Kiri sõpradele ja toetajatele nr 83 pühapäev, 14. detsember 2014

Kuna Kiriku olukord läheb üha halvemaks, tuletab piiskop Fellay meile meelde peaaegu prohvetlikku nägemust, mille sai seitseteist aastat tagasi Kiriku tuleviku kohta tulevane paavst Benedictus XVI.
Keset seda katastroofi jätkab Vennaskond laienemist ja tööd hingede pühitsemiseks, erilise tähelepanuga katoliiklikul perekonnal, koolidel ja püha Ignatiuse vaimulikel harjutustel ning ennekõike preestrite kujundamisel ning pühitsemisel.

Head sõbrad ja toetajad!

Nüüdseks juba seitseteist aastat tagasi esitas tulevane paavst Benedictus XVI oma nägemuse Kiriku tulevikust. Tollel ajal paistis see väga pessimistlik. Ta nägi ette, et Müstiline Ihu saab olema nii killustunud, et see väheneb väikeste gruppide kogumiks, mis on veel täis elu, olgugi ümbritsetud üldisest mandumisest:

"Võibolla on tulnud aeg öelda hüvasti traditsiooniliselt katoliiklikele kultuuridele. Oleme ehk silmitsi uue ja erineva epohhiga Kiriku ajaloos, kui kristlust kirjeldatakse jälle sinepiseemnena, kui see eksisteerib väikestes ning näiliselt tähtsusetutes gruppides, mis aga sellele vaatamata võitlevad kurja vastu ning toovad maailma headust." [1]

"Kirikut... ei samastata suurte ühiskondadega, vaid pigemini vähemuse Kirikuna. Ta hakkab elama väikestes, elujõulistes, tõesti veendunud uskujate ringkondades, kes oma usu järgi elavad. Aga just sel kombel muutub ta, kui rääkida piibellikult, taas maailma soolaks." [2]

Kohutav nägemus Kiriku tulevikust

Kas on see nägemus pärit kardinal Joseph Ratzingeri isiklikust tarkusest või inspireeritud mõnest muust allikast, nagu näieks Fatima saladusest? Ainult tema ise võib seda meile öelda. Kuidas ka asi ei oleks, oleme järk-järgult ning eriti peale Kirikukogu võinud olla tunnistajateks Kiriku aeglasele kadumisele sellisena, nagu ta oli vähemalt 1500 aastat – teiste sõnadega, ühiskonnana, mis läbistas kogu inimelu, kogu sotsiaalset organismi, püüdes kujundada sügavalt harmoonilist tervikut ajaliku maailmaga, isegi kui ilmalikud võimud Kiriku autoriteedi alale sisse püüdsid tungida.

Prantsuse revolutsioonist alates oleme näinud mitte üksnes nende kahe jõu eraldamist, vaid ka lakkamatut otsustavust võidelda Kiriku kasuliku mõju vastu inimühiskonnas ning seda vähendada. Kirikukogujärgsest ajast saadik on preestrikutsumuste hämmastava vähenemise ning sadade tuhandete orduinimeste kadumise tõttu, kes olid oma elu andnud Jumalale ja ligimesele, Kiriku kohalolek koolides, haiglates ning ühiskondlikus ja poliitilises elus peaaegu ära kadunud. Pole rakendatud mitte ühtegi tõsist abinõud, et seda katastroofilist Kiriku ühiskonnast kadumist peatada. Praeguseks on ta peaaegu täielikult käärkambrisse tagandatud. Mis veelgi hullem, maades, kus Kirik heldekäeliselt häid tegusid tegi, maades, mida kutsuti kristlikeks, on isegi kirikud ja käärkambrid tühjad... Me ei ole enam väga kaugel kardinal Ratzingeri peaaegu prohvetlikust nägemusest. Kuid neid väliseid nähtusi saadavad teised, mis kuuluvad Kiriku siseellu. Need on märgid nõrkusest vaenlase ees, kes ei ole enam väljaspool, vaid on nüüd sees. Usu ühtsus ja Püha Kiriku valitsemise ühtsus lahustuvad üha põhjalikumalt. Ka liturgiline ühtsus on  „loominguliste“ võimaluste tõttu, mida pakub uus missa, eriti tänu armulauapalvete rohkusele, ammugi kildudeks purunenud. Mis puutub moraali, siis viimane sinod perekonna teemal demonstreeris traagiliselt laialt levinud vasturääkivaid arvamusi, mis selles vallas valitsevad ning mida võimud ei näi enam suutvat takistada – kui nad neid lausa ise aktiivselt ei propageeri...
Selle katastroofi keskel, mida paljud vaatlejad tähele on pannud, paistab meie tagasihoidlik Vennaskond kui „näiliselt tähtsusetu grupp, mis sellegipoolest peab intensiivset võitlust kurja vastu ja toob maailma head...“ Kui ühelt poolt kurvastab meid väga näha Kirikut sääraselt moonutatuna, siis teiselt poolt laulame me iga päev Magnificat'i nende imede eest, mida Kõigevägevam meil ikka veel  korda saata võmaldab.

Katoliiklik perekond

Nende mõne reaga tahame anda ülevaate Vennakonna praegusele tegevusele, mis vaatamata hoopidele, mida ta on igast küljest saanud, levitab järelejätmatult Hea Issanda armu ja tugevdab hingi nende raskel ning ohtlikul palverännakul Taevasse. Pikka aega oleme mõistnud, et väga erilist tähelepanu tuleb osutada kristlikule perekonnale, pühale koldele, kus sünnivad lapsed, kes on määratud elama mitte üksnes maa peal, vaid ka  Taevas. Midagi kohutavat ja kuratlikku on selles rafineeritud julmuses, mida kasutatakse, et seda pühamut rünnata, alustades juba sündimata lapse elust emaüsas.

Arvestades suurte perede arvu, kes kindlalt arendavad voorusi ja otsivad Jumala au, ilma et jätaksid tähelepanuta oma kohustused ligimese ja ühiskonna ees (hoopis vastupidi!), võime ainult kiita Issandat ja imetleda säärast armu vägevat tegutsemist! Jah, kallid perekonnad, olgugi et kristlikul elul on omad nõudmised, on Jumala abi ja arm eksimatud, ükskõik, millised ka ei oleks asjaolud, mis nõuavad sageli omajagu sangarlikkust. Pelgalt oma kristliku elu ja pingutustega annate te tunnistust, et selline elu on tänapäeval ikka veel võimalik ning et need, kes hülgavad Jumala käsud, otsides teisi teid, mis rahuldavad kaasaegset maailma, on allaandjad, kes on kaotanud usu vaimu, mis peaks iga kristlast elustama.

Katoliku kool

Nimetatud usuelu vajab kaitset ning selleks, et areneda, vajab see katoliku kooli, mis on alati olnud Kirikule suureks hooleks – isegi niivõrd, et ta teeb vanematele tõsiseks kohustuseks kanda hoolt oma laste katoliikliku hariduse eest ning ähvardab tänapäevalgi karistusega neid, kes seda kohustust ei täida! [3]

Tõsine ja väga konkreetne on mure: kust leida tänapäeval tõeliselt katoliiklikke koole, kus Usu õpetamine läbistaks tõepoolest kõiki aineid? Kust leiame institutsioone, mis valmistaksid ette tulevasi isasid ja emasid nendeks lahinguteks, mis tuleb siin ilmas pidada, et vallutada Taevas?

Seepärast ongi kool meil üks peamisi valdkondi, kus pingutada. Üle maailma pühendame neile enamuse oma ressurssidest, seda nii tööjõu kui materiaalsete vahendite osas. Ja umbes sada erinevas suuruses kooli kujundavadki homseks tuhandeid kindlameelseid kristlasi.

Vaimulikud harjutused ja püha Ignatius

Olgugi et perekond ja kool annavad haritud noortele inimestele asendamatu kaitse, siis mida saab teha toetamaks neid, kes lahkuvad oma vanematekodust ja lähevad maailma? Meile teeb suurt muret nende noorte täiskasvanute püsimine hüve ja vooruse rajal, oma hinge hoidmine armuseisundis säärases loomuvastases maailmas. Ja nii ei või me leida tugevamat vastumürki, kui seda on püha Ignatiuse vaimulikud harjutused, mida me peame päris kindlasti üheks suurimaks aardeks ja pühitsemise vahendiks, mis meie kätesse antud on – peale püha Missaohvrit ning püha Roosipärga. Harjutused on tõeliselt loodud meie aja tarvis ning on võimelised varustama tänapäeval vajaliku julguse, jõu ja kangelaslikkusega kõiki hea tahtega hingi. Seepärast kutsume tungivalt mitte jätma unarusse seda vahendit, mis teie käsutusse antud on. Kahtlemata peame vaimulikke harjutusi üheks Vennaskonna löögiteravikuks ning selle tõelise armu-ime põhjuseks, milleks on tänapäeval kristlik elu.

Preester ja Missa

Üleloomulik elu ei oleks aga võimalik ilma preestrita, privilegeeritud vahendita, kes on Jumala poolt tahetud ja valitud seda elu Müstilises Ihus jagama, iseäranis Püha Missaohvri kaudu. See lähedane side, mis peaks preestrit ja Missat ühendama, on see testament, mille peapiiskop Lefebvre meile jättis. Sest Missa on kogu pühitsemise allikas ning ennekõike peab just preester sügavalt sellest allikast jooma, et temale usaldatud hinged sellest kasu saaksid: „Ja ma pühitsen ennast nende eest,“ ütles meie Issand, „et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:19). See müsteerium on meie seminaride keskmes. Kiivalt valvame me selle üle ning  varustame hoolikalt kõigega, mis võib liturgilisi tseremooniaid kaunistada. Väliste märkide ilu peegeldab meile Lunastust sepistavate müsteeriumide pidulikkust. Seega on need tseremooniad, mis on ühteaegu nii suurejoonelised kui intiimsed, otsekui eelmänguks Taevale.

Missa on rõõm ja igapäevane privileeg meie ligikaudu kahesajale seminaristile ning umbes neljakümnele eelseminaristile kuues seminaris neljal kontinendil. Ühendriikides kohustab nende kasvav arv ehitama uut seminari Virginiasse. See peaks katuse alla saama järgmiseks kevadeks.

Peale selle ehitatakse paljusid kirikuid peaaegu kõikjal maailmas – mis näitab Usu dünaamilisust. Jah, tõepoolest, usk võib liigutada mägesid! Usun kindlalt, et vaid usuga võib seletada seda fenomeni, mis ületab inimlikud võimed. Tänu Jumalale, teie jätkuv heldus ja tulihingeline innukus teevad sellised saavutused võimalikuks. Palun võtke vastu meie suurim tänu. Võite olla kindlad meie seminaristide, preestrite,  vendade ja õdede tänulikele palvetele. Iga päev paluvad nad Jumalal tasuda teie hea töö eest sajakordselt.
Hoidku Meie Emand teid armus ja rahus, kallid sõbrad, ning juhtigu tema Immakulaatne Süda teid kõiki igavesse õnne.

Pühima Neitsi Maarja templissetoomise pühal,

21. novembril 2014

+Bernard Fellay

[1] Joseph Ratzinger, Maa sool, inglise keelde tõlkinud Adrian Walker (San Francisco: Ignatius Press, 1997), lk 16.
[2] Ibid., 222.
[3] Cf. 1917. a. Kanoonilise õiguse koodeks, kaanon 2319, §§2-4; 1983 CIC, kaanon 1366.