Kirikuaasta: 3. oktoober - Püha Thérèse Lisieux’st kolmapäev, 3. oktoober 2018

Püha Thérèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste või tehnika valdkonnas, ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väikesele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

1888. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [....] kuid ma tahan leida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm osa: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast, tehakse armastusest Jumala vastu; teine on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas osa on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesusele] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

Pro Fide Catholica 2006/10 Isa Gerd Heumesser