Kindralülema kiri #81, detsember 2013 reede, 20. detsember 2013

Armsad sõbrad ja heategijad!

Aasta lõpus on sobilik heita pilk tagasi peamistele sündmustele Kirikus ja Vennaskonnas, et võiksime neist saadud õppetundidele tuginedes aidata kaasa meie Issanda Jeesuse Kristuse kuningavõimu laiendamisele.

Siinses olukorra analüüsis ei taha me unustada, et kõik on jumaliku ettehoolduse kätes, mis inimese vabadust vähendamata korraldab kõik asjad vääramatult nii, et need toimivad üheskoos nende heaks, kes Jumalat armastavad (vt Rm 8:28). See ei vabasta meid mingil juhul kohustustest; otse vastupidi! “Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja” (Jh 15:8)!

Mulle näib vajalik puudutada veelkord paavst Benedictus XVI tagasiastumist ja tema ametijärglase Franciscuse valimist.  Argentiinast pärit Ülemkarjane on oma pontifikaadi esimestest päevadest peale osutunud sootuks erinevaks kõigest, mida oleme seni näinud. Hiljutine apostellik ekshortatsioon Evangelii Gaudium näitab ilmekalt, kui raske on liigitada ebatavalist inimest, kes ei kohku tagasi korduvalt ja tuliselt kritiseerimast praegust maailma ja tänapäeva Kirikut.  Ta osutab paljudele tõelistele probleemidele; siiski võib kahelda soovitatavate meetodite tõhususes ning pidada nende rakendamist küsitavaks.  Sureva patsiendi eest hoolt kanda ei ole just kerge, ja mõned ravimid, mis on veelgi radikaalsemad kui seni kasutatud, võiksid talle kergesti otsa peale teha! Me ei varja teie eest hirmu, mis tekib meis inimlikust vaatevinklist lähenedes Kiriku tuleviku pärast. Usume kindlalt Püha Vaimu abisse, mis on tõotatud Kristuse Mõrsjale, kuid teame ka, et see ei võta kirikumeestelt võimalust tõesti hingi hukutada, juhtides neid põrguteele.

Esmapilgul ei paista, et uue pontifikaadi viimased kuud oleksid seda olukorda parandanud.

Kuigi jääme lootma, et tõeline Jumala Vaimu sisendatud juhtimine kord saabub, jätkuvad siiski endiselt Võitleva Kiriku vaimsed kannatused. Nii paljud Kiriku liikmed viibivad teadmatuses isegi sellest tõsiasjast, et nende elu on kaalul! 20. sajandi alguses ütles p. Pius X, et hingede hukkumise peapõhjus on usuline harimatus, usutõdede mittetundmine.  Seda süvendavad veelgi nii Euroopat kui teisi piirkondi raskelt rõhuv preestrite arvu vähenemine kui ka seminarides antav haridus. Paavsti vahetumine ei ole kuidagi seda kohutavat olukorda muutnud, ja II Vatikani kirikukogu kahetsusväärse suuna kinnitamine paneb meid kartma, et – kuna samad põhjused toovad kaasa samu tagajärgi – Katoliku Kiriku üldine seisukord jääb traagiliseks ega hakka paranema. Kahe paavsti kanoniseerimine, kes olid tihedalt seotud kirikukogu ja selle ellurakendamisega, ei tee seda korda. Lisaks suurendavad hiljutised teadaanded paavstivõimu detsentraliseerimisest – selle lahjendamisest laiendatud kollegiaalsuse abil –, mida on tervitanud kõige hullemad modernistid, näiteks Hans Küng, meie kartust tuleviku ees.

Keset neid muresid peab kogu Kiriku heaolu jääma kalliks igale katoliiklikule südamele. Vennaskonna edusammud, mida näeme oma silme ees, annavad põhjust rõõmuks ja tänutundeks ning on tõend selle kohta, et truudus traditsioonilisele usule ja distsipliinile annab alati armu õnnistatud vilju.

43 uut seminaristi, kes astusid meie seminaridesse oktoobris ja umbes 210 seminaristi, keda koolitatakse meie majades, pakuvad tõelist lohutust. USAs Virginias edeneb iga kuuga uue, suurema ja ilusama seminari ehitus. Kui kõik läheb hästi, avab see maja uksed aastal 2015, et jätkata praegu Minnesotas Winonas toimuvat preestrite kujundamise tähtsat tööd.

Meie preestrid sõidavad maailmas ringi, et teenida üha uusi usklikke, kes meid avastavad ja appi kutsuvad. Kesk-Ameerikasse ja Aafrikasse määratud preestritest jääb Costa Ricasse, Hondurasesse, Nicaraguasse ja El Salvadori rajatud Vennaskonna misjonikeskuste jaoks väheks;  Aafrikas toimuvad meie misjonäride korrapärased visiidid Ghanasse, Tansaaniasse, Sambiasse ja Ugandasse, kuid sellest ei piisa kaugeltki niivõrd paljude hingede vaimse nälja kustutamiseks… Issand, anna meile preestreid!

Maailmas, mis on üha vaenulikumalt meelestatud Jumala käskude täitmise suhtes, peame me kandma sügavat hoolt harmooniliste hingede kujundamise eest, kes võtaksid südameasjaks enda pühitsemise ja pääsemise.  Sel põhjusel pööramegi me suurt tähelepanu oma koolidele ja nende arendamisele.  Me suuname enamiku oma inim- ja materiaalsetest ressurssidest ja jõupingutustest haridusse. Üle kogu maailma on preestrid ja orduinimesed enam kui sajas õppeasutuses pühendunud katoliikliku hariduse ja usuõpetuse jagamise imelisele ülesandele.

Olles teadlikud, head usklikud, et hinge päästmine algab juba hällist, pingutame me kõigest jõust nende aarete säilitamiseks, mida hoiab kristlik kodu – pühaduse kants keset mandunud maailma, mis hinged paratamatult põrgusse viib.  Hindame ja jagame nende isade ja emade muret, kes on mõistnud, et laste hingede päästmiseks ei ole ükski hind liiga kõrge. Jah, peab olema valmis ohvriks tooma mistahes ajalikke hüvesid – kuni oma elu andmiseni välja –, et kindlustada hinge igavene õndsus.

Me teame, et selles, mida tänapäeval kristlaselt nõutakse, on midagi üleinimlikku.  Traditsioonilist tuge, mida pakkus maise ühiskonna kristlik korraldus, ei ole enam olemas. Kõikjal on näha eksituste pealetungi usu vallas (hereesiani välja), moraalipõhimõtete lõdvenemist (eriti abielu ja perekonda puudutavate seaduste hülgamist) ning enneolematut leigust kristlikus elus. Uus liturgia jätab paljud hinged verest kuivaks… Jerusalem desolata est! Ka siin paistavad Vennaskonna teod kui oaasid kõrbes, kui saarekesed keset ähvardavat merd.

Sellises dramaatilises olukorras näib meile oluline algatada uus ristiretk eelmiste vaimus, pidades silmas Maarja Immakulaatse Südame Fatimas esitatud nõudmisi ja tõotusi, kuid rõhutades seekord rohkem selle universaalset iseloomu. Me peame panema sellesse uude ristiretke kogu oma südame, kogu hinge: ärgem rahuldugem vaid igapäevase roosipärjaga, vaid täitkem hoolsalt Jumalaema teist nõudmist, milleks on patukahetsus.  Palve ja patukahetsusteod. Patukahetsus, mida tuleb kindlasti mõista kui teatud enesesalgamise vorme, eriti aga oma seisusega seotud kohustuste ustavat täitmist.  

Seepärast põhineb see neljas ristiretk sellel, mida soovis 1979. aastal algatada peapiiskop Marcel Lefebvre. Ristiretk, mille keskpunktiks on püha Missa, kogu armu ja vooruse allikas.  Oma preestrijuubelil peetud jutluses Pariisis kutsus ta meid jõuliselt üles korraldama kolmekordset ristiretke: noorte ristiretke, perekondade ristiretke ja perekonnapeade ristiretke kristliku tsivilisatsiooni eest.

Selles jutluses ütles meie auväärne asutaja:

„Arvan, et peaksime alustama ristiretke, mis toetuks pühale Missaohvrile, meie Issanda Jeesuse Kristuse Verele, sellele võitmatule kaljule, armu ammendamatule allikale, milleks on Missa. (…) Peame võtma ette ristiretke, mille aluseks on seesama ohvri mõiste, et taaselustada kristlus, taastada kristlus sellisena, nagu Kirik seda tahab, nagu ta seda alati teinud on, samade põhialustega, sama Missaohvri, samade sakramentide, sama katekismuse, sama Pühakirjaga. Sellise kristluse peame me taastama! Need olete teie, kallid vennad, kes te olete maa sool ja maailma valgus, kellele meie Issand Jeesus Kristus ütleb: „Ärge raisake Minu Vere vilja, ärge hüljake Minu Kolgatat, ärge hüljake Minu Ohvrit.“ Ning ka Neitsi Maarja, kes seisab Risti all, ütleb teile sedasama; tema, kelle süda on läbistatud, täis kannatusi ja valu, ent siiski täidetud oma jumaliku Poja Ohvriga ühinemise rõõmust, ütleb teile: Olgem kristlased, olgem katoliiklased!“

Peapiiskop Lefebvre kirjeldab, milline on igaühe – noorte, perede, perekonnapeade – roll sellel ristiretkel:

„Kui me tahame saada taevasse, peame me järgnema Issandale Jeesusele Kristusele, kandma oma risti ja järgnema Issandale Jeesusele Kristusele, jäljendades Tema ristikandmist, Tema kannatamist, Tema ohvrit. Kutsun seega üles noorsugu, noori inimesi, kes on siin saalis, paluma preestritel endale selgitada neid nii kauneid ja ülevaid asju, et nad saaksid valida oma kutsumuse, ning et ükskõik millist kutsumust järgides – olgu nad preestrid, mungad, nunnad või abieluinimesed – võtaksid nad rõõmuga vastu meie Issanda Risti.   Kui nad otsustavad rajada pere abielusakramendi läbi ja seega Jeesuse Kristuse Risti ja Vere läbi, abielludes meie Issanda Jeesuse Kristuse armus, siis mõistku nad selle tee suursugusust ning valmistugu selleks vääriliselt puhtuse ja kasinuse, palve ja läbikaalumise abil.

Ärgu lasku nad end kaasa kiskuda kõigist kirgedest, mis maailma üles kütavad! Olgu see noorte ristiretk, kes püüdlevad tõelise ideaali poole!

Olgu see ka kristlike perekondade ristiretk. Kristlikud pered, kes te siin olete, pühitsege end Jeesuse Südamele, Jeesuse Euharistilisele Südamele ja Maarja Immakulaatsele Südamele. Palvetage perega koos! Jaa, ma tean, et paljud teist juba teevad seda, aga olgu teie hulgas ikka üha rohkem neid, kes seda tulihingeliselt teevad! Valitsegu meie Issand tõeliselt teie kodudes! (…)

Ja lõpuks peab see olema ka perekonnapeade ristiretk. Perekonnapeadena lasub teil oma maal suur vastutus.  Alles äsja laulsite te:  "Christus vincit, Christus regnat, Christus imperat!" Kas need on pelgalt sõnad, fraasid, kõigest laulud? Ei! See peab olema tegelikkus. Teie, perepead, olete need, kes on selle eest vastutavad oma laste ja tulevaste põlvkondade ees. Seepärast peaksite nüüd koonduma, saama kokku ja jõudma ühistele arusaamadele, et Prantsusmaa [teie kodumaa] saaks jälle kristlikuks, katoliiklikuks. See ei ole võimatu – vastasel korral tuleks öelda, et püha Missaohvri arm ei olegi enam arm, et Jumal ei olegi enam Jumal, et meie Issand Jeesus Kristus ei olegi enam meie Issand Jeesus Kristus. Tuleb usaldada Issanda armu, sest Tema on kõikvõimas. Olen näinud seda armu tegutsemas Aafrikas – ei ole mingit põhjust, miks see ei peaks tegutsema ka siin, meie maades.“

Seejärel pöördus peapiiskop Lefebvre eraldi oma preestrite poole:

„Ning teie, kallid preestrid, kes te mind praegu kuulate, ka teie peate moodustama tiheda preestrite ühenduse, et korraldada see ristiretk selleks, et Jeesus Kristus valitseks. Ja selleks peate te olema pühad, püüdlema pühadusele. Peate näitama pühadust, seda armu, mis tegutseb teie hinges ja südames, armu, mida saate pühima Altarisakramendi ja püha Missa kaudu, mida te pühitsete. Ainult teie saate seda pühitseda.“

Innustatuna meie asutaja tulistest sõnadest ühinevad kõik Vennaskonna liikmed teiega, armsad usklikud, suureks ristiretkeks meie Issanda ja Tema valitsemise eest, meie Emanda ja tema Immakulaatse Südame triumfi eest. Kui meil on varjamatu vaenlane, nagu öeldakse Ilmutusraamatus, peame tema rünnakutele kohaselt vastama. Jumal tahab seda!

Õhutame niisiis teid võtma omaks püsivat ristiretke vaimu. Kuid et arvestada inimeste vajadustega, alustame uut roosipärjaretke ametlikult 1. jaanuaril 2014 ja lõpetame selle Nelipühal (8. juunil 2014) eesmärgiga koguda viiest miljonist roosipärjast koosnev vaimulik palvekimp hüvituseks solvangute eest, mis on saanud osaks meie Emanda aule, tema kui Neitsi ja Jumalaema Südamele.

Usaldame tema emaliku headuse hoolde teie kannatused ja rõõmud, mured ja lootused, et ta hoiaks teid kõiki alati Kirikule ustavana.

P. Nikolause pühal, 6. detsembril 2013
+Bernard Fellay

2014. aasta roosipärja-ristiretk

1. jaanuarist 8. juunini 2014

Eesmärk: 5 miljonit roosipärga
1) et anuda Maarja Immakulaatselt Südamelt traditsioonilisele apostolaadile erilist kaitset;
2) Kiriku tagasipöördumise eest Traditsiooni juurde;
3) Venemaa pühitsemise läbi Maarja Immakulaatse Südame triumfi saabumise eest.

Vahendid:
1) Fatimas nõutud palve ja patukahetsus;
2) enda pühitsemine seisusega seotud kohustuste kaudu;
3) ohvrivaim ühenduses püha Missaohvriga.