Kas me võime tunnustada ja vastu seista? teisipäev, 21. juuli 2015

Meie lõppeesmärk on sama mis Voltaire'il ja Prantsuse revolutsioonil: katoliikluse ja isegi kristluse idee täielik hävitamine (...) Saja aasta pärast... arvavad piskopid ja preestrid, et nad marsivad Peetruse võtmetega lipu all, kuid tegelikult järgnevad nad meie [massoonlikule] lipule... reformid tuleb sisse viia kuulekuse sildi all.“ („Alta Vendita“)

Peapiiskop Lefebre'ile kuulub kuulus ütlus, et saatana meisterlik käik meie päevil „on kuuletumise nimel edukalt külvata kuuletumatust kogu Pärimusele.“ Tõepoolest, viimase 50 aasta jooksul on kogu Kiriku „nägu“ (see, mis on nähtav) kuulekuse nimel ümber kujundatud. Nagu Meie Issand oma Kannatuse ajal, ei ole Kirik täna enam äratuntav, välja arvatud neis kohtades, kus Pärimus on alles hoitud. Püha Ema Kiriku müüride vahel on kerkinud uus religioon, mis on „vana religiooni“ välja söönud, peaaegu hävitanud.

See on saavutatud nii liturgia moonutamisega, nagu on näha uue Missa (uue religiooni levitamisvahendi) puhul, kui ka nende katoliikluse aspektide tõrjumisega, mis on uue religiooniga (massoonlusega) vastuolus, ning ainult nende Usu külgede esiletõstmisega, mida saab ühitada massoonliku sekti humanistlike õpetustega. Seega, vaeste ja puudustkannatajate aitamine ning Jumala lõputust armust rääkimine (mis on muidugi Usu osad) on tänapäeva Kirikus täiesti vastuvõetavad, samas kui jutt Jumala hirmuäratavast õiglusest, poliitiliselt ebakorrektsetest dogmadest nagu põrgu või „väljaspool Kirikut pole päästet“ on tõrjutud, kui mitte otseselt keelatud. Aja jooksul on selline taktika muutnud Kiriku suuresti humanistlikuks organisatsiooniks, mis on massoonlusega täiesti ühilduv ning kus sootuks puudub üleloomulikkus.

Hoidke Pärimusest kinni

P. Paulus räägib oma teises kirjas tessalooniklastele suurest usutaganemisest, mis eelneb antikristuse tulekule. Ta märgib, et sel ajal on inimestel puudu tõearmastusest, mida Jumal karistab, saates neile „eksitava jõu... ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes pole uskunud tõde“. Seejärel manitseb ta tessalooniklasi: „Seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu“, näidates seeläbi, et pärimusest kinni hoidmine on vastuabinõuks, mis kaitseb apostaasia aegadel eksiteele langemast.

Neli sajandit hiljem küsis p. Vincent Lerinsist, mida peaksid katoliiklased tegema, kui kogu Kirik nakatuks „uudse nakkusega“. Ta selgitas, et niisugusel ajal on turvaline tee pärimusest kõvasti kinni hoida. Ta kirjutas:

"Mida teeb siis katoliiklasest kristlane, kui väike osa Kirikust on ennast üleilmse Usu osadusest ära lõiganud? Vastus sellele on ilmne. Ta eelistab kogu keha tervist haigele ja rikutud jäsemele. Kuid kui mingid uued haigused püüavad nakatada tervet Kirikut ja mitte üksnes pisikest osa sellest? Siis hoolitseb ta selle eest, et jääda seotuks iidsega (pärimusega), mida ükski valelik uuendus ei saa eksiteele juhtida.“

Seda mõtet edasi selgitades ütles p. Vincent, et me peame „hoidma suurima hoolega seda, mida on uskunud kõik, kõikjal ja alati“, ning lisas siis:
„Me hoiame sellest reeglist kinni, kui järgime universaalsust, iidsust ja nõustumist. Me järgime universaalsust, kui peame õigeks seda ainsat Usku, mida tunnistab Kirik üle kogu maailma; iidsust, kui ei eemaldu mingil kombel nendest käsitustest, mille kohta on selge, et meie esivanemad ja isad neid avalikult kuulutasid; nõustumist, kui iidsuse puhul järgime püsivalt kõigi või vähemalt peaaegu kõigi piiskoppide ning Kiriku doktorite määratlusi ja arvamusi.“ (1)

Pärimus (suure algustähega) sisaldab nii spekulatiivseid kui praktilisi doktriine (2). Iidsus ja nõustumine sisaldavad praktilise käitumise printsiipe, aitamaks meid nii normaalsetes kui erakorralistes tingimustes, nagu ka pühakute, Kiriku doktorite ja Kiriku poolt tunnustatud teoloogide kirjutisi, kes mitte üksnes ei õpeta neid printsiipe, vaid rakendavad neid ka mitmesugustes hüpoteetilistes olukordades, mis usklikel võivad ette tulla. Kui leiame end silmitsi erakorralise olukorraga, nagu näiteks sellega, et paavstid ja piiskopid õpetavad kummalisi, uudseid või ilmselt hereetilisi doktriine, võime täie kindlusega pöörduda iidse (pärimuse) poole – mitte ükses selleks, et teada, mida uskuda, vaid et ka õigesti otsustada ja käituda.

Pärimusest kinnipidamine, nii selle mõiste kitsas kui laiemas tähenduses, on alati kindel teerada, mida järgida, samas kui uudsused on alati olnud hereetikute tunnuseks. Oma entsüklikas modernismi vastu ütles paavst p. Pius X: „Katoliiklaste jaoks ei kaota miski Nikaia II kirikukogu autoriteeti, mis mõistab hukka need, „kes julgevad hereetikute jumalakartmatul kombel pilgata kiriklikke pärimusi ja mõelda välja mistahes uudsusi.“ („Pascendi“)

Seitsmes oikumeeniline kirikukogu ütleb: „Kuulugu kõik, mis satub konflikti kirikliku pärimuse ja õpetusega ning mis on uuendusena kasutusele võetud ja tehtud pühakute ja auväärsete kirikuisade eeskuju vastaselt ning mida edaspidi säärasel moel tehakse, needuse alla.“

Kui pöördume pärimuse poole, et see meid praegusest kriisist läbi kannaks, oleme kindlal rajal. Kui eemaldume pärimusest ning võtame vastu uudsused, nagu hereetikud soovivad teha, on kindel, et satume ühel või teisel moel eksitusse. Seega, kui oleme silmitsi isemeelsete prelaatide kummaliste ja uudsete õpetustega, mis õõnestavad Usku, on meil tarvis ainult pöörduda pärimuse poole (iidsus ja nõustumine), et teada, kuidas vastata.

Kuulekus

Mis on katoliiklaste kohus selles enneolematus kiriklikus kriisis, milles me endid leiame olevat? Kas meil tuleb lihtsalt olla kõiges kuulekas, isegi siis, kui selline kuulekus ohustab meie usku ja seda kasutavad sisevaenlased Kiriku „põhjalikuks ümberkujundamiseks“? Või võime me kurjadele või destruktiivsetele käskudele vastu seista, seeläbi Kiriku nähtavust alles hoides?

Päris kindlasti võime seista vastu igasugusele käsule, mis on objektiivselt kuri, ning isegi neile, mis sisaldavad patuvõimalusi või kujutavad endast ohte usule. Suarezi sõnul peaksime jätma kuuletumata isegi käskudele, mis on vastuolus heade tavadega – ka siis, kui käsu andja on paavst. Suarez kirjutab:

„Kui paavst annab käsu, mis on vastu headele tavadele, ei tule seda täita. Kui ta püüab teha midagi, mis on ilmselgelt vastuolus õigluse ja üldise hüvega, on talle vastu seismine õigustatud. Kui ta ründab jõuga, võib rünnaku tagasilöömiseks kasutada jõudu, mis on vastavuses õiglase kaitse põhimõttega.“ (3)

Kuulekusest rääkides peame meelde tuletama, et voorustel on hierarhia. Alamad voorused on allutatud kõrgematele ning peavad neid teenima. Kõige kõrgemad on teoloogilised voorused (usk, lootus, armastus), mille objektiks on Jumal. Põhivoorused (arukus, õiglus, kindlameelsus ja mõõdukus) seisavad teoloogilistest voorustest madalamal. Kuulekus on kõlbeline voorus, mis on allutatud õigluse põhivoorusele ning on osa sellest.

Nagu kõik kõlbelised voorused, on kuulekus tasakaalupunktiks, mõistlikuks keskteeks liiasuse ja puuduse vahel, ning seda võib rikkuda mõlemas suunas: kas õiglasele käsule kuuletumata jättes (puudus) või kuuletudes ebaõiglasele korraldusele (liiasus). Ebaõiglased seadused, mida p. Thomas nimetab „pigem vägivallaaktideks, mitte seadusteks“ (4) ei ole südametunnistust siduvad, „võibolla vaid selleks, et vältida skandaali või rahurikkumist“ (ibid). Kui otsese ülemuse korraldus läheb vastuollu kõrgema võimukandja korraldusega, peame esimesele vastu seisma ning kuuletuma viimasele. Säärane vastuseis madalamale autoriteedile ei ole kuuletumatus, vaid hoopis kuuletumine kõrgemale autoriteedile. Mitte keegi ei ole kohustatud kuuletuma ettekirjutusele, mida tal on kõlbeliselt võimatu täita, ning kui mistahes korraldus on vastuolus loomuseaduse või jumaliku seadusega, tuleb sellele vankumatult vastu seista. „Autoriteet, olgu see siis ilmalik või kiriklik, ei või iial kohustada inimest sooritama isegi mitte andeksantavat pattu, sest meil tuleb kuuletuda pigem Jumalale kui inimesele“ (5).

Paavst Leo XIII ütleb: „Kus on puudu käsuandmise võimust või kus seadus on sätestatud mõistuse või igavese seaduse või mõne Jumala korralduse vastaselt, on kuuletumine seadusevastane, et inimesele kuuletudes ei oldaks kuuletumatu Jumalale“ („Diuturnum Illud“). Teisal selgitab ta, et „ei ole mingit põhjust, miks neid, kes niimoodi käituvad, peaks süüdistama kuuletumatuses, sest kui valitsejate tahe on vastu Jumala tahtele ja Tema seadustele, ületavad nad ise oma võimu piire ja moonutavad õiglust. Samuti ei saa nende autoriteet olla kehtiv, sest ilma õigluseta on see olematu“ („Libertas“).

Nii nagu oleks vale kuuletuda patusele või „mõistusevastasele“ käsule, on väär kuuletuda ka käsule, mis on Usuga kokkusobimatu. See on ilmne, kui võtame arvesse, et alamate vooruste eesmärk on teenida, aga mitte õõnestada kõrgemaid. Usku kui teoloogilist voorust ei tohi mitte kunagi seada ohtu näilise „kuulekuse“ ettekäändel.

Ning nii nagu on vahel vaja jätta kuuletumata positiivsele käsule (käsule midagi teha), on mõnikord vaja jätta kuuletumata ka negatiivsele käsule (käsule midagi mitte teha), nagu näiteks juhul, kui kuuletumine negatiivsele käsule takistab inimest tegemast seda, mida nõuab õiglus ja ligimesearmastus. Kui ülemus keelaks alluval ära maksta arvet, nagu nõuab õiglus (ning ülemus ei korraldaks ka teisiti arve maksmist), oleks kuuletumine sellele käsule ebaõiglane ja seega liiane. Sel põhjusel ütles paavst püha Gregorius Suur:

„Teadke, et kurja ei tohiks mitte kunagi teha kuulekusest, kuigi mõnikord võib hea tegemise lõpetada kuulekuse nimel.“(6)

Pange tähele, et ta ei ütle, et hea tegemise peaks alati kuulekuse nimel lõpetama, vaid ainult mõnikord – siis, kui kuuletumine ei ole õigluse vastane.

Mõistest „pime kuulekus“ tuleb õigesti aru saada: see ei eelda kuuletumist käsule, mis on patune. Nagu paavst Benedicus XIV täheldas, on pimeda kuulekuse mõiste mõeldud valitsema liha, mitte vaimu üle:

Ülemusele ei tohi kuuletuda, kui ta käsib midagi, mis on vastuolus jumaliku seadusega, nagu kirjutab Gratianus... Samuti ei pea munk kuuletuma oma abtile, kui too käsib midagi, mis on vastuolus ordureegliga, nagu loeme p. Bernardi hästituntud kirjast munk Adamile. Pime kuulekus, nagu Suarez pikalt selgitab, välistab lihaliku, aga mitte vaimuliku mõtteviisi.“ (7)
 

Preestrid, kellel liberaalsed ja modernistlikud piiskopid keelavad õiget Missat pidada, kui ühtki teist Missat saadaval ei ole, peaksid kaaluma, kas kuulekus sellele käsule on õiglane või liiane. Nad peaksid ka arvestama, et meie päevil, mil modernistidest hundid karja õgivad, vajavad usklikud hädasti abi.

Keeldumine kuuletumast seadusliku ülemuse antud konkreetsele käsule ei tähenda, et me keeldume põhimõtteliselt tunnistamast tema voli valitseda. Püha Thomas toob välja olulise vahe ülemuse võimu teostamisele vastuseismise ja valitsemisõiguse eitamise vahel. Oma „Kommentaaris Galaatia kirjale“ ütleb ta p. Pauluse otsese vastuseisu kohta p. Peetrusele järgmist:

„[A]postel astus Peetrusele vastu võimu teostamises, aga mitte Peetruse volile valitseda. Seega on meil eeltoodust näide: prelaatidele näide alandlikkusest, et nad ei põlgaks korralekutsumist neilt, kes on alamad ja alluvad neile; ning alluvatele näide innukusest ja vabadusest, et nad ei kardaks noomida oma prelaate, eriti aga juhtudel, kui nende süütegu on avalik ja kaldub olema paljudele ohtlik.“ (8)

Meie päevil, mil hierarhia aplad hundid pidevalt Usku õõnestavad – seda kuni Kiriku kõrgeima tipuni välja –, on usklikud igati õigustatud seisma neile vastu võimu teostamises, ilma seejuures nende valitsemisõigust eitamata. Need, kes väidavad, et ei ole lubatud isemeelseid prelaate tunnustada ja samas neile vastu seista, on selles küsimuses eemaldunud iidsusest ja nõustumisest.

Epikeia


P. Thomas defineerib seadust kui mõistuse korraldust üldiseks hüveks, mis on välja kuulutatud kellegi poolt, kes kogukonna eest hoolitseb. Seaduse eesmärk on inimest tema tegemistes juhatada, et ta saavutaks kergemini sihi, milleks ta loodi. Pattulangemise tõttu on inimese intellekt tuhmunud ja tahe nõrgenenud. Seetõttu eksib inimene tihtipeale oma otsustustes (intellekti puudus) ning valib selle, mida ei peaks (tahte puudus). Seadus on mõeldud toimima nende puuduste ravimina. Seadusetäht annab intellektile teada, mida peaks tegema ning millest hoiduma, samas kui sanktsioonid aitavad tahet motiveerida õigesti valima. Kuna aga seadus on üldine korraldus, mis ei näe ette kõiki võimalikke asjaolusid, juhtub vahel, et seadus, mis on iseenesest hea, muutub kahjulikuks ning seega vastupidiseks seadusandja eesmärgile. Niisugutel puhkudel, nagu p. Thomas õpetab, „on hea seadusetäht kõrvale jätta ning järgida õigluse ja üldise hüve ettekirjutusi.“ (9)

Pühakirjas leidub selle kohta mitmeid näiteid. Näiteks Matteuse evangeeliumis leiame meie Issanda apostleid kaitsmas, kui nad rikkusid seadusetähte hingamispäeval viljapäid korjates. Kui variserid sellele vastu olid – „sinu jüngrid teevad, mis ei ole hingamispäeval seadusega lubatud“ –, kaitses meie Issand neid, viidates kuningas Taavetile, kes ise rikkus hädavajaduse sunnil seadusetähte (Mt 12, 1-4).

Seesugugust erandit seadusetähele kutsutakse epikeiaks ehk õigluseks. Epikeia on kõlbeline voorus, õigluse subjektiivne osa (10), ning seda võib rakendada nii positiivsete kui negatiivsete seaduste puhul (11). Selle eesmärgiks on „kaitsta üldist hüve, südametunnistuse otsustust, indiviidide õigusi … võimu kuritarvitamisest tuleneva rõhumise eest.“ (12) Epikeia on vana hea terve mõistus, rakendatud erakorraliste või etenägematute asjaolude korral. Meie päevil, kui seadusetähte kasutatakse nõnda tihti usu õõnestamiseks, on see väga vajalik voorus.

Praeguses kiriklikus kriisis ei ole vaja kõhelda, kui tarvidus epikeia rakendamist nõuab. Kui näiteks ainsat Missat mõistliku autosõidu kaugusel pühitseb liberaalne preester, kes kantslist pidevalt hereesiat jutlustab, võib olla vajalik rikkuda üldist seadust, mis nõuab Missal osalemist, kuivõrd kuulekus seadusele tähendaks ohtu Usule. Sellisel juhul oleks kuulekus seadusele seadusandja mõttele vastandlik ning seega ei oleks seadusetäht kohustav. P. Thomas läks koguni nii kaugele, et ütles: „Hädaolukorras ei ole seadusi“. (13)

Hoiduge valeprohvetite eest

Nägime, et kuulekus teatud korraldustele ning üldistele seadustele ei ole alati kohustav ning keeldumine kuuletumast kellelegi tema võimu teostamisel ei nõua tema võimu kui sellise tunnustamisest keeldumist. Kuidas on aga nende prelaatide kuulamise ja nende õpetuse järgimisega, kes kuulutavad kummalisi ja uudseid doktriine? Kas see on vastuolus pärimusega, kui usklikud keelduvad sääraste prelaatide kuulamisest ja/või seisavad vastu nende uudsetele õpetustele? Hoopis vastupidi.
 

P. Bellarminus tsiteerib jumalikku seadust (Jh 10, Mt 7, Gl 1) näitamaks, et inimesed ei pea hereetilisi piiskoppe kuulama. Aga ta märgib ka, et pärimuse kohaselt võivad hereetilisi piiskoppe ametist tagandada vaid sobivad ametivõimud. See näitab, et võib keelduda hereetilist piiskoppi kuulamast, väitmata aga seejuures, et too on ameti kaotanud. Järgnevas tsitaadis viitab Bellarminus terminit „valeprohvet“ kasutades neile, kes kuulutavad valeõpetusi, mitte neile, kes teevad ennustusi, mis ei täitu. Ta alustab selgitusega, et usklikud saavad eristada valeprohvetit õigest, „jälgides hoolega, kas tema kuulutus on erinev eelkäijate omast“, ning lisab järgmises lõigus:

„Lisaks peab välja tooma, et usklikud saavad kindlasti eristada õiget prohvetit (õpetajat) valest selle reegli abil, mille oleme maha märkinud, kuid kui karjane on piiskop, ei või nad teda sellegipoolest ametist tagandada ega kedagi teist tema asemele panna. Sest meie Issand ning apostlid kehtestavad vaid seaduse, et inimesed ei tohi valeprohveteid kuulata, mitte aga, et neid võiks ametist tagandada. Samuti on kindel, et Kiriku tava on alati olnud, et hereetilisi piiskoppe peavad tagandama piiskoppide kontsiilid või Kõrgeim Ülemkarjane.“ (14)
 

Kui leitakse, et piiskop õpetab kummalisi, uudseid ning ilmselt hereetilisi doktriine, ei peaks teda kuulama. Sellise inimese kuulamine on oht Usule ning seega patuvõimalus. Kuna me oleme kohustatud patuvõimalusi vältima, on põhjendatud, et me hereesiat õpetavaid piiskoppe ei kuula. Sama kehtib ka paavsti kohta, kes uudseid ja hereetilisi doktriine õpetades Usust kõrvale kaldub, mis on võimalik senikaua, kuni ta ei defineeri mõnda doktriini, mille peab omaks võtma kogu Kirik, kuivõrd ainult siis hoiab eksimatuse karisma teda eksimise eest. Kui paavstid ei defineeri doktriini, siis võivad nad õpetada eksitusi, ning ongi seda teinud. Niisugusel korral võib neile vastu seista.


Seda selgitatakse Paulus IV paavstlikus bullas „Cum ex Apostolatus Officio“, mis õpetab, et paavstile, kes on Usust hälbinud, võib vastu astuda.

„Hinnates oma kohust ning praegu valitsevat situatsiooni, oleme jõudnud arusaamisele, et see asi on nii tõsine ja ohtlik [Usule], et Rooma paavstile, kes on Jumala ning meie Issanda Jeesuse Kristuse esindaja maa peal, kellel on rahvaste ja kuningriikide üle kogu võimutäius, kes võib kohut mõista kõigi üle ning kelle üle ei tohi siinilmas keegi kohut mõista, võib ometi vastu rääkida, kui leitakse, et ta on usust kõrvale kaldunud.

Pange tähele, ta ei ütle, et endisele paavstile (kes on kaotanud oma ameti hereesia tõttu) võib vastu rääkida, kui ta usust kõrvale kaldub. Ei, ta ütleb: „Rooma Ülemkarjasele, kes on Jumala esindaja maa peal... võib ometi, kui leitakse, et ta on usust kõrvale kaldunud, vastu rääkida“. Arusaamine, et katoliiklased ei või paavsti, kes usust kõrvale kaldub, tunnustada ning ometi talle vastu seista (nagu kinnitab enamik sedevakantiste), või et kõike, mida iganes paavst teeb või ütleb, olenemata sellest, kui palju see pärimusest kõrvale kaldub, peab pimedalt järgima ja kaitsma (mida väidavad paljud „konservatiivid“), on täielik uudsus.

Kui paavst Paschalis II sõlmis surve all olles keisriga lepingu, mis lubas ilmalikku investituuri (mille tema eelkäija Gregorius VII hukka mõistis ja keelas), kutsus Vienne’i peapiiskop, Paschalise enda legaat Prantsusmaal, kokku kirikukogu ning kuulutas ilmaliku investituuri hereetiliseks. Kirikukogus nõudsid kolm meest, kes hiljem kanoniseeriti (Kölni Bruno, Grenoble'i Hugo ja Amiensi Geoffroy), ning ka tulevane paavst Callistus II, et paavst Paschalis keisriga sõlmitud lepingust lahti ütleks. Nad teavitasid teda, et kui ta seda ei tee, „oleme meie sunnitud oma truudusest sulle taganema“. Lõpuks möönis paavst, et tal ei olnud õigus. „Tunnistan, et ma eksisin,“ kuulutas kahetsev paavst, „ning palun teil palvetada, et Jumal mulle andestaks“. (15)

Piiskop Melchior Cano O.P., Tridenti kirikukogu teoloog, ütleb, et valimatu lojaalsus paavstile mitte ei tugevda, vaid õõnestab tema autoriteeti:

„Peetrusel ei ole vajadust meie valede või meelituste järele. Need, kes pimedalt ja valimatult kaitsevad paavsti iga otsust, on need, kes õõnestavad enim Püha Tooli autoriteeti – nad hävitavad, mitte ei tugevda selle aluseid.“ (16)

Järgnevas tsitaadis selgitab p. Thomas, miks me peame vastu seisma prelaadi õpetatavale, kui see on Usuga vastuolus. Samuti selgitab ta, kuidas usklikel on võimalik neid eksitusi ära tunda. Ta märgib, et usu järgimine (üleloomuliku usu voorus) annab usklikele niisuguste eksituste vastase meelelaadi. See selgitab, miks need, kellel on Usk, tunnevad vaistlikult ära, kui prelaat õpetab eksitusi (ka siis, kui nad ei tea täpselt, kuidas neid ümber lükata). Samuti selgitab see, miks vasakpoolsed „katoliiklased“ on selle reaalsuse suhtes täiesti pimedad:

„Kuna niisamuti, nagu inimene peab kuuletuma madalamale võimule üksnes nendes asjades, mis ei vastandu kõrgemale võimule, peab ta ka kohandama ennast reeglile kõigis asjades vastavalt selle laadile. Ta peab ennast kohandama teisejärgulisele reeglile nendes asjades, mis ei vastandu põhilisele reeglile, sest neis asjus, milles see vastuollu läheb, ei ole see ka reegel. Seetõttu ei tohi olla nõus sellise õpetusega, mis on vastuolus usuga, sest sellisena on see kokkusobimatu põhilise reegliga. Ka teadmatus ei ole vabandav asjaolu, kuivõrd usu järgimine annab inimesele vastupidise meelelaadi, sest see õpetab tingimata kõike pääsemiseks vajalikku.“ (17)

Usuvaramu (Pärimus) on põhiline reegel, piiskoppide õpetus on teisejärguline. Kui teisejärguline reegel lahkneb põhilisest reeglist, ei tohi teisejärgulist reeglit järgida. Ning kui teisejärguline reegel ähmastab põhilist reeglit läbi mitmetimõistetavate ja/või vastuoluliste õpetuste, nõuab arukus, et usklikud vaataksid minevikku, kus teisejärguline reegel õpetas põhilist reeglit selgesti. On huvitav märkida, et isa Culleton nendib oma raamatus „Meie aja prohvetid“ (1941), et inimestele saabub suur nuhtlus, kuna Õpetusamet (teisejärguline reegel) ei kuuluta enam Jumala sõna (põhiline reegel).
 

Meie Issand lubas sellel Kiriku enneolematul kriisil puhkeda „infoajastul“. Sellel on nii positiivne kui negatiivne külg. Positiivne, kuivõrd usklikel on juurdepääs katekismustele, teoloogide, kirikuisade, paavstide ja kirikukogude kirjutistele – kõik on käeulatuses. Kui keegi tõesti tahab teada, mida Kirik praegu õpetab, võib ta selle leida. Tänapäevaste kommunikatsioonivahendite negatiivne külg seisneb selles, et paavsti skandaalsed teod ja väljaütlemised on üle kogu maailma kõigile näha.

Arukas inimene kasutab hea informatsiooni pretsedenditut kättesaadavust selleks, et õppida tundma usku, lugedes vaid enne 1960. aastat (kui puhkes kriis) ilmunud katekismusi ja entsüklikaid, ning vastab negatiivsele küljele (teadmisele võimulolijate skandaalidest) sellega, et jääb kurdiks uudsustele, mis pärinevad hierarhia liikmetelt – eriti neile, mis tulevad „päris tipust“, kust, nagu ennustas kardinal Ciappi sõnul Fatima kolmas saladus, „algab Kiriku suur usutaganemine.“ (18)

Selles, et valitsevale paavstile vähe või üldse mitte tähelepanu pööratakse, ei ole midagi mittekatoliiklikku. Elas ju esimesed 1900 aastat enamik katoliiklasi oma igapäevast elu huvitumata või isegi teadlik olemata sellest, mis toimub Roomas. Hea näide sellest on õnnis Junipero Serra (surn. 1784), misjonärist preester Californias, kes oli nii suures teadmatuses Roomas toimuvast, et ei teadnud isegi paavsti nime. Kirjas Euroopa kaasvennale palus isa Serra sõpra, et see oleks nii hea ja annaks talle teada paavsti nime: „Kui sul tekib võimalus,“ kirjutas isa Serra, „kas teataksid mulle, kuidas kutsutakse Pühimat Isa, valitsevat paavsti, et ma võiksin tema nime missakaanonisse panna.“ (19)

See näitab, et katoliiklastel ei ole kohustust lasta end igapäevaselt või iganädalaselt häirida Roomas toimuvatest sündmustest – eriti praeguse kriisi ajal, kui niisugused sündmused võivad nende usku ohustada. Teisest küljest aga, kuna neid skandaale levitatakse nii laialdaselt ja need teevad nii palju kahju, on vajalik, et need, kelle Usk on tugev, võtaksid sõna ning astuksid avalikult vastu uuendustele, mis õõnestavad Usku. Erakorralisel ajal, nagu seda on praegune aeg, mil isegi paavst räägib „võõra häälega“ (Jh 10,5), on meie esmane kohus hoida ja kaitsta Usku. „Liturgilises aastas“ kirjutas Dom Prosper Guéranger:

„Kui karjasest saab hunt, on karja tähtsaim kohustus ennast kaitsta. (...) Püha Kiriku tõelised lapsed on säärastel aegadel need, kes käivad oma ristimise valguses, mitte argpükslikud hinged, kes võimukandjaile alistumise petlikul ettekäändel viivitavad vaenlasele vastuseismisega lootuses saada [selleks] juhtnööre, mis pole ei vajalikud ega soovitavad.“

Kokkuvõtteks

Neid, kes hoiavad kindlalt kinni iidsusest ja nõustumisest, nagu õpetas p. Vincent Lerinsist, hoitakse praeguses kriisis paljudest eksitustest. Nemad teavad, et katoliiklased võivad tunnustada prelaadi autoriteeti, samal ajal talle võimu teostamisel vastu seistes (kiri galaatlastele 1,8-10). Nad teavad, et tuleb keelduda kuuletumast konkreetsele korraldusele, kui korraldus ise on patune (paavst Leo XIII) või vastuolus heade tavadega (Suarez), ning et kuuletumise üldistele seadustele võib erakorralistes oludes kõrvale jätta (epikeia, Mt 12,1-4). Pärimusest ja Õpetusameti õpetusest kinni hoides teavad nad niisamuti, et paavstile, kes Usust kõrvale kaldub, võib vastu vaielda ning seda ilma kuulutamata, et ta on lakanud olemast paavst (paavst Paulus IV).

Et jääda praeguse kriisi ajal ahtale ja kitsale rajale, on meil lihtsalt tarvis järgida p. Pauluse õpetust, seistes kindlalt ning hoides kinni pärimusest (2Ts 2,14), mida, nagu ütles p. Vincent Lerinsist, „ei saa ükski valelik uuendus iial eksiteele juhtida“.

Märkused

1) The Commonitorium of Vincent of Lerins, R. Moxon, (Cambridge Patristic Texts, 1915).
2) Cf. Summa I Q 1, A 4.
3) Suarez, De Fide, (Paris: Vivès, 1958), Vol. XII, 321.
4) Summa I-II Q 96, A 4.
5) Handbook of Moral Theology, Rev. Antony Koch, D.D. (B. Herd Book Co, 1918), 166.
6) Moralium, lib. V, c. 10, tsit: The Destruction of the Christian Tradition, Coomaraswamy, 121.
7) Treatise of Benedict XIV, Vol III (London: Thomas Richardson and Son, 1882), 59-60.
8) Super Epistulas S. Pauli, Ad Galatas, 2, 11-14, lec. III, (Taurini/Romae: Marietti, 1953) nn. 83f.
9) Cf. Summa II-II Q 120, A 1 ja 2.
10) Ibid.
11) Handbook of Moral Theology, idem., 181.
12) Moral Theology, McHugh and Callan, (1958), 413.
13) Summa I-II, Q 96, A 6.
14) De Membris Ecclesiae, Lib. I De Clerics, cap. 7. (Opera Omnia, Paris: Vives, 1870), 428-429.
15) Vt The Destruction of the Christian Tradition, Coomaraswamy, 125.
16) Tsit: Witness to Hope, George. Weigel, 15.
17) Commento Sent. P. Lombardo, Vol. 6, (Bologna : PDUL - Edizioni Studio Domenicano , 2000), 198.
18) The Fourth Secret of Fatima, Antonio Socci, 122.
19) The Catholic Pioneers of America, Murray (Kilner & Cp., Philadelphia, 1882), 324.

Catholic Family News, jaanuar 2015