Intervjuu piiskop Fellayga peale tema kohtumist kardinal Mülleriga teisipäev, 7. oktoober 2014

Kardinal Müller võttis Teid vastu 23. septembril. Vatikani pressiteenistuse kommünikee kordab 2005. aastal pärast Teie kohtumist Benedictus XVI-ga ilmunud kommünikee sõnu, kus öeldi, et osapooled „jätkavad järk-järgult ning mõistliku aja jooksul... eesmärgiga jõuda täieliku osaduseni.“ 2014. aasta kommünikee räägib aga „täielikust leppimisest“. Kas see tähendab, et alustate otsast peale?

Jah ja ei, oleneb, milline vaatenurk võtta. Selles mõttes ei ole mitte midagi uut, et nii meie vestluskaaslased kui meie ise saame aru, et õpetuslikud erinevused on jätkuvalt olemas – mis tehti täiesti selgeks teoloogiliste kõneluste ajal 2009-2011 – ja just seepärast ei saanud me kirjutada alla õpetuslikule preambulile, mida Usudoktriini Kongregatsioon on meile pakkunud alates 2011. aastast.

Aga mida on uut?

Paavst on uus ning samuti juhib Usudoktriini Kongregatsiooni uus prefekt. Viimatine intervjuu näitab, et ei nemad ega meie soovi oma suhetesse katkestust: mõlemad pooled nõuavad, et enne mingisugust kanoonilist tunnustamist peavad selgitatud saama õpetuslikud küsimused. Seepärast nõuavad Rooma võimud õpetusliku preambuli heakskiitmist, millele meie omalt poolt selle mitmeti mõistetavuse tõttu alla kirjutada ei saa.

Teine uus tõsiasi on kriisi süvenemine Kirikus. Perekonna sinodi eelõhtul tuli välja mitme kardinali kriitika kardinal Kasperi ettepanekute suhtes, mis puudutasid lahutatute ja uuesti abiellunute armulauda. Sellist asja ei ole Roomas nähtud pärast kardinal Ottaviani ning Bacci kriitikat nende „Uue missakorra kriitilises analüüsis“ ("Ottaviani sekkumine" 1969. aastal). Kuid mis muutunud ei ole, on tõsiasi, et Rooma võimud ei võta ikka arvesse meie kriitikat Kirikukogu kohta, sest nende jaoks on see tänase Kiriku probleeme arvestades teisejärguline või koguni näiline. Need võimukandjad tunnistavad kriisi, mis raputab Kirikut kõige kõrgemal tasemel – nüüd kardinalide seas – kuid nad ei arva, et Kirikukogu ise võib olla selle pretsedenditu kriisi peapõhjustaja. See on nagu dialoog kurtide inimestega.

Kas Te võite tuua konkreetse näite?

Kardinal Kasperi ettepanekud, mis pooldavad lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste armulauale lubamist, on illustratsiooniks sellele, mida me Kirikukogule ette heidame. Kõnes, mille ta kardinalidele konsistooriumil tänavu 20. veebruaril pidas, pani ta ette teha uuesti seda, mida tehti Kirikukogul: ja nimelt, kinnitada veel kord katoliiklikku õpetust, pakkudes samal ajal pastoraalseid lepitusi. Erinevates intervjuudes ajakirjanikele räägib ta pidevalt sellest erinevusest õpetusliku ja pastoraalse praktika vahel. Ta ütleb, et teoreetiliselt ei saa õpetus muutuda, kuid ta juurutab arusaama, et konkreetselt, reaalsuses, on olukordi, mille puhul õpetust ei saa rakendada. Sellisel juhul on tema meelest võimalik leida lahendusi ainult pastoraalse lähenemisega ... õpetuse arvelt.

Omalt poolt heidame Kirikukogule ette õpetuse ja pastoraalse praktika vahele sellise kunstliku vahe tekitamist, sest pastoraalne praktika peab tulenema õpetusest. Paljude pastoraalsete möönduste kaudu on Kirikusse toodud olulisi muudatusi ning tema õpetust on mõjutatud. See juhtus Kirikukogu ajal ja pärast seda ning me mõistame hukka sellesama strateegia, mida täna kasutatakse abielumoraali vastu.

Kuid kas need olid üksnes Kirikukogu pastoraalsed muudatused, mis kaudselt õpetust on mõjutanud?

Ei, tegelikult oleme kohustatud märkima, et tõsiseid muudatusi tehti ka õpetusse enesesse: usuvabadus, kollegiaalsus, oikumenism... Kuid on tõsi, et need muudatused ilmnevad palju selgemalt ja nähtavamalt nende pastoraalsetes rakendustes, sest Kirikukogu dokumentides esitletakse neid kui lihtsaid lepituskatseid, neile ainult vihjatakse ning palju jäetakse ütlemata... mis teeb neist – minu eelkäija isa Schmidbergeri sõnul – „viitsütikuga pommid“.

Kus Te kardinal Kasperi ettepanekutes näete pastoraalset rakendust, mis näitab selgemalt Kirikukogu käigus juurutatud õpetuslikku muudatust? Kus näete viitsütikuga pommi?

Intervjuus, mille kardinal andis vatikanoloog Andrea Torniellile 18. septembril, ütleb ta: „Kiriku õpetus ei ole suletud süsteem: Vatikani II Kirikukogu õpetab meile, et on olemas areng, mis tähendab võimalust sellega täiendavalt tegeleda. Huvitav, kas selles (lahutatud ning tsiviilkorras uuesti abiellunud katoliiklaste) asjas on võimalik sügavam arusaamine, sarnaselt sellega, mida me näeme eklesioloogias. Olgugi, et Katoliku Kirik on Kristuse tõeline Kirik, on kiriklikke elemente ka väljaspool Kiriku institutsioonilisi piire. Kas mõningatel juhtudel ei võiks mõningaid sakramentaalse abielu elemente tunnustada tsiviilabielude juures? Näiteks elupõline pühendumus, vastastikune armastus ja hoolitsus, kristlik elu ja pühendumise avalik deklareerimine, mida vabaabielus (vabas kooselus) ei eksisteeri."

Kardinal Kasperil on päris hea loogika ja ta on väga järjekindel: ta paneb ette rakendada abielule pastoraalselt uusi Kirikut puudutavaid printsiipe, mis käidi Kirikukogul välja oikumenismi nimel: väljaspool Kirikut leidub kiriklikke elemente. Ta läheb kiriklikult oikumenismilt loogiliselt abielulise oikumenismi juurde. Nii on tema arvates kristliku abielu elemente ka väljaspool sakramenti. Et asjale konkreetsemalt vaadata, küsige abikaasadelt, mida nad arvaksid „oikumeenilisest“ abielutruudusest või truuduse mitmekesisusest! Niisugust laadi tulemus ongi see, mille me tagasi lükkame, kuid Usudoktriini Kongregatsioon kas ei näe või siis ei aktsepteeri seda.

Kuidas peame aru saama Vatikani kommünikee väljendist „jätkavad järk-järgult“?

See tähendab Rooma ja P. Pius X Vennaskonna ühist soovi jätkata õpetuslikke arutelusid laiemas ning mitte nii ametlikus raamistikus, kui see on toimunud eelmistel kordadel.

Aga kui 2009-2011 aastate arutelud ei saavutanud mitte midagi, siis mispärast neid taaselustada, pealegi veel laiemal moel?

Sest järgides peapiiskop Lefebvre'i eeskuju, kes mitte kunagi ei keeldunud Rooma võimude kutsel Rooma minekust, vastame me alati neile, kes küsivad meilt meie Traditsioonile ustavuse kohta. Me ei saa sellest kohusest kõrvale hiilida ning me täidame seda selles vaimus ja nende kohustustega, mis määrati kindlaks eelmisel üldkapiitlil. Et aga mainisite audientsi, mille Benedictus XVI andis mulle 2005. aastal – mäletan end tookord öelnud olevat, et soovisime näidata, et Kirik oleks tänases maailmas tugevam, kui ta hoiaks alal Traditsiooni. Lisaksin siia: kui ta uhkusega tuletaks meelde oma kahe tuhande aasta pikkust Traditsiooni. Ütlen seda täna uuesti, et soovime anda oma tunnistuse: kui Kirik tahab tulla välja traagilisest kriisist, milles ta praegu on, siis Traditsioon on vastus sellele kriisile. Nii väljendame me pojalikku suhtumist igavesse Roomasse, Kirikusse, tõe emasse ja õpetajasse, kellele me sügavalt pühendunud oleme.

Te ütlete, et see on tunnistuse andmine. Kas pole see rohkem usutunnistus?

Üks ei välista teist. Meie asutajale meeldis ütelda, et teoloogilised argumendid, mille kaudu me usku tunnistame, ei leia alati Rooma vestluskaaslaste poolt mõistmist, kuid see ei vabasta meid kohustusest neid meelde tuletada. Pealegi lisas peapiiskop Lefebvre talle iseloomuliku üleloomuliku realismiga, et Traditsiooni konkreetsetel saavutustel – seminaridel, koolidel, prioraatidel, preestrite, vendade ja õdede, seminaristide ja ilmikute arvul on nähtavate tõenditena samuti suur väärtus. Nende käegakatsutavate faktide vastu ei saa ükski näiline argument: contra factum non fit argumentum. Praegusel juhul tõlgiksime selle ladinakeelse mõttetera Jeesuse Kristuse ütlemisega: „Puud tuntakse tema viljadest.“ Ja selles mõttes peame usku tunnistades Traditsiooni elujõulisusest tunnistust andma.

(Allikas: FSSPX/MG – DICI, 3. oktoober 2014)