Püha pius x preestrite vennaskonna deklaratsioon Seoses piiskoppide sinodi lõppdokumendiga kolmapäev, 25. november 2015

Perekonnale pühendatud Piiskoppide Sinodi teise istungijärgu 24. oktoobril avalikustatud lõppdokument on kaugel sellest, et esindada sinodiisade konsensust, pigem kujutab see endast kompromissi väljendust sügavalt vastandlike seisukohtade vahel. Tõsi küll, see sisaldab õpetuslikke meeldetuletusi abielu ja katoliikliku perekonna kohta, kuid selles on võimalik tähele panna ka kahetsusväärseid kahemõttelisusi ja väljajätmisi, eriti aga relativistliku pastoraalse halastuse nimel tehtud nähtavaid lõhesid kiriklikus distsipliinis. Üldiselt väljendudes kutsub see tekst esile mulje kaosest, mida kindlasti ei jäeta ära kasutamast Kiriku püsivale õpetusele vastasel viisil.


Seepärast peame hädavajalikuks uuesti selgelt kinnitada Kristuselt saadud tõde: 1. paavsti ja piiskoppide ülesannete ning 2. perekonna ja abielu kohta. Me teeme seda samas vaimus, mis ärgitas meid kirjutama selle Sinodi teise istungijärgu eel tungivat palvet paavst Franciscusele.

1- Paavsti ja piiskoppide ülesanne1

Katoliku Kiriku poegadena usume, et Rooma piiskop, püha Peetruse ametijärglane, on Kristuse Asemik ja seeläbi terve Kiriku pea. Talle on omane jurisdiktsiooni meelevald selle sõna otseses mõttes. Temaga on osaskirikute karjased ja usklikud, nii eraldi kui kokku kogunenult kas kirikukogu, sinodi või piiskoppide konverentsi raames, seotud hierarhilise allumise ja tõelise kuulekuse kohustuse läbi. Jumal on taolise korra sisse seadnud selleks, et Kristuse Kirik - hoides Rooma piiskopiga vaimse ühenduse ühtsust ja tunnistades sedasama usku - moodustaks ühe karjase juhtimise all üheainsa karja. Jumala püha Kirik on Jumalast sisse seatud hierarhilise ühiskonnana, milles meelevald valitseda usklike üle pärineb Jumalast, paavsti ja temale alluvate piiskoppide kaudu2.

Kui paavsti kõrgeim Õpetusamet on kord kindlalt määratlenud ilmutatud tõe autentse mõtte, olgu siis dogma või distsipliini valdkonnas, pole kiriklikus hierarhias madalamatel astmetel seisvatel kiriklikele organismidel ‒ nagu näiteks piiskoppide konverentsidel ‒ mingit voli neis küsimustes sisse viia mingeid muudatusi.

Pühade dogmade tähendus, millest igal ajal tuleb kinni hoida, on see, mille paavsti ja piiskoppide Õpetusamet on üks kord ja alatiseks välja kuulutanud ja mitte kellelgi mitte kunagi pole õigust sellest taganeda. Seepärast peab Kiriku hingehoidlik hoolitsus, kui ta end halastusega rüütab, alustama teadmatuses peituva armetuse ravimisest, seeläbi, et ta õpetab hingedele õndsusttoovat tõde.

Jumalast sel viisil sisse seatud hierarhias on usu ja Õpetusameti valdkonnas ilmutatud tõed jumaliku usuvaramuna usaldatud apostlite ja nende järglaste, paavsti ja piiskoppide hoolde, et nad seda usuvaramut ustavalt hoiaks ja autoriteediga õpetaks. See usuvaramu sisaldub, nagu oma allikates, Pühakirjana kirja pandud raamatutes ja suulistes pärimustes, mis apostlid kas vahetult Kristuse suust vastu on võtnud või mis Püha Vaim neile on dikteerinud ja mille nad justkui käest kätte meie päevini edasi on andnud.

Kui õpetav Kirik kuulutab nende Pühakirjas ja Pärimuses sisalduvate tõdede tähendust, seab ta nad usklike ette sellise autoriteediga, et nad usuksid neisse kui Jumalast ilmutatud tõdedesse. Ning ekslik oleks ka väita, et paavsti ja piiskoppide ülesanne on ainult kinnitada seda, mida sisendab neile Jumala rahva usutunnetus (sensus fidei) või ühine kogemus.

Me oleme seda kord juba meie tungivas palves Pühale Isale kirjalikult väljendanud: "Meie rahutus tuleneb sellest, et püha Pius X ringkirjas Pascendi mõistis hukka just nimelt sellise katoliku õpetuse kohandamise kaasaja väidetavatele vajadustele. Pius X ning Teie, Püha Isa, saite õpetamise, pühitsemise ja valitsemise vaimuliku meelevalla täiuse kuulekuses Kristusele, kes on karja Pea ja Ülemkarjane kõikidel ajastutel ja kõikides kohtades ning kelle truuks asemikuks maa peal peab olema iga paavst. Dogmaatilise hukkamõistu objekt ei saa aja jooksul muutuda lubatud hingehoiuliseks praktikaks."

Sel põhjusel kirjutas ka peapiiskop Lefebvre oma Deklaratsioonis 21. novembril 1974. aastal: "Mitte ükski autoriteet, ka mitte hierarhias kõige kõrgem, ei saa meid sundida katoliku usust lahti ütlema või seda kärpima, nii nagu seda Kiriku Õpetusamet rohkem kui üheksateistkümne sajandi jooksul on selgelt formuleerinud ja kuulutanud. Püha Paulus ütleb: Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud ‒ see olgu neetud!3

2 – Abielu ja katoliiklik perekond

Mis puutub abiellu, siis Jumal kindlustas inimsoo kasvu, kui Ta seadis sisse abielu, mis on ühe mehe ja ühe naise püsiv ja eluaegne side4. Ristitud inimeste vahel sõlmitud abielu on sakrament, kuna Kristus ülendas ta sellise väärikuseni. Abielu ja perekond niisiis on oma sisseseadmise poolest jumalikku ja loomuseaduslikku päritolu.

Abielu esmane eesmärk on järeltulijate sigitamine ja kasvatamine ning ühelgi inimlikul tahtel pole voli neid ülesandeid mingite neile eesmärkidele vastupidiste tegude läbi eirata. Abielu teisene eesmärk on abielupoolte vastastikune abistamine, samuti on ta abivahendiks himude vastu.

Kristus seadis, et abielu ühtsus ja ainulisus peab olema lõplik, seda nii kristlaste kui kõikide inimeste jaoks. Abielu ühtsusele on omane selline lahutamatu iseloom, et abielusidet ei saa iial lahti päästa ei abielupoolte vastastikusel nõusolekul ega ühegi teise inimliku otsusega: Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu5. Ristitud inimeste vahelise sakramentaalse abielu ühtsus ja lahutamatus tuleneb samuti asjaolust, et abielu on Kristuse ja Tema Mõrsja Kiriku vahelise ühtsuse märk.

Kõik see, mida inimesed võivad iganes sisse seada või teha abielu ainulisuse või lahutamatuse vastu, ei vasta vähimalgi määral sellele, mida nõuab inimloomus või inimühiskonna hüve. Peale selle lasub usklikel katoliiklastel ka ülev kohustus mitte piirduda ainult tsiviilabielu sõlmimisega, hoidudes kõrvale kirikliku abielu sõlmimisest, nagu seda kirjutab ette Kirik.

Euharistia ehk Armulaua sakramentaalne vastuvõtmine nõuab viibimist pühitseva armu seisundis ja ühtsust Kristusega jumala-armastuse (caritas) läbi. Euharistia rohkendab seda armastust ja tähistab samas ka Kristuse armastust Kiriku vastu, kes on Temaga ühendunud nagu Tema ainus Mõrsja. Seepärast ka kõiki neid, kes teadlikult elavad Jumala ja Kiriku seaduste vastaselt abieluvälistes suhetes (konkubinaatides) või isegi abielu rikkuvates suhetes, andes sel viisil õigluse ja armastuse vastu eksimise halba eeskuju, ei tohi lasta euharistilisse osadusse ja neid tuleb käsitleda avalike patustena: kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu6.

Et saavutada pattude andeksandmist patukahetsuse sakramendi raames, on hädavajalik omada siirast otsust ennast parandada. Seetõttu need, kes ei taha loobuda kooselust reguleerimata suhetes, ei või saada kehtival viisil pattude andeksandmist7.

Vastavalt loomuõigusele on inimesel õigus kasutada oma seksuaalsust ainult õiguspärase abielu raames, austades sealjuures moraali poolt seatud piire. Seepärast on ka homoseksuaalsus vastuolus Jumalast seatud loomuõigusega. Igasugused abieluvälised suhted nagu konkubinaadid, abielurikkumine ja homoseksuaalsed suhted, tähendavad Jumalast seatud loomuõiguse nõudmistega vastolus olevat korrastamatust ja kujutavad endast seega pattu; mitte mingisugusel, isegi vähendatud viisil, ei saa neis näha moraalse hüve ilmingut.

Loomuõigus ei tunne kaasaegsete eksituste ning abielu pühaduse ja kommete puhtusega vastuolus oleva inimliku seadusandluse jaoks mõeldud erandeid, kuna Jumal oma lõpmatus tarkuses, vastupidiselt inimlikele seadusandjatele, on oma seadusi andes ette näinud kõiki juhtumeid ja kõiki asjaolusid. Seepärast ei saa ka tunnustada nn. situatsioonimoraali, mis tahab kohandada loomuõiguse poolt dikteeritud käitumise põhimõtteid erinevate kultuuride muutuvatele asjaoludele. Probleemide lahendamist moraali valdkonnas ei saa jätta ainuüksi abielupoolte südametunnistuse ega isegi mitte hingekarjaste hooleks. Loomuõigus surub ennast südametunnistusele peale käitumise universaalse reeglina.

Hea samariitlase hoolitsemine patuse eest väljendub halastuses, mis ei tee sobinguid patuga, niisamuti nagu arst, kes tahab aidata haigel saavutada tervist, ei saa minna sobingule haigusega, vaid aitab tal sellest vabaneda. Evangeelsest õpetusest ei tohi loobuda subjektivistliku hingehoiutöö nimel, mis – ehkki ikka veel viidates sellele õpetusele – peataks sõltuvalt asjaoludest aeg-ajalt selle kehtivuse. Samuti pole võimalik anda piiskoppidele meelevalda abielu lahutamatuse põhimõtte üles ütlemiseks ad casum (üksiku juhtumi puhul), seeläbi samaaegselt põhjustamata Evangeeliumi õpetuse nõrgestamist ja Kiriku autoriteedi purustamist. Kui võetakse omaks taoline ekslik vaatenurk, võib seda, mida kuulutatakse õpetuses, eitada hingehoiutöös ning see, mis on keelatud de iure, võib olla lubatud de facto.

Praegu valitsevas äärmises segaduses peab paavst – vastavalt oma kohustustele ja Kristuse seatud piirides – selgelt ja otsustavalt kinnitama katoliiklikku tõde, quod semper, quod ubique, quod ab omnibus ("mida alati, mida kõikjal, mida kõik on uskunud")8 ja ära hoidma selle, et seda universaalset tõde praktikas ning erinevais paigus9 ei eitataks.

Kristuse nõuande kohaselt vigilate et orate ("valvake ja palvetage") palvetame Püha Isa intentsioonidel: oremus pro pontifice nostro Francisco ("palvetagem meie ülempiiskopi Fanciscuse eest") ja jääme valvsaiks: non tradat eum in manus inimicorum eius ("ärgu ta andku teda tema vaenlaste kätte")10. Anume Maarjat, Kiriku Ema, et ta vahendaks paavstile arme, mis lubaks tal olla Tema Jumaliku Poja hüvede truu haldaja.

Menzingen, 27. oktoober 2015
+ Bernard Fellay
Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülem

Saksa, inglise ja poola keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu (allikas: www.dici.org)

___________________________________________________

1 Tridenti Kirikukogu, IV istungijärk; Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius; P. Pius X, dekreet Lamentabili, nr 6.

2 Mt 16, 18–19; J 21, 15–17; Vatikani I Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Pastor aeternus.

3 Gl 1:8.

4 1Ms 2:18-25.

5 Mt 19:6.

6 Mt 19:9.

7 Leon XIII, ringkiri Arcanum divinae sapientiae; Pius XI, ringkiri Casti connubii.

8 "Mida alati, mida kõikjal, mida kõik [on uskunud]", püha Vincentius Leiriast, Commonitorium.

9 S.t. konkreetsetes maades või diötseesides.

10 Palve Pro summo Pontifice.