Sinod perekonna teemal: revolutsioon õpetuses pastoraalse maski varjus kolmapäev, 15. oktoober 2014

Esmaspäeval, 13. oktoobril 2014 avaldas Erakorralise Perekonnasinodi peamine eestkõneleja kardinal Peter Erdö, Ungari peapiiskop, vahearuande, mis annab aimu juba nädal aega kinniste uste taga peetud ning veel teisegi nädala jätkuvate debattide käigust.

Lugejat rabavad aruande juures kõigepealt progressiivse kardinali Walter Kasperi skandaalsed avaldused, mis ta esitas intervjuus ajakirjanik Andrea Torniellile peaaegu kuu aega tagasi, 18. septembril. Kõik oli justkui juba ette kavandatud... Otsustage ise.

Kardinal Casper 18. septembril: „Kiriku õpetus ei ole kinnine süsteem: Vatikani Teine Kirikukogu õpetab meile, et eksisteerib areng, mis viib lõpuks rikastumise poole. Huvitav, kas antud küsimuses (st lahutatud ning tsiviilkorras uuesti abiellunud katoliiklaste küsimuses – toimetaja märkus) on võimalik sügavam arusaamine, sarnaselt sellega, mida me nägime eklesioloogias: olgugi et Katoliku Kirik on Kristuse tõeline Kirik, on kiriklikke elemente ka Kiriku institutsionaalsetest piiridest väljaspool. Kas teatud juhtudel ei või mõnesid sakramentaalse abielu elemente tunnustada ka tsiviilabielu puhul? Nagu näiteks elupõline pühendumine, vastastikune armastus ja hoolitsus, kristlik elu ja pühendumise avalik deklareerimine, mida vabaabielus ei eksisteeri.“

Kardinal Erdö 13. oktoobril: „Tähelepanuväärne hermeneutiline võti leidub Vatikani II Kirikukogu õpetuses, mis, tunnistades küll, et „üksainus Kristuse Kirik subsisteerib Katoliku Kirikus“, deklareerib ka, et "paljusid pühitsuse ja tõe elemente võib leida väljaspool selle nähtavat struktuuri... need elemendid kui Kristuse Kirikule kuuluvad annid on katoliikliku ühtsuse poole suunavad jõud“ (Lumen Gentium, 8). Selles valguses tuleb rõhutada loomuliku abielu väärtust ning järjepidevust. Mõned inimesed küsivad endalt, kas on võimalik, et abielu sakramentaalne täius ehk ei välista võimalust tunnustada positiivseid elemente ka ebatäiuslikes vormides, mida võib leida sellest abielusituatsioonist väljaspool, kuid mis on sellegipoolest korraldatud sellega suhestuvana. Õpetus osaduse tasanditest, mille formuleeris Vatikani II Kirikukogu, kinnitab mõtet ristitud isikute struktureeritud osalemisest Mysterium Ecclesiae's. Samas perspektiivis teeb Kirikukogu meile võimalikuks tunnustada positiivseid elemente teistes religioonides (vrd Nostra Aetate, 2) ja kultuurides – vaatamata nende piirangutele ja puudustele (vrd Redemptoris Missio, 55).”  [Vahearuanne, paragrahvid 17-19]

Intervjuus, mis on antud DICI-le 3. oktoobril (eesti keeles siin), näitas piiskop Bernard Fellay, Püha Pius X Vennaskonna kindralülem, kardinal Kasperi arutlemise petlikkust: „Ta paneb ette rakendada abielule pastoraalselt uusi Kirikut puudutavaid printsiipe, mis käidi Kirikukogul välja oikumenismi nimel: väljaspool Kirikut leidub kiriklikke elemente. Ta läheb kiriklikult oikumenismilt loogiliselt abielulise oikumenismi juurde. Nii on tema arvates kristliku abielu elemente ka väljaspool sakramenti. Et asjale konkreetsemalt vaadata, küsige abikaasadelt, mida nad arvaksid „oikumeenilisest“ abielutruudusest või truuduse mitmekesisusest!“

Il Foglio 2014. aasta 15. märtsi numbris vastas kardinal Caro Caffandra, Bologna peapiiskop, kardinal Kasperi tänavusel konsistooriumil 20. veebruaril tehtud ettepanekutele selle kohta, et jagada lahutatutele ja uuesti abiellunutele armulauda: „Seega on olemas abieluväline seksuaalsus, mida Kirik peab legitiimseks. Kuid see tühistab Kiriku seksuaalõpetuse keskse samba ning siis võidakse mõelda: aga miks mitte kiita heaks kooselu või homoseksuaalsed liidud?“

Kardinal Erdö aruanne avab väidetavalt „pastoraalsed“ perspektiivid kahes suunas: "Tänase pastoraalteoloogia uus mõõde seisneb tsiviilabielu ning samuti kooselu positiivse reaalsuse mõistmises, võttes arvesse vastavaid erisusi... Peale selle on niisugustes vabaabieludes võimalik märgata autentseid pereväärtusi – või vähemalt soovi nende järele. Pastoraalne hoolitsus peab alati lähtuma nendest positiivsetest aspektidest.... Homoseksuaalidel on andeid ja väärtuslikke omadusi, mida kristlikule kogukonnale pakkuda: kas oleme võimelised neid inimesi vastu võtma, andes neile oma kogukondades vennaliku koha? Sageli soovivad nad leida kirikut, mis pakuks neile külalislahket kodu. Kas meie kogukonnad on võimelised seda neile andma, aktsepteerides ja väärtustades nende seksuaalset orientatsiooni, tegemata seejuures järeleandmisi katoliku õpetusele perekonna ja abielu kohta?" [Vahearuanne, paragrahvid 36-38-50]

Neid ettepanekuid – mis väidetakse olevat kõigest „pastoraalsed“ ning ilma õpetusliku mõjuta, täpselt nagu Vatikani II Kirikukogul – hakatakse arutama sel nädalal Erakorralisel Sinodil ning kõigis diötseesides kuni 2015. aasta oktoobrini, mil toimub Korraline Sinod.

Aga juba praegu võime kardinalide Kasperi ja Erdö poolt väljendatu alusel öelda, et nii nagu Vatikani II Kirikukogu juurutas oikumenismi koos rohkem või vähem täieliku osaduse mõistega, töötab Sinod selle kallal, et pakkuda välja oikumeeniline abielu koos lahutamatuse muudetava mõistega, see tähendab, et see oleks „pastoraalselt“ rohkem või vähem lahutatav.

3. oktoobril ütles piiskop Fellay: „Me heidame Kirikukogule ette õpetuse ja pastoraalse praktika vahele sellise kunstliku vahe tekitamist, sest pastoraalne praktika peab tulenema õpetusest. Paljude pastoraalsete möönduste kaudu on Kirikusse toodud olulisi muudatusi ning tema õpetust on mõjutatud. See juhtus Kirikukogu ajal ja pärast seda ning me mõistame hukka sellesama strateegia, mida täna kasutatakse abielumoraali vastu."

(Allikas : FSSPX/MG – DICI, 14/10/14)