Kiri sõpradele ja toetajatele nr. 82 pühapäev, 18. mai 2014

Kallid sõbrad ja toetajad!

Kui Johannes XXIII ja Johannes Paulus II 27. aprillil kanoniseeritakse, on see tegu katoliiklikule südametunnistusele kahekordseks probleemiks. Kõigepealt see kanoniseerimine ise: mismoodi on võimalik asetada terve Kiriku ette pühaduse eeskujuks Vatikani II Kirikukogu algatajat ning Assisi ja inimõiguste paavsti? Aga on ka sügavam probleem, mis tuleb esile katoliikluse enneolematus määratlemises: kuidas on võimalik vajutada Kiriku heakskiidu ja pühaduse pitser niisuguse kirikukogu õpetustele, mis inspireeris kogu Karol Wojtyla tegevust ning mille mädad viljad on Kiriku enesehävituse vaieldamatuks tunnusmärgiks? Teine probleem pakub lahenduse: Vatikani II Kirikukogu dokumentides ning neile järgnenud reformides, iseäranis liturgilises reformis sisalduvad eksitused ei või olla Püha Vaimu töö, kes on ühekorraga Tõe Vaim ja Pühaduse Vaim. Seepärast näib meile vajalik tuletada meelde neid peamisi eksitusi ja põhjuseid, miks me ei saa nõustuda Kirikukogu uuenduste ning sellest lähtunud reformidega, nagu ka mitte nende kanoniseerimistega, mis loodavad „kanoniseerida“ Vatikani II Kirikukogu.

Sel põhjusel protesteerime jõuliselt nende kanoniseerimiste vastu ning soovime mõista hukka ettevõtmist, mis on moonutanud Kirikut alates Vatikani II Kirikukogust. Järgnevalt esitame selle peamised elemendid.

I. Kirikukogu

„Kuigi Kirikukogu valmistati ette olema valguseks tänases maailmas (kui need Kirikukogu-eelsed dokumendid, millest leiame õige õpetuse pühalikku kuulutust tänapäevaste probleemide suhtes, oleksid heaks kiidetud), võime ning kahjuks peamegi nentima, et seal, kus Kirikukogu on toonud sisse uuendusi, on ta enam-vähem üldisel moel kõigutanud tõdesid, mida Kiriku autentne Õpetusamet on õpetanud kui vaieldamatult Traditsiooni varasalve kuuluvaid. [...] Kõigis nendes fundamentaalsetes küsimustes õpetati katoliiklikes ülikoolides traditsioonilist õpetust selgelt ja ühehäälselt, nüüdsest võimaldavad aga arvukad Kirikukogu dokumendid neid kahtluse alla seada. [...] Nendest faktidest juhituna oleme sunnitud järeldama, et Kirikukogu on kujuteldamatul viisil julgustanud liberaalsete eksituste levikut.[1]

II. Oikumeeniline käsitus Kirikust

Väljend “subsistit in” (Lumen gentium, 8) tähendab, et Kristuse Kirikul on eraldiseisvates kristlikes kogukondades kohalolu ja tegevus, mis eristub Kristuse Kiriku asumisest ja tegutsemisest Katoliku Kirikus. Niimoodi mõistes eitab see väljend ranget vajadust samastada Kristuse Kirikut Katoliku Kirikuga, nagu on varem alati õpetatud, eriti Pius XII poolt, nii Mystici corporis'es[2] kui ka Humani generis'es[3]. Kristuse Kirik on niisugusena, see tähendab ainulaadse päästelaevana, kohalolev ja tegev üksnes seal, kus Kristuse Asemik on kohalolev. Müstiline Ihu, mille nähtav pea ta on, on täpselt samane Roomakatoliku Kirikuga.

Samuti tunnistab deklaratsioon (LG, 8) „päästeelementide“ olemasolu mittekatoliiklikes kristlikes kogukondades. Oikumenismi käsitlev deklaratsioon läheb veelgi kaugemale, lisades, et „Kristuse Vaim ei loobu kasutamast neid kirikuid ja kogukondi päästevahenditena, mis ammutavad oma mõjususe Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.“ (UR, 3)

Niisugused avaldused on lepitamatud dogmaga „väljaspool Kirikut ei ole pääsemist“, mida taas kord kinnitas Püha Ameti kiri 8. augustil 1949. aastal. Eraldiseisev kogukond ei saa Jumala tegutsemisega koostööd teha, kuna selle eraldatus on vastupanek Pühale Vaimule. Tõdedel ja sakramentidel, mida ta ka võib alal hoida, saab olla hea mõju ainult vastuseisus noile ekslikele printsiipidele, millele need kogukonnad on rajatud ning mis eraldavad neid Katoliku Kiriku Müstilisest Ihust, mille nähtav pea on Kristuse Asemik.

Deklaratsioon Nostra aetate ütleb, et mittekristlikud religioonid „peegeldavad sageli üht kiirt sellest tõest, mis valgustab kõiki inimesi“, kuigi sellised inimesed peavad leidma Kristuses „religioosse elu täiuse“; samuti vaatab ta „siira lugupidamisega selliseid käitumis- ja eluviise, ettekirjutusi ja doktriine.“ (NA, 2). Sellist väidet, nagu eelmistki, tuleb kritiseerida. Ühendatuna hereesia või skismaga on sakramendid, osalised usutõed ning Pühakiri Müstilisest Ihust eraldunud olekus. Sellepärast, olgugi et sekt niisuguseid vahendeid kasutab, ei saa ta iseenesest olla armu vahendaja ega aidata kaasa pääsemisele, sest ta on üleloomulikust armust ilma jäetud. Sama tuleb öelda mittekristlikes religioonides esinevate mõtte-, elu- ja tegutsemisviiside kohta.

Need Kirikukogu tekstid toetavad juba latitudinaarset arusaama Kirikust, mille mõistis hukka Pius XI Mortalium animos'es, nagu ka usulist ükskõiksust, mille samuti mõistsid hukka kõik paavstid alates Pius IX-st kuni Pius XII-ni. [4] Kõik oikumeenilisest ja religioonidevahelisest dialoogist inspireeritud algatused, millest kõige ilmekam näide on Assisi kohtumine 1986. aastal, on ainult nende kontsiliaarsete õpetuste praktiline rakendus, „nähtav illustratsioon, reaalne õppetund, katehhees, millest kõik aru võivad saada“ (Johannes Paulus II). Aga nad väljendavad ka usulist ükskõiksust, mille mõistis hukka Pius XI, kui ta kritiseeris lootust, et „ühel päeval saab võimalikuks viia rahvad hoolimata usulistest erimeelsustest vennalikule kokkuleppele teatavate vaimsele elule ühiseks aluseks peetavate õpetuste tunnistamise osas.. [...] Niisuguste õpetuste pooldajate ja propageerijatega ühinemine tähendab täielikku ärapöördumist jumalikult ilmutatud religioonist.[5]

III. Demokraatlik ja kollegiaalne käsitus Kirikust

1. Pärast Kiriku usuühtsuse segipaiskamist raputasid Kirikukogu tekstid segi ka Kiriku valitsemise ühtsuse ja hierarhilise struktuuri. Väljend “subjectum quoque” (LG, 22) tähendab, et ka piiskoppide kolleegium ühenduses paavsti kui oma peaga on (lisaks paavstile ainuisikuliselt) ülima ning universaalse võimu tavapärane ja alaline kandja Kirikus. See on avatud uks, mille kaudu paavsti võimu vähendada või seda isegi vaidlustada, riskides Kiriku ühtsuse ohtuseadmisega.

Idee kahest alalisest ülimuslikkuse kandjast on tegelikult vastuolus Kiriku õpetuse ja praktikaga, eriti Vatikani I Kirikukogu konstitutsiooniga Pastor aeternus (DS 3055) ja Leo XIII entsüklikaga Satis cognitum. Ainuüksi paavst omab tavapärasel ja püsival kombel ülimat võimu, mille ta annab kirikukogudele üksnes erilistel asjaoludel – kui nii teha tundub talle kohane.

2. Väljend „üldine preesterlus“, mis on omane kõikidele ristitud hingedele ja eristub „teenivast preesterlusest“ (LG), ei selgita, et vaid viimast saab mõista selle sõna tõelises ja õiges tähenduses, samas kui esimest saab mõista ainult müstilises ja vaimses tähenduses.

Selle erisuse tõi Pius XII oma kõnes 2. novembril 1954 selgesti välja. See puudub aga Kirikukogu dokumentidest, avades seega ukse Kiriku demokraatlikule orientatsioonile, mille Pius VI bullas Auctorem fidei (DS 2106) hukka mõistis. See tendents, et inimesed osalevad võimu teostamisel, on samuti nähtav igasuguste organisatsioonide arvu mitmekordistumisest, mis on kooskõlas uue kanoonilise õigusega (kaanon 129, § 2). See kaotab silmist vaimulikkonna ja ilmikute erisuse, mis pärineb jumalikust õigusest.

IV. Väärad loomupärased inimõigused

Deklaratsioon Dignitatis humanae esitab väära väite, et inimestel on religioossetes küsimustes loomupärane õigus. Seniajani tunnistas Kiriku Traditsioon üheselt, et mittekatoliiklastel on loomulik õigus mitte olla tsiviilvõimu poolt sunnitud (intentsiooni ja praktiseerimise kaudu) ainsat tõelist religiooni järgima. Ka seadustas see, vähemalt teatud asjaoludel, teatava tolerantsuse väärreligioonide avaliku praktiseerimise suhtes. Vatikani II Kirikukogu tunnistas iga inimese loomupäraseks õiguseks tsiviilvõimude poolt takistamatult avalikult väärreligiooni praktiseerida. Kirikukogu väitis, et see loomupärane õigus tsiviilvõimude kitsendustest vaba olla on samuti kodanikuõigus ning ainsad seadused, mis seda õigust piiravad, kuuluvad ilmaliku ühiskonna tsiviilkorra juurde. Seega kohustas Kirikukogu tsiviilvalitsusi lõpetama usulistel põhjustel vahetegemine ning rajama õige religiooni ja väärate religioonide vahel juriidiline võrdõiguslikkus.

See uus sotsiaalne doktriin on vastuolus sellega, mida õpetavad Gregorius XVI Mirari vos'is ja Pius IX Quanta cura’s. See rajaneb valel arusaamal inimväärikusest kui millestki puhtalt ontoloogilisest, mitte moraalsest. Seega õpetab konstitutsioon Gaudium et spes ajaliku valdkonna autonoomia printsiipi (GS 36), st eitab Kristus-Kuninga ühiskondlikku valitsemist, mida õpetas Pius XI Quas primas’es, ning avab ukse ajaliku ühiskonna sõltumatusele Jumala käskudest.

V. Missa muutmine protestantlikuks

Uus missariitus „esindab nii tervikuna kui detailides rabavat eemaldumist Tridenti Kirikukogu XXIII istungil formuleeritud katoliiklikust missateoloogiast.“ [6]  Väljajätmiste ja kahemõttelisustega summutab Paulus VI uus missariitus Missa samastamise Ristiohvriga sellisel määral, et see tundub olevat rohkem lihtne mälestusteenistus kui ohvritoomine. Reformitud riitus varjutab samuti preestri rolli, asetades raskuskeskme koguduse usklike tegevusele. See vähendab oluliselt Missa lepituslikku eesmärki, milleks on patu heastamine ja hüvitamine.

Need puudused ei luba meil uut riitust õiguspäraseks pidada. 11. ja 12. jaanuaril 1979. aastal esitas Usudoktriini Kongregatsioon peapiiskop Lefebvre'le järgmise küsimuse: „Kas te väidate, et katoliiklane võib arvata ja väita, et üks sakramentaalne riitus, eeskätt Ülemkarjase poolt heakskiidetud ja väljakuulutatud missariitus, võib olla katoliku usuga vastuolus või favens haeresim?” Ta vastas: „See riitus ei väljenda katoliku usku nii selgelt nagu vana Ordo missae ning võib seega soodustada hereesiat. Kuid ma ei tea, kelle arvele see panna või kas paavst on vastutav. Uskumatu on aga see, et protestantluse poole kalduva ning seega favens haeresim Ordo missae on andnud välja Rooma kuuria.“ [7] Need tõsised puudused ei luba meil uut riitust seaduslikuks pidada, seda pühitseda ega soovitada kellelgi sellel käia ega sellest aktiivselt osa võtta.

VI. Uus koodeks, Kirikukogu uuenduste väljendus

Johannes Paulus II enese sõnade järgi esindab uus, 1983. aasta kanoonilise õiguse koodeks „suurt jõupingutust , et tõlkida kanoonilisse keelde“[8] Vatikani II Kirikukogu õpetused, kaasa arvatud – ja iseäranis – need tõsiselt vigased punktid, mis on juba nimetatud. „Elementide hulgas, mis iseloomustavad Kiriku tõelist ja ehtsat kuvandit,“ selgitas Johannes Paulus II, „peaksime me eriliselt rõhutama järgmisi: õpetust, mis käsitleb Kirikut kui Jumala rahvast ning võimuhierarhiat kui teenimist; õpetust, mis käsitleb Kirikut osadusena ning mis seega määrab suhted, mis peavad valitsema osakirikute ja üleilmse Kiriku vahel, samuti kollegiaalsuse ja ülimuslikkuse vahel; õpetust, mis ütleb, et kõik Jumala rahva liikmed, igaüks enesele sobival kombel, osalevad Kristuse kolmeosalises teenimisametis: preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus. Sellega on seotud õpetus, mis puudutab usklike, eriti ilmikute kohustusi ja õigusi. Ning viimaks – Kiriku pühendumine oikumeeniale.“

See uus kanoonilise õiguse koodeks rõhutab Kiriku vääroikumeeniat, lubades meeleparanduse, püha armulaua ja viimse võidmise sakramente vastu võtta mittekatoliiklikelt vaimulikelt (kaanon 844) ning õhutades oikumeenilist külalislahkust, lubades katoliku vaimulikel jagada püha armulauasakramenti mittekatoliiklastele. Kaanon 336 kordab ning toonitab kahe alalise ülimuslikkuse kandja ideed. Kaanonid 204 § 1, 208, 212 § 3, 216 ja 225 rõhutavad mitmetähenduslikku arusaama üldisest preesterlusest ning sellega seotud Jumala rahva mõistet. Viimaks esineb uues koodeksis ka abielu väär määratlus, millest ei selgu enam abielulepingu täpne objekt ega selle eesmärkide hierarhia. Olles kaugel katoliikliku perekonna soosimisest, löövad need uuendused mõra abielumoraali.

VII. Uus käsitus Õpetusametist

1. Konstitutsioon Dei Verbum teatab ebamääraselt: „Aja möödudes liigub Kirik pidevalt edasi jumaliku tõe täiuse poole, kuni Jumala sõnad temas lõpliku teostumiseni jõuavad.“ (DV, 8) Selline ebatäpsus avab ukse eksitusele Traditsiooni elulisusest ja arenemisest, mille mõistis hukka p. Pius X nii entsüklikas Pascendi  kui modernismivastases vandes. Sest Kirik võib „liikuda jumaliku tõe täiuse poole“ ainult nii, et annab tõele täpsema väljenduse, mitte selles mõttes, et Kiriku esitatud dogmad võiksid saada „erineva tähenduse sellest, mida Kirik silmas pidas ning jätkuvalt silmas peab.“ (Dei Filius, DS 3043)

2. Benedictus XVI kõne 22. detsembrist 2005 püüdis seda evolutsioonilist arusaama elavast Traditsioonist õigustada ja seega vabastada Kirikukogu vastutusest igasuguste katkestuste osas Kiriku Traditsiooniga. Vatikani II Kirikukogu soovis „Kiriku usu ja moodsa mõtlemise teatavate põhielementide vahelist suhet uuesti määratleda.“ Ja et seda teha, siis Kirikukogu õpetused „...vaatasid uuesti üle või koguni korrigeerisid teatud ajaloolisi otsuseid. Aga selle näilise järjepidevusetusega Kirikukogu tegelikult säilitas ja süvendas [Kiriku] sisimat olemust ja identiteeti,“ milleks on „üksainus subjekt – Kirik, mille Issand on meile andnud. See on subjekt, mis ajaga kasvab ja areneb, jäädes siiski alati samaks subjektiks, rännakul olevaks Jumala rahvaks.“ See selgitus eeldab, et Kiriku usuühtsus ei tugine objektile (sest Vatikani II Kirikukogu ja Traditsiooni vahel eksisteerib järjepidevusetus, vähemalt nendes punktides, mida oleme välja toonud), vaid subjektile, selles mõttes, et usuakti määratletakse hoopis enam lähtuvalt usklikest kui neist tõdedest, mida usutakse. See akt muutub esmajoones kollektiivse teadvuse väljenduseks ning ei ole enam mõistuse vankumatu kinnihoidmine Jumala ilmutatud tõdedest.

Ometi õpetas Pius XII Humani generis’es, et Õpetusamet on „usu- ja moraaliküsimustes lähim ja kõikehõlmav tõe norm,“ usuvaramu objektiivne tõde, kelle allikad on Pühakiri ja Traditsioon. Ning Vatikani I Kirikukogu konstitutsioon Dei Filius õpetas niisamuti, et see varamu ei ole „filosoofiline väljamõeldis, mida võiks inimliku leidlikkusega täiendada,“ vaid et see „usaldati Kristuse Mõrsjale, et too võiks seda pühalt kaitsta ja eksimatult kuulutada.“ (DS 3020)

3. Paavst Johannes XXIII avakõne (11. oktoobril 1962) ning tema sõnavõtt Kardinalide Kolleegiumi ees 23. detsembril 1962 omistavad Vatikani II Kirikukogule ilmselgelt väga erilise, nõndanimetatud „pastoraalse“ intentsiooni, mille kohaselt eeldatakse Õpetusametilt, et ta „väljendaks Kiriku Usku, kasutades moodsale mõtlemisele omaseid uurimismeetodeid ja kirjanduslikku formuleeringut.“ Paulus VI entsüklika Ecclesiam suam (6. augustist 1964) kordab seda mõtet, öeldes, et Vatikani II Kirikukogu Õpetusamet püüab „süstida kristlikku sõnumit moodsasse mõtlemisse ning selle maailma vaimses segaduses elava inimese keelde, kultuuri, kommetesse ning suundumustesse“ (#68); eelkõige ei toimu tõe kuulutamine enam „välise sunni abil. Selle asemel hakkame kasutame selliseid õigustatud vahendeid nagu inimeste harimine, sisemine veenmine ning harilik vestlus. Me pakume pääsemise andi, samas aga respekteerime inimese isiku- ja kodanikuõigusi.“ (#75) Pastoraalne konstitutsioon Gaudium et spes kinnitas, et „Kirikukogu soovib selles valguses ennekõike hinnata neid väärtusi, mis on täna kõige soositumad, ning seostada neid nende jumaliku allikaga. Niivõrd kui need väärtused võrsuvad Jumalalt saadud andidest, on nad väga head. Ometigi on nad sageli inimsüdame rikutuse tõttu oma õigest otstarbest eemale juhitud ning vajavad seega puhastamist.“ (GS, 11) Nendest maailma väärtustest tulenesid kolm suurt Vatikani II Kirikukogu poolt juurutatud uuendust: usuvabadus, kollegiaalsus ja oikumeenia.

4. Seetõttu tugineme sellele lähimale ja kõikehõlmavale ilmutatud tõe normile, milleks on alaline Õpetusamet, ja vaidlustame need uued õpetused, mis on sellega vastuolus. See on püha Lerini Vincenti antud mõõdupuu: „Tõe kriteerium ning lisaks sellele paavsti ja Kiriku eksimatuse kriteerium on selle vastavus Traditsioonile ning usuvaramule. Quod ubique, quod semper – See, mida õpetatakse kõikjal ja alati, ajas ja ruumis.“ [9] Kuid II Vatikanumi doktriin oikumeeniast, kollegiaalsusest ja usuvabadusest on uus doktriin, mis on vastuolus Traditsiooniga ja Kiriku avaliku õigusega, mis omakorda rajaneb jumalikult ilmutatud printsiipidel ja on seega muutmatu. Me järeldame sellest, et Kirikukogu, tahtes neid uuendusi esitada, on selsamal määral, mil ta neid esitab, siduvast õpetuslikust meelevallast ilma jäänud. Tema meelevald on kaheldav juba eelmises lõigus mainitud uue nn „pastoraalse“ intentsiooni tõttu. Samuti näib ta päris kindlasti õigustühine mõnedes punktides, milles ta Traditsiooniga vastuollu läheb (vt eespool , I kuni VII, p.1).

+++

Olles koos meie austatud asutaja, peapiiskop Lefebvre’iga ustavad Kiriku püsivale õpetusele ja järgides tema eeskuju, ei ole me iial lakanud lükkamast tagasi Kirikukogu ja selle põhilisi tekste kui Kirikut läbinisti raputava kriisi ühtesid peamistest põhjustest, mis läbistavad lausa Kiriku „sisikonda“ ja „sooni“, kui kasutada püha Pius X jõulist kõnepruuki. Mida rohkem me asja uurime, seda enam saame aru, kui täpne oli analüüs, mille peapiiskop Lefebvre esitas erakordse selgusega 9. septembril 1965 Aulas. Lubage kasutada tema enda sõnu kontsiliaarse konstitutsiooni „Kirikust tänapäeva maailmas“ (Gaudium et spes) kohta: „See pastoraalne konstitutsioon ei ole pastoraalne ega pärine Katoliku Kirikust. See ei toida kristlasi evangeeliumide apostelliku tõega ning pealegi pole Kirik kunagi sellisel viisil kõnelenud. Me ei tohi seda häält kuulata, sest see ei ole Kristuse Mõrsja hääl.See hääl ei ole Kristuse Vaimu hääl. Kristuse, oma Karjase häält me tunneme, seda aga mitte. Riietus on kui lambukesel, kuid hääl ei ole Karjase hääl, vaid võib-olla hundi oma.“[10]  Viiskümmend aastat, mis on sellest kõnest mööda läinud, on tema analüüsi ainult kinnitanud.

+++

Juba 7. detsembril 1968, vaid kolm aastat peale Kirikukogu lõppu, tuli Paulus VI-l tunnistada, et „Kirikul on käes mure, enesekriitika, võiks isegi öelda enesehävituse aeg.“ Ning 29. juunil 1972 tunnistas ta: „Mingi mõra kaudu on saatana suits Jumala templisse sisenenud. See väljendub kahtluses, ebakindluses, probleemides, ärevuses, vaenutsemises.“ Ta sai aru, kuid ei teinud mitte kui midagi. Ta jätkas kontsiliaarset reformi, mille propageerijad ei kõhelnud seda võrdlemast 1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga või Vene revolutsiooniga 1917. aastal.

Me ei tohi jääda passiivseks. Me ei tohi olla osalised enesehävituses. Seepärast kutsume teid, kallid sõbrad ja toetajad, jääma kindlaks Usule ning mitte laskma ennast segadusse ajada kõigist uuendustest seoses ühe kohutavaima kriisiga, mida Püha Kirik läbi peab tegema.

Olgu meie Issanda Kannatus ja Tema Ülestõusmine trööstiks meile me ustavuses, meie kõikumatus armastuses Jumala, meie Issanda, tõelise Jumala ja tõelise Inimese ning Tema Püha Kiriku vastu, mis on jumalik ja inimlik, ning lakkamatus lootuses... in Te speravi non confundar in aeternum. Kaitsku Maarja Valurikas ja Immakulaatne Süda meid kõiki ning saabugu tema triumf peagi!

Palmipuudepühal, 13. aprillil 2014 Winonas

+Bernard Fellay


[1] Peapiiskop Lefebvre, «Reply to Cardinal Ottaviani on December 20, 1966» (« Vastus kardinal Ottavianile 20. detsembril 1966») teoses „I Accuse the Council“, Angelus Press, Kansas City, 1982, lk 82-83.
[2] Pius XII, entsüklika „Mystici corporis“, 29. juuni 1943, Enseignements pontificaux, L’Eglise, Solesmes-Desclée, 1960, vol. 2, #1014.

[3]
 Pius XII, entsüklika „Humani generis“, 12. august 1950, Enseignements pontificaux, L’Eglise, Solesmes-Desclée, 1960, vol. 2, #1282.

[4] Usulise ükskõiksuse ja latitudinarianismi teemadel vaata järgnevaid väiteid (nr 15 – 18), mis on hukka mõistetud „Syllabuse“ 3. peatükis: “Iga inimene on vaba omaks võtma ning avalikult tunnistama religiooni, mida ta mõistuse valgusel õigeks hindab. Inimesed võivad leida igavesele pääsemisele viiva tee ning saada päästetud mis tahes religiooni praktiseerides. Me peame olema vähemalt kindlad kõigi nende igaveses pääsemises, kes ei ei ela tõelise Kristuse Kiriku sees. Protestantlus ei ole midagi muud kui ühe ja sama kristliku religiooni erinev vorm, milles inimene võib olla Jumalale täpselt niisama meelepärane kui Katoliku Kirikus.”
[5] Pius XI, entsüklika „Mortalium animos“, 6. jaanuar 1928, Enseignements pontificaux, L’Eglise, vol. 1, #855.
[6] Kardinalid Ottaviani ja Bacci, « Kiri Tema Pühadusele paavst Paulus VI-le » uurimuses „A Brief Critical Study of the Novus Ordo Missae“, 25. september 1969. Vaata: http://sspx.org/en/ottaviani-intervention
[7] «Peapiiskop Lefebvre ja Püha Amet », Itinéraires #233, mai 1979, lk 146-147.
[8] Johannes Paulus II, apostellik konstitutsioon „Sacrae disciplinae leges“, 25. jaanuar 1983, La Documentation Catholique, #1847, lk 245-246.
[9] Peapiiskop Lefebvre, « Järeldus » teoses „I Accuse the Council“, Angelus Press, Kansas City, 1982, lk 85.
[10] Peapiiskop Lefebvre, „I Accuse the Council“, Angelus Press, Kansas City, 1982, lk 68.