimatu.

Tohutud probleemid kerkivad hea katoliiklase ette, kes tahab järgida 2., 3. ja 4. punkti, kui ta külastab oma kohalikku katoliku kogudust ja kirikut.

Järgnevalt näitame väljamõeldud näite varal, kui raske on õigupoolest 3. ja 4. punkti täita. Ehkki see väljamõeldud näide, mida kasutame, ei pea igal pool viimse üksikasjani paika, annab see ometi üldise ettekujutuse olukorrast, millega head katoliiklased täna Katoliku Kirikus kokku puutuvad. Näitest selgub, miks FSSPX peab hädavajalikuks kohustuseks rajada kabeleid ja kirikuid kohalike piiskoppide “loata”.

Kujutagem ette üht head katoliiklast (kutsume teda Marceliks), kes kasvas üles enne II Vatikani kirikukogu (ja oli tuttav “kontsiili-eelse” kirikueluga) ning kes on hiljuti uude linna kolinud. Hea katoliiklasena tahab ta täita 2., 3. ja 4. punkti. Ta tahab osaleda pühal Missal oma uues koguduses ning olla kuulekas kogudusepreestrile ja piiskopile. Pahaaimamatult külastab ta pühapäeval kohalikku kogudust, kuid näeb seal väga imelikke asju. Mida ta näeb? Ta näeb, et:

1) Tema uus kodukirik ei meenuta arhitektuurilt üldse kirikut, vaid näeb hoopis välja nagu õudusunenägu kuidagiviisi purustatud ja siis kokku rullitud kubismist ja modernistlikust strukturalismist. See on esimene asi, mis Marceli ärevusse ajab, sest katoliku kiriku arhitektuur väljendab paljusid katoliku religiooni tõekspidamisi ja tavasid. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliiklikust arhitektuurist?

2) Siis astub Marcel kirikusse. Katoliiklik kunst ajab ta samuti suurde ärevusse. Selles katoliku kirikus ei näe ta katoliiklikke kujusid, või kui neid on, siis on neid väga vähe ja nad on väga sentimentaalsed. Mis kõige tähtsam, ta ei näe selgepiirilist altariruumi. Ta ei näe krutsifiksi, altarit (välja arvatud selline, mis näeb laua moodi välja) ega tabernaaklit. Aknad üritavad paista vitraažakendena, aga on tegelikult mingid modernse kunstniku geomeetrilistest vormidest ja värvidest koosnevad sünnitised. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliiklikust kunstist ja altariruumi pühadusest?”

3) Ei kuule ta ka katoliiklikku muusikat. Ei mingit gregooriuse laulu ega kaunist polüfooniat (mis võib olla sajandeid vana), küll aga näeb ta kolme naist, kitarr käes, esitamas sentimentaalseid laagrilaulude taolisi laulukesi, mis paistavad jäljendavat tänapäeva nelipühilaste või protestantlike kirikute repertuaari. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliiklikust muusikast?”

4) Muidugi on Marcel nüüd suures hämmingus. Ja siis algab Novus Ordo Missa. Enne Missa algust kuuleb ta inimesi kirikus rääkimas ja naermas, justkui viibiksid nad banketisaalis, aga mitte pühitsetud kirikus. Ta näeb katmata peaga, pükste ja isegi lühikeste pükstega naisi. Ta näeb mehi, kes kannavad teksaseid, tööriideid või lausa lühikesi pükse. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud pühast vaikusest ja aukartusest pühitsetud kirikuruumis viibides?”

5) Siis näeb ta kedagi, kes paistab olevat preester, kuid üllataval kombel surub too vaipkattega vahekäiku mööda kõndides kõigil kätt. Ometi on Marcelil varasemast meeles preestri tõsine ja väärikas olek protsessiooni ajal, kui ta lähenes Jumala altarile, et tuua püha Ohvrit. Preestri ornaadil on veidrad lapsikud sümbolid, julged värvid ja võib-olla isegi vikerkaared. See ei näe üldse välja nagu traditsiooniline katoliiklik vaimulikurüü, vaid nagu luterlike või muude protestantlike rüüde vilets jäljendus. Isegi ministrantide rõivad tunduvad nüüd jäljendavat protestantide omi. Üks missateener on koguni naissoost. Preestri hooletu käitumine ja kehahoiak häirivad Marceli tugevalt, sest preester läheb altari ette ju väga tähtsat tööd tegema: tooma veretut Kolgata Ohvrit. See preester ei tundu valmistuvat Jeesuse Kristuse veretu Ohvri toomiseks. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliku preestriametist, missateenritest ja missarüüdest?”

6) Missa, mida ta näeb, ei sarnane Kolgata veretu uuendamisega, millest kõneles Trento kirikukogu, vaid näeb välja nagu mingi sentimentaalsete palvete ja lauludega ühissöömaaeg või laua ümber kogunemine. Marcel ei kuule enam iidset ja püha ladina keelt, vaid omaenda keelt. Ta kuuleb, et iidsed ja õilsad palved on halvasti tõlgitud lamedateks lihtsustusteks. Ta ei suuda uskuda, mis ofertooriumiga tehtud on ja et ilmikud toovad kohale leiva ja veini. Ta ei tunne isegi ära uut missakaanonit. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliku Missast?”

7) Eriti vapustab Marceli selle nägemine, et altariruumis on nüüd naised, kes loevad näoga rahva poole Pühi Kirju ja laulavad psalme, samal ajal kui preester istub eemal. Tal on meeles, et ainult preestril oli lubatud lugeda pühas altariruumis. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud vahetegemisest preestri ja ilmikute vahel?”

8) Jutlus on täis juttu oikumeeniast, maailmale avatusest, usuvabadusest ja teistest eksitustest, mida katoliku õpetusamet varem hukka mõistis. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud katoliiklikest jutlustest?”

9) Ta jätab armulauale minemata, sest neli naist jagab seda käe peale. Ka preester jagab kommuniooni, kuid samuti peopesale. Marcel on läbinisti vapustatud. Ta näeb, et inimesed isegi ei põlvita Jeesuse Kristuse Ihu ja Verd vastu võttes, vaid seisavad, ning et oma kohale tagasi jõudes nad ei jää põlvitama. Marcel mõtleb endamisi: “Mis on saanud aukartusest ja austusest Pühima Sakramendi vastu?”

Jne, jne, jne.

Mis on selle jutu mõte? Jutu mõte on see, et hea katoliiklane (Marcel) satub pärast oma kohaliku II Vatikaanumi järgse katoliku koguduse külastamist suurde segadusse. Ta tahab täita eeltoodud punkte 3 ja 4, kuid käinud esimest korda Missal kohalikus koguduses, on ta täiesti segaduses. Veelgi suuremasse segadusse satub ta siis, kui on vestelnud kohaliku preestriga Tridenti Missast, traditsioonilisest katekismusest ja modernismivastasest vandetõotusest.

Siinkohal on loomulik, et hea katoliiklane küsib endalt: “Mis juhtus? Kuidas see juhtus? Kus on minu Katoliku Kirik, mu katoliku usk, mu kaunis katoliiklik Traditsioon ja pärand?”

Kuigi ülaltoodud näited ei kehti igal pool täiel määral ja viimse üksikasjani, näitavad nad siiski, et üldine olukord meie Katoliku Kirikus EI ole normaalne.

Miski on väga viltu läinud. Katoliku Kiriku “normaalsetel” aegadel võiks iga katoliiklane vabalt külastada oma kohalikku katoliku kogudust ja preestrit ilma sellise pinge ja hämminguta, mida kirjeldas esitatud näide. See näitab, et olukord meie Katoliku Kirikus EI ole normaalne. Tegelikult on Kiriku praegune olukord suurt segadust ja ärevust tekitav ning lausa ohtlik. Seda võib õigustatult nimetada kriisiks.

Järgmine võtmetähtsusega asjaolu, millest peab FSSPXi puhul aru saama, on see:

5. Olukord Katoliku Kirikus EI ole normaalne, ja sellest annab selget tunnistust see, et paljud katoliiklased peavad praegusel ajal moraalselt võimatuks täita punkte 3 ja 4. Väga tihti püüavad “konservatiivsed katoliiklased” väita, et “Katoliku Kiriku olukord ei ole sugugi nii hull. Traditsionalistid kasutavad eksijäreldustega argumenteerimist näitamaks, et Kirikus on tohutu kriis, kuna tegelikult ei ole üldse mingit kriisi, või kui ongi, siis ei ole see nii hull, kui nemad arvavad.”

Ent me võime neile esitada seoses Marceli läbielatuga ühe lihtsa tervemõistusliku küsimuse:

6. “Kas te käite Missal kohalikus katoliku koguduses ja kirikus?”

See küsimus on väga tähtis, sest kui Katoliku Kirikus ei ole kriisi ja kõik on täiesti normaalne ja korras, siis peaks ju kõigil olema võimalik vabalt ja täie kindlustundega käia oma kohalikus koguduses . On ju nii? Muidugi.

Ometi ei käi “konservatiivsed katoliiklased” enamasti oma kohalikus koguduses. Tegelikkuses käituvad nad vaistlikult samamoodi kui traditsioonilised katoliiklased. Nad rändavad, et leida korralikku Missat. Nad aina rändavad ringi ja muudkui otsivad, et leida “korralikku” Novus Ordo Missat.

Hea katoliiklane küsiks “konservatiivselt katoliiklaselt”: “Aga miks sa ei käi oma kohalikus katoliku koguduses?”

See on ju veider? Katoliku Kiriku NORMAALSETEL aegadel ja normaalses olukorras on kõigil väga lihtsasti ja täie kindlusega võimalik minna kohalikku katoliku kogudusse. Kuid millegipärast on headel katoliiklastel seda nüüdsel ajal mõneti raske teha.

Enamasti kogunevad kõik ühe diötseesi “konservatiivsed katoliiklased” kokku kolme, nelja või viide kirikusse. Nad sõidavad kohale kõikjalt kogu linnast, sest nagu nad ütlevad, “siin kirikus saame me kommuniooni keele peale vastu võtta ja siin lauldakse Kyrie’t ladina keeles.”

Hea katoliiklane vastab: “Aga kui kõik on Katoliku Kirikus normaalne, miks sa siis kohalikus katoliku koguduses ei käi?” Vastus kõlab: sest kohaliku koguduse preestri eksiõpetused ja kummalised liturgiad tunduvad väga mittekatoliiklikud.

See kõik viib hea katoliiklase tohutusse kimbatusse. Ta tahab, et saaks käia Missal kohalikus katoliku koguduses, aga tal on seda väga raske teha.

Peatselt on tal seda võimatu teha.

Mida ta tegema peab?

Nüüd soovitab “konservatiivne katoliiklane” sõita tal 25 minutit kauem, et tulla nende “konservatiivsesse” kogudusse, kus jagatakse Armulauda keele peale ja Kyrie on ladina keeles. Isegi tüdrukutest missateenreid ei ole! Deo Gratias! Kas selline mõtteviis on normaalne?

Asja tuum on selles, et meie Katoliku Kirikus EI ole üldse normaalne olukord. Kui paljudel, isegi enamikul headel ja ustavatel katoliiklastel on raske või võimatu käia kohalikus katoliku koguduses, siis on Kirikus miski tõesti korrast ära.

Kui hea katoliiklane on jõudnud veendumusele, et olukord Kirikus ei ole normaalne, peab ta asja uurima. Pärast mõningat uurimist jõuab ta arusaamisele, et Kiriku seadust (kanoonilist õigust) tuleb kuidagi Kiriku “mittenormaalse” olukorra valguses mõista. See “mittenormaalne” olukord kirikus ongi toonud kaasa FSSPXi tekke ja püsimise.

* Kirik on ühiskond, ja iga ühiskond eksisteerib mingi sihi või eesmärgi pärast. Ühiskond kehtestab seaduste kogumi, mis kindlustavad selle ühiskonna sihi ja eesmärgi saavutamise. Kuid ühiskonna seadused EELDAVAD, et olukord selles ühiskonnas on normaalne. Ühiskonna seadused justkui “peatuksid”, kui olukord ühiskonnas muutub mingil moel “mittenormaalseks” – näiteks sõjalise kallaletungi, kohutava orkaani või muu loodusõnnetuse ajal. Olukord selles ühiskonnas muutuks “mittenormaalseks” ja tema seadused “peatuksid” ajutiselt. Nii ütleb terve mõistus.

Sellises ühiskonnas ei oodataks inimeselt liiklus- või maksuseaduste järgimist kohutava sõja või surmatoova tormi ajal. Seadus EELDAB, et ühiskonnas valitseb “normaalne” olukord.

Seesama kehtib ka Katoliku Kiriku seaduse kohta praegusel ajal. Kuidas? Arvestades tõsiasja, et praegu valitseb Katoliku Kirikus väga ebanormaalne, isegi ohtlik olukord (nagu nägime eespool Marceli käigust kohalikku kogudusse), tuleb mõningaid Kiriku seadusi käsitada ajutiselt “peatatuna”, täpselt nii, nagu ühiskonna puhul, kus sõja ajal suhtuksid kodanikud mõnedesse liiklus- või maksuseadustesse kui ajutiselt “peatatuisse”.

Teeme kokkuvõtte:

1. Ühiskond (Ü) on organiseeritud ja asutatud selleks, et saavutada teatud eesmärke (e1, e2, e3 jne).

2. Et Ü saavutaks e1, e2, e3 jne, kehtestab ta seaduste kogumi (S). S aitab Ü-l saavutada e1, e2, e3.

3. Kuid seaduste kogum (S) EELDAB, et Ü toimiks normaalse ühiskonnana normaalsel ajal.

4. Tervele mõistusele ja praktilistele ellujäämisnõuetele tuginedes peatatakse sõja või loodusõnnetuse ajal (või hädaolukorras) ajutiselt osa seaduste kogumis (S) sisalduvaid seadusi.

5. Ka Katoliku Kirik on eriomaste eesmärkide ja oma seaduste kogumiga ühiskond.

6. Väga “mittenormaalsel” ajal (hädaolukorras) nõuab terve mõistus, et osa Katoliku Kiriku seadusi loetaks ajutiselt peatatuks.

Seega näeme, et kui Marcel (või kes tahes) on veendunud, et Katoliku Kirikus on “väga mittenormaalsed” ajad (võime seda nimetada kriisiks või hädaolukorraks), siis tuleneb sellest loogiliselt, et terve mõistuse ja ellujäämisnõuetega kooskõlas võivad mõningad Kiriku seadused olla ajutiselt peatatud.

Ja sellega ongi seotud peapiiskop Marcel Lefebvre’i ja FSSPXi töö. Peapiiskopi otsisid üles tublid seminaristid ja usklikud, kes olid täiesti veendunud, et olukord Kirikus EI ole normaalne. Kogu selle liberalismi, modernismi ja täieliku arutuse tõttu, mida nad seminarides ja kogudustes tunda said, said nad aru, et valitseb tõeline kriis või hädaolukord.

Need inimesed anusid peapiiskop Lefebvre’ilt selles ebanormaalses olukorras abi. Nad anusid temalt korralikku preestriharidust ning tõelist katoliku usku ja Missat. Nad anusid temalt abi, et hoida alal tõelist katoliku usku ja päästa oma hinged. Nad anusid temalt tõelist katekismust. Ja ta tuli appi, sest teadis, et hinged on pärast II Vatikani kirikukogu ja katoliku liturgia reformi suures ohus. Vatikan ei kiitnud tema tööd heaks, kuid ta pidi seda jätkama, sest nägi, et hinged on suures hädas ja et Kirikus on hädaolukord. Esiteks see hingede vajadus tõelise katoliku Missa, sakramentide ja usu järele, ning teiseks hädaolukord Kirikus – see lubas peapiiskop Lefebvre’il ja teistel FSSPXi preestritel mõnedele Kiriku seadustele “kuuletumatu” olla.

  Kuid millistele seadustele? Millest täpsemalt jutt käib?

Siinkohal peame veidi ladina keelt kasutama. Kõigil Kanoonilise õiguse koodeksis sisalduvatel seadustel on üksainus eesmärk: “LEX SUPREMA EST SALUS ANIMARUM”. Ülim seadus on hingede pääste. Kirik tahab hingi päästa. See on Kiriku missioon. See on ülesanne, mille andis talle Jeesus Kristus. Igal viimsel kui Kiriku seadusel on mingi seos selle ülima seadusega.

Kuna aga see seadus on nii tähtis ja põhjapanev, ei ole iial võimalik seda eirata, ka eriolukorras mitte.

Ent paljusid teisi seadusi võib erakorralises või kriisiolukorras eirata. Seda seetõttu, et need teised seadused ei ole absoluutselt hädavajalikud, vaid ainult hõlbustavad ülima seaduse rakendamist. Samas on tõsi, et need seadused soodustavad ülima seaduse rakendamist “normaalsetel aegadel”, aga võiksid seda tegelikult lausa tõkestada, kui püüaksime neid järgida kriisi või eriolukorra ajal. Mõnda seadust tuleb eriolukorra ajal eirata.

Kujutlegem näiteks, et elaksime ariaanliku kriisi ajal ja meie kohalikud piiskop ja preestrid oleksid ariaanid. Rangelt võttes nõuab seadus, et läheksime nende (ariaanidest preestrite ja piiskoppide) juurde sakramente vastu võtma. Ometi ütleb terve mõistus meile, et ariaanlikud piiskopid ja preestrid on hereetikud ja neist peab eemale hoidma. Samamoodi tunnistavad ja õpetavad tänapäeval paljud piiskopid ja preestrid avalikult hereesiat, aga nende missad ja sakramendid on täiesti “seaduslikud”. Kas läheme siis nende hereetiliste ja eriskummalisi liturgiaid pühitsevate preestrite juurde, sest nad on “seaduslikud”? Terve mõistus käsib neid piiskoppe ja preestreid vältida ja eirata seadust, sest on ju ilmselge, et Kirik ei taha meilt seda. Terve mõistus ja ellujäämisinstinkt käsivad meil otsida häid katoliiklikke preestreid, kes annaksid meile traditsioonilise Missa ja usu.

Toome veel ühe näite: kas me sellises ühiskonnas, kus kehtivad ranged liikluseeskirjad punase tule ja stoppmärgi taga peatumiseks, ikka peame läheneva keeristormi puhul neist seadustest kinni? Ei. Me ei kuuletu liiklusreeglitele, sest on hädaolukord, ja kui me neile “kuuletuksime”, oleks meie elu veel suuremas ohus. Oleme seadustele “kuuletumatud” selleks, et päästa tormiohus oma elu.

Samuti on seadustega, mis nõuavad meilt protestantlikuks muudetud Novus Ordo Missal käimist, hereetiliste preestrite ja piiskoppide käest sakramentide vastu võtmist, “allumist” II Vatikaanumi ekslikele õpetustele, mis on vastuolus Kiriku varasema õpetusega, uue Kanoonilise õiguse koodeksi ohtlikele oikumeenilistele seadustele allumist või uues Katekismuses õpetatava uskumist selle kohta, et me kummardame sama Jumalat, keda moslemidki – need seadused ei kohusta meid ja meil on täielik õigus ja kohustus oma hinge ja meie Katoliku Kiriku hüvanguks “mitte kuuletuda”.

Katoliiklastel on õigus tõelistele sakramentidele, tõelisele Missale ja tõelisele usule, ja seda peavad neile andma katoliku preestrid, piiskopid ja paavst. Ja kui seda ei tee “seaduslikud” preestrid ja piiskopid, siis tulevad praegusel hädavajaduse ajal neile appi “ebaseaduslikud” Vennaskonna preestrid.

Järelikult, kui hinged on kindlalt veendunud, et Kirikus on kriis või hädaolukord, ja nad kutsuvad Vennaskonna traditsioonilisi preestreid ja piiskoppe appi oma hingi päästma traditsioonilise usu, Missa ja vaimsuse abil, siis on neil täielik õigus seda teha. Seda seepärast, et Lex suprema est salus animarum. Kui ka FSSPXi preestritel ja piiskoppidel puudub “normaalne” jurisdiktsioon, on sellest tähtsamad usklike VAJADUSED. Usklike vajadused koos tõelise kriisisituatsiooniga Kirikus annavad Vennaskonna preestritele“täiendatud” jurisdiktsiooni.

Vennaskond sündis Kirikus valitseva kriisi ja hädaolukorra tõttu, mis tekkis pärast II Vatikani kirikukogu ja sellele järgnenud reforme. Seminaristid ja hinged olid need, kes tulid peapiiskop Lefebvre’i juurde ja palusid teda appi. Peapiiskop mõistis, milles seisneb Kiriku missioon: hingede päästmises. Ta mõistis ka Kiriku kõrgeimat seadust: Lex suprema est salus animarum. Nendele printsiipidele toetudes alustas ta oma misjonitööd – traditsioonilise preestriseisuse, Missa, sakramentide ja katekismuse alleshoidmist. Katoliku usu ja liturgia hoidmiseks hakkaski ta kohaliku piiskopi loata kabeleid rajama. Ta nägi selgesti Kiriku hädaolukorda. Kohalikud piiskopid kiitsid heaks oikumeenilisi teenistusi, karismaatilisi liturgiaid, kahtlasi katekismusi, aga tema kabelid olid ära keelatud. Kuidas see võimalik oli? Kuidas võisid karismaatilised liturgiad ja oikumeenilised teenistused olla “seaduslikud”, Vennaskonna kabelid aga “ebaseaduslikud”? Kahtlemata oli siin midagi valesti; peapiiskop ja Vennaskond mõistsid seda ning tegutsesid hingede ja Kiriku hüvanguks.

Tõepoolest, kas ilma peapiiskop Lefebvre’i “kuuletumiseta” oleks olnud 1984. aasta indultmissat või 2007. aasta Summorum Pontificum’i ? Peapiiskop mõistis, milline kriis nakatas Kirikut pärast II Vatikani kirikukogu, ning reageeris sellele lihtsa terve mõistusega. Ta ei olnud pimedalt “kuulekas” seadustele, mida teadis olevat kahtlased. Ta toimis nii, nagu toimitakse hädaolukorras. Ta nägi selgelt kriisi ja ka selle lahendust: hoida praeguses neomodernismi tormis alles traditsioonilist katoliku preestriseisust, Missat, sakramente, teoloogiat ja katekismust.

Sedasama sihti hoiab Vennaskond ka praegu silme ees, et abistada hingi ja aidata Katoliku Kirikul kriisist välja tulla.