Homoideoloogia mõju Vatikani sinodi vahearuandele laupäev, 24. jaanuar 2015

Gerard van den Aardweg

Oktoobrikuus toimunud Vatikani Perekonnasinodi vahearuande koostajad juhtisid homoseksuaalide ja homoseksuaalsuse teemal tehtud avaldustega avalikkuse tähelepanu kõrvale peamiselt teemalt, pakiliselt vajaduselt tugevdada katoliiklikku perekonda ja perekonnaelu – täiesti teisejärgulisele homoseksuaalsuse küsimusele. Nende sõnade mõju ei võinud tulla neile üllatusena, kuivõrd kõigile on teada ilmaliku meedia agarus katoliku võimude iga sõna ja liigutuse ärakasutamisel homoseksuaalsuse kui normaalsuse ideoloogia huvides (i), survestades seeläbi Kirikut vastupanust loobuma ja aktsepteerima  homoseksuaalsust sellisena, nagu nemad nõuavad. Kohutav tõde on see, et aruande homoseksuaalsust puudutavad paragrahvid ei valmistanud neile mingit pettumust, küll aga haavasid ja tekitasid hämmeldust paljudes tavalistes katoliiklastes ja mittekatoliiklastes, sealhulgas homoseksuaalsuse probleemidega heitlevates katoliiklastes.

Uurigem hoolikalt paragrahvide 50-52 väiteid. Number 50 algab nii: „Homoseksuaalidel on andeid ja omadusi, mida pakkuda kristlikule kogukonnale.“ Kui see peaks midagigi tähendama (missugusel isikul ei oleks „andeid ja omadusi“ pakkuda?), siis väidetakse sellega, et omasooiharatel inimestel on erilisi „andeid“, mis tulenevad nende „orientatsioonist“. Samas, missuguseid andeid, nad ei ütle. Nende tarbetu avaldus tuletab meelde aktiivsetes homoringkondades populaarseid stereotüüpe, nagu näiteks, et homoseksuaalsed mehed on eriliselt tundlikud, kunstiannetega, õrnad, või et paljud ajaloos ja kunstis olulised isikud on olnud homoseksuaalsed (küllalt paljud seda ei olnud), justkui oleks see homoseksuaalsete ihade väärtuse osas argumendiks. See on elitaarne mõtlemine: homoseksuaalne „loomus“ on midagi erilist ning homoseksuaalsus on ülimuslik „tavalise“ heteroseksuaalsuse suhtes (samuti nagu homoseksuaalist pedofiil André Gide ülistas homoseksuaalse pedofiilia ülimuslikku väärtust). Ometi ei ole ühtegi põhjust ülistada homoseksuaalsete tunnetega inimeste ülimuslikke talente ja saavutusi. Asjaolu, et võrdlemisi paljusid neist võib leida teatud elualadel, on seotud rohkem huvide kui annetega ning vastukaaluks nendele, kes on silma paistnud või kuulsaks saanud (mis ei ole üks ja seesama), on olemas paljud, keda nende emotsionaalne häire ja vastutustundetu elustiil tõkestab oma võimete ja ametialase jõudluse arendamises ja rakendamises. Paljude homoseksuaalide disproportsionaalne psühholoogiliste ja meditsiiniliste probleemide hulk kujutab endast arvestatavat ja pidevalt kasvavat sotsiaalset koormat. Hoopis kahtlasema väärtusega on aga sotsiaalselt ja moraalselt degradeeriv mõju, mida praktiseerivad („aktiivsed“) homoseksuaalid avaldavad humanitaarteadustele, kirjandusele, poliitikale, haridusele ja kristlikele kirikutele. Sellega seoses ei tohi Kirik unustada, et enamasti oli tegu just homoseksuaalsete preestritega, kellel oli „kristlikule kogukonnale pakkuda“ midagi muudki kui nende „anded ja omadused“. Enamik nende ohvritest olid meessoost noorukid ning nende suunas ei tunne tõmmet mitte pedofiilid, vaid homoseksuaalsed mehed (rohkem kui 30 % neist) (ii). Niisiis olge  ettevaatlikud „homoseksuaalide“  valimatu pealesurumisega kristlikule kogukonnale.

Teisalt, alates 50. punkti esimesest sõnast – „homoseksuaalid“ – võetakse kasutusele ebaselge ja eksitav termin, mida tarvitatakse läbi järgnevate paragrahvide. Kes on need „homoseksuaalid“, kes autoritel meeles mõlguvad? Kes täpselt on need, kellele usklikke manitsetakse „tagama meie kogukondades sõbralikku kohta“, sest nad „ soovivad sageli kohata kirikut, mis pakuks neile külalislahket kodu“? (nr 50). Muuseas, see on kaudne süüdistus: kuni siiani olid „homoseksuaalid“ enam või vähem „meie kogukondadest“ kõrvale heidetud (seega kogudusest, kloostrist, seminarist?), neile ei antud „sõbralikku kohta“ ja „kodu“, mida nad asjatult igatsesid. Teisisõnu, nad ei olnud teretulnud, neid koheldi ebakristlikult. Siit ei ole kaugel lööksõna „diskrimineerimine“ ning „homoseksuaalide“ kujutamine kultuurilise ja religioosse hukkamõistu ohvritena, mis on osutunud homoõiguste liikumises sedavõrd edukaks propagandaelemendiks. On ilmne, missugusest homoseksuaalide kategooriast jutt käib. Mitte nendest – tänapäeval vähemuses –, kes püüavad elada kasinuses ja oma südametunnistuse hääle järgi, kes on avatud samasoolise seksuaalkäitumise ebaloomulikkuse ja moraalse vääruse tajumisele, kes otsivad oma psühholoogilises ja vaimses võitluses abi Jumalalt, palvest ja sakramentidest. (iii) Nemad ei ole need, kes tahavad nimetatud „sõbralikku kohta“ või „kodu“. Kirik juba on nende kodu ning nad ei hellita lootust olla aktsepteeritud homoseksuaalidena. Sellesse kategooriasse kuulujaid ei kuule just tihti kurtmas, et nad ei ole teretulnud või et neid tõrjutakse. Ilmselgelt on tegu teise, suurema kategooriaga, kes tahavad selgelt näidata oma homoseksuaalset eluviisi ja säärastena, see tähendab „geidena“ aktsepteeritud olla. Iga lause neis paragrahvides lõhnab nende mõtteviisi järele, kuigi seda ei esitata siiralt ja avameelselt, vaid vihjamisi. Vaadake seda: "Kas meie kogukonnad on võimelised... aktsepteerima ja hindama nende seksuaalset orientatsiooni?“ Mõeldud on neid, kes teevad end dramaatiliseks ja traagiliseks, kuna nende ihasid ei „väärtustata“. Siin kajab selgesti vastu tavapärane homoseksuaalide jutt, kuid antud juhul kõrgetasemelisest Katoliku Kiriku dokumendist! Pealegi on „orientatsiooni“ esitatud silmnähtavalt kui inimese isiksuse või "loomuse" olemuslikku, kinnistunud osa, mitte kui isiksus- või käitumishäiret, mis see kahtlemata on (teaduslikku tõestust leidub külluses (iv)), selles osas mitte erinedes homoseksuaalsest või heteroseksuaalsest pedofiiliast, transseksuaalsusest, transvestismist jne, või siis kompulsiivsest võrgutamisest. Ja see seisukoht tugevdab, mitte ei lükka ümber väärarvamust, et „see tuleb geenidest“, selle põhjus on füsioloogias või ajus ning et tegemist on inimese seksuaalsuse normaalse erivormiga. (v)

Samuti kõlab tüüpiliselt homoseksuaalselt aruande moraliseeriv toon „meie kogukondade“ suhtes. Tüüpiliselt homoseksuaalselt, sest seda õpetust „homoseksuaalse orientatsiooni“ tublidusest ja väärtusest, kombineerituna moraalse kohustusega aktsepteerida ja väärtustada endi keskel avalikke homoseksuaale, surutakse peale 98%-le usklikest igasuguse arusaamiseta nende loomulikust ja normaalsest vastumeelsusest sellise väärtustamise vastu (aruande autorid sildistavad selle arvatavasti „homofoobiaks“). Nad ei suuda mõista, et selline pealesunnitud aktsepteerimine pingestab kogukonnas normaalseid suhteid ja ajab kindlasti paljud, kes järgivad oma terve mõistuse vaistlikku tunnetust ja loomulikke tundeid, nende usulistest ühendustest, ordudest, seminaridest ja kirikutest välja. See nägemisvõimetus osutab  homoseksuaalidele iseloomulikule naiivsusele ja enesekesksusele, millega kaasneb  huvi ja arusaamise puudumine nende meeste ja naiste suhtes, kellel ei ole selles osas probleeme.

Muidugi ei saa samasooliste kalduvuste „väärtustest“ jutlustamine käia koos kasina elu kohustusest jutlustamisega. Kaudselt õigustab aruanne mõningat  homoseksuaalse käitumise vormi, võib-olla täiesti ebareaalselt uskudes, et teatavad samasoolised suhted võivad peegeldada normaalset perekonda ja tõelist kestvat vastastikust armastust. Sest range keeld tegutseda väärilise ja väärtusliku igatsuse („orientatsiooni“) alusel, mida pealegi kujuteldav usuline kogukond (kogudus, seminar jms) hindaks, oleks absurdne. Samuti kinnitab järgnev aruande kahtlast mõttekäiku: „[on vaja] tõsiselt kaaluda, kuidas kavandada ... lähenemisviise tundmuslikuks kasvamiseks [selle kalduvusega inimestel] ja küpsemiseks Evangeeliumis, samas integreerides seksuaalset aspekti...“ (nr 51). „Seksuaalse aspekti integreerimine“ tähistab harilikult „selle millegi osaks tegemist“, antud juhul „Evangeeliumis küpsemise osaks tegemist“. On ütlematagi selge, et tee pühadusele ja samuti tee tundmuslikule küpsemisele nõuab võitlust igasuguse homoseksuaalsuse vastu inimeses. Homoseksuaalse käitumise, tundelisuse või „armastuse“ ühendamine pühadusele püüdlemisega on gnostiline väljamõeldis. Kirjutama oleks pidanud hoopis vastupidist: seksuaalsete kiusatustega isikuid tuleb just eriti julgustada harjutama kasinuse voorust – soovitava ning toetava sõna oleks pidanud ütlema eeskujuks oleva algatuse, katoliikliku organisatsiooni Courage kohta, nagu ka nende kohta, kes teevad jõupingutusi, et elada kooskõlas puhta katoliikliku moraaliõpetusega. Formuleeringud nagu „katoliiklikku õpetust perekonnast ja abielust“ ei tohiks ohtu seada (nr 50), või siis „Kirik kinnitab, et samasooliste inimeste liite ei saa vaadelda samal tasandil nagu abielu mehe ja naise vahel“ (nr 51) võivad küll kõlada vagalt, kuid need on kõike muud kui vagad. On häbiväärne, et autorid julgevad vihjatagi, justkui võiks Kristuse Müstiline Ihu olla avatud  samasooliste suhete (homode kooselu või „abielu“) vähegi pooldavale kaalumisele. Lisamine, et tõelisel abielul on kõrgem staatus, ei vähenda selle häbiväärsust. Ebapüha homopaaristumine on bioloogiliselt, psühholoogiliselt ja moraalselt püha abielu paroodia. See on folie à deux, st kahe isiku jagatud psühholoogiline ja vaimne patoloogia. Psühholoogiliselt normaalseid homopartnerlusi ei ole olemas, ka mitte erandlikel juhtudel, mil need kestavad kauem kui paar aastat meeste puhul ning mõni aasta kauem naiste puhul. Juhuvahekordade osa on nende inimeste puhul ülisuur, nagu on seda ka patoloogiline armukadedus, vaenutsemine, tülitsemine ja koduvägivald. Igasugune sarnasus abieluga eksisteerib ainult nende inimeste kujutlustes, kes ei näe või ei taha näha tegelikkust. (vi)

Ometi aruanne jätkab: „Eitamata neid moraalseid probleeme, mis on homoseksuaalsete liitudega seotud, esineb juhtumeid, kus vastastikune abistamine kuni ohverdamiseni välja on nende inimeste elus väärtuslikuks toeks“ (nr 52). Seega, olgugi, et homoafäär või -armusuhe ei saa pretendeerida normaalse abieluga võrdsele väärtusele, on see sellegipoolest mõnikord õilis ja ennastoherdav „liit“. Kas pole see veenev argument, et niisugustel juhtudel samasoolist partnerlust lubada? See tähendaks püüet erandi lubamisega reeglit rikkuda (muidugi rangetel tingimustel, peale hoolikat kaalumist ja kõike muud niisugust). Sest on ju hästi teada, et kui tammis on auk, annab see varem või hiljem järele.

Lõpuks: mida arvata sellest avaldusest (nr 52): „...Kirik pöörab erilist tähelepanu... lastele, kes elavad koos samasooliste paaridega, ja toonitab, et väiksekeste vajadusi ja õigusi peab alati esmatähtsaks pidama“? Millega võrreldes esmatähtsaks? Inimlikust kaastundest, tervest mõistusest ja kristlikust moraalist lähtudes võib ainus vastuvõetav vastus olla: võrreldes homoseksuaalsete, parajasti kooselavate täiskasvanute egoistlike nõudmistega, kes rikuvad lapse või laste vajadust ja õigust olla üles kasvatatud isa ja ema poolt. See kehtib nii laste puhul, kes elavad oma ema või isaga ning tolle samasoolise partneriga, aga veelgi enam laste puhul, kelle on lapsendanud homoseksuaalseted „vanemad“. Autorid jätavad mulje, et nad põhimõtteliselt aktsepteerivad neid võltsperekondi ja homoseksuaalse vanemluse tava. Igal juhul on kahetsusväärne, et nad ei mõista üheselt hukka seda tänapäeva barbaarset kommet ohverdada süütuid ja kaitsetuid lapsi ja noorukeid homoideoloogia altarile. Need lapsed on emotsionaalselt, psühholoogiliselt ja moraalselt eluks ajaks kahjustatud (vii). Magusad sõnad „väiksekeste vajadustele tähelepanu pööramisest“ ei asenda kohustust selle karjuva ülekohtu vastu sõna võtta. Asja pakilisust näitab muuhulgas ka adopteerimiste plahvatuslik kasv USA homoseksuaalide seas. Aastail 2001-2011 nende arv peaaegu kolmekordistus ja viimasel aastal oli neid enam kui 32 000 (viii). Peame meeles pidama, et paljusid nendest lastest ja noorukitest (ka nemad kuuluvad ahistatud „väiksekeste“  kategooriasse) on juba traumeerinud vanemate lahutus või muu valus kogemus veel enne seda, kui nad satuvad homoseksuaalse paari eestkoste ning selle ängistavate ja kahjustavate mõjude alla.

Aruanne on tekitanud palju kahtlusi ja lootusetust. Kõige enam šokeeritud on arvatavasti oma soo vastu külgetõmmet tundvad hea tahtega inimesed, samuti „aktiivsete“ homoseksuaalide vanemad, abikaasad ja perekonnaliikmed. Nad tunnevad, et neid on maha jäetud, justkui oleks kindel pind jalge alt kadunud. Ainult üks illustreeriv näide: katoliku usku pöördunud mees, kes oli oma samasoolise tungi suures osas ületanud, oli segaduses ja pettunud: „Ma sain alati aru, et homoseksuaalsus ei ole õige asi, kuid tundsin end masendatu ja üksikuna, sest maailm minu ümber laulis iga päev homoseksuaalsele eluviisile ülistust. Ainult Katoliku Kirik oli mulle lootusekiireks, kuid nüüd... tundub, et võin ainult Putinile toetuda!“

Tähtis samm selle poole, et taastada usaldus katoliiklikku moraaliõpetusse ning eksimatust ja üldkehtivast moraalitajust tulenevasse arusaama homoseksuaalse ja pedofiilse käitumise ebaloomulikkusest ja ebapuhtusest, tundub olevat realistliku ülevaate omamine Kirikus toimuvast. Kuidas on võimalik, et homoideoloogiale anti vabad käed mõjutada kõrgetasemelist dokumenti perekonna teemal, kui veel hiljuti oli sodoomia ametlikult üks neljast eriti raskest patust, mis „kisendas Taeva poole kättemaksu järele“? Me ei saa, me ei tohi ilustada seda reaalsust, mis avalikult kõigi silme ees laiutab: see on ikkagi katoliiklaste (väike?) vähemus, kes püüab elada kooskõlas Jumala seadusega seksuaalsuse ja abielu kohta. Alates sellest, kui katoliiklased liitusid ilmaliku maailmaga, võttes kasutusele rasestumisvastase käitumise ja mõtteviisi (kuuekümnendatel), tuimestas see üha enam nende tundlikkust seksuaalsuse ja abielu pühaduse suhtes ning vähendas soovi  uurida Jumala Tahet selles küsimuses. Üks selle tagajärg on homoseksuaalsete suhete ja homo“abielu“ kasvav tunnustamine, nagu kinnitavad hiljutised uuringud Ühendriikide katoliiklaste kohta (ix). Samal ajal nakatusid paljud preestrid ja prelaadid rohkem või vähem samast hoiakust ning sellises kliimas sai „homo-lobby“ kirikusiseselt oma tegevust laiendada.

Kuid kõige sügavam arusaamine olukorrast, nagu ka usaldusväärsed juhtnöörid selle kordaseadmiseks tulevad paavstilt, keda selle sinodi lõpus ülistati – ja seda mitte juhuslikult, nagu võime loota. Juba nelikümmend aastat tagasi juhtis õnnis Paulus VI tähelepanu „saatana suitsule“, mis on Kirikusse tunginud. Umbes samal ajal kinnitas ta oma üldaudientsil kuulajaile, et ei ole „ebausklik või elukauge“, kui ütleb, et „praegusel ajal on Kirikut eriti vaja kaitsta selle kurjuse vastu, mida nimetatakse kuradiks.“ „Praegusaja inimesed... lasevad endid püüda moodsate eksituste ideoloogilistesse ahvatlustesse, mis on pragudeks, mille kaudu kurat võib kergesti siseneda ja inimese meele kallal tegutseda.“ Kuradi tegevus väljendub muuhulgas „seal, kus silmakirjalik ja jultunud vale end maksma paneb“. Paavst rõhutas, et saatan on tõhus tegutseja, elav vaimne olend, väärastunud ja teisi väärastav (x). Homoideoloogias ei ole raske deemonlikku jalajälge ära tunda, saada aru, et see on vesi saatana veskile. Homode seksuaalsuses (kaasa arvatud pedofiilsete homode seksuaalsuses) on Jumala abielu ja soojätkamise mudel pea peale pööratud, väärastatud. Homoideoloogia peamised väited on jultunud valed, mille eesmärgiks on väärastada ühtviisi nii sellest vaevatud isikute, ühiskonna kui kristlaste mõtlemist: inimene on sellisena sündinud, tema identiteet on sügavalt homoseksuaalne, see on muutumatu, homoliidud on toredad ja kahjutud, homovanemlus on lastele kasulik... Ja mis puutub usklikele suunatud homomeelsesse jutlusesse, siis selle magus sõnakasutus ja ähmane sentimentaalsus reedavad päris kindlasti silmakirjalikkust. Seevastu seisneb õndsa paavst Paulus VI ravim otsustavas keeldumises kurivaimu homosõbralike sisendustega kompromisside tegemisest, kindlas „vade Satanas“ hoiakus niiöelda käsikäes tema Humanae Vitae õpetusega viisil, mida ta tungivalt soovitas: „alandliku kindlusega“ ning kartmata muuta katoliiklust „tähiseks, mille vastu räägitakse“.

Gerard J. M. van den Aardweg, PhD on Hollandi psühholoog ja psühhoanalüütik, kelle uurimisvaldkond on homoseksuaalsus. Ta on raamatute „Homoseksuaalsuse juurtest ja ravist: psühhoanalüütiline ümbermõtestamine“ (On the Origins and Treatment of Homosexuality: A Psychoanalytic Reinterpretation) ja „Lahing normaalsuse eest: homoseksuaalsete isikute eneseteraapia“ (The Battle for Normality: Self-Therapy for Homosexual Persons) autor.

Viited

(i) Soovitan soojalt Robert R. Reilly põhjalikku ja informatsiooniküllast raamatut Making Gay Okay: How Rationalizing Homosexual Behavior Is Changing Everything. San Francisco: Ignatius, 2014.

(ii) Fitzgibbons, R. & O’Leary, D. Sexual Abuse of Minors by Catholic Clergy. The Linacre Quareterly, 2011, 78, 3, 252-273.

(iii) van den Aardweg, G.J.M. The Battle For Normality: A Guide For (Self-)Therapy of Homosexuality. San Francisco: Ignatius, 1997.

(iv) Tõendipõhine uuring homoseksuaalsusest kui psühholoogilisest häirest: van den Aardweg, G.J.M. On The Psychogenesis of Homosexuality. The Linacre Quarterly, 2011, 78, 3, 330-354.

(v) Uuring homoseksuaalsuse „bioloogilistest tõenditest“: Whitehead, N.E. & Whitehead, B.K. My Genes Made Me Do It!: Homosexuality And The Scientific Evidence. Belmont, Lower Hutt (New Zealand): Whitehead Associates, 2010.

(vi) Vaata nr 4.

(vii) Kõige ulatuslikum uuring homovanemluse pikaajalistest mõjudest: Regnerus, M. How different are the adult children of parents who have same-sex relationships? Findings from the New Family Structure Study. Social Science Research, 2012, 41, 752-770.   Väga illustratiivne on praktiseeriva homoseksuaali tütre Dawn Stefanowiczi autobiograafia: Out From Under: The Impact Of Homosexual Parenting. Enumclaw WA: Annotation Press, 2007.

(viii) Census Data Analysis, Williams Institute, UCLA School of Law. Los Angeles Times, October 2011.

(ix) Sullins, D.P. American Catholics and Same-Sex “Marriage”. The Catholic Social Science Review, 2010, 15, 97-123.

(x) Õnnis paavst Paulus VI, üldaudients 11.15.1972. Osservatore Romano.