Peapiiskop Marcel Lefebvre paastumisest ja abstinentsist teisipäev, 10. märts 2020

Armsad vennad!

Suure Paastu puhul, mis on Kiriku iidne ja tervendav traditsioon, pöördun ma teie poole, et kannustada teid astuma sellesse patukahetsusaega avali südame ja Kiriku soovitud hoiakuga, nii et saavutaksite sihi, mille jaoks Kirik selle aja seadnud on.

Kui ma vaatan sajandi algupoolel kirjutatud raamatutesse, siis leian, et neis tuuakse välja kolm sihti, milleks Kirik on selle patukahetsusaja seadnud:

a) esiteks, et ohjeldada lihalikke himusid;

b) seejärel, et aidata hingel tõusta jumaliku tõeluse poole;

c) lõpuks, et tuua oma pattude eest hüvitust.

Meie Issand andis oma eluga siin maa peal meile eeskuju: palvetage ja tehke patukahetsustegusid. Issand, kes oli vaba himudest ja patust, tegi siiski kahetsustegusid ja hüvitas meie patte, näidates sellega, et meie patukahetsus võib tuua kasu ka teistele, mitte ainult meile endale.

Palvetage ja tehke kahetsustegusid. Tehke kahetsustegusid, et paremini palvetada, et saada kõigeväelisele Jumalale lähemale. Seda on teinud kõik pühakud ja seda tuletavad meile meelde kõik Neitsi Maarja sõnumid.

Kas julgeksime öelda, et see vajadus ei ole meie päevil nii oluline kui varasematel aegadel? Vastupidi, võime kinnitada ja peamegi kinnitama, et et praegu on palve ja kahetsus hädavajalikumad kui kunagi varem, sest on tehtud kõik, mis võimalik, et neid kristliku elu kaht põhielementi pisendada ja halvustada.

Mitte kunagi varem ei ole maailm püüdnud ilma mingite piiranguteta rahuldada korratuid ihulikke tunge, jõudes koguni miljonite süütute sündimata laste mõrvamiseni. Võiks uskuda, et ühiskonna olemasolu ainus põhjus on kõigile inimestele kõrgeima materiaalse elatustaseme pakkumine selleks, et nad ei jääks ilma ainelistest hüvedest.

Seega näeme, et niisugune ühiskond vastanduks Kiriku ettekirjutatule. Meie ajal, kui isegi vaimulikud joonduvad selle maailma vaimu järgi, oleme tunnistajaks palve ja patukahetsuse kadumisele – iseäranis seoses pattude hüvitamise ja eksimuste andestamisega. Vähe on tänapäeval neid, kellele meeldib lugeda psalmi 50, Miserere’t, ja öelda koos psalmikirjutajaga: Peccatum meum contra me est semper – "Mu patt on alati mu ees." Kuidas saab kristlane hoiduda patule mõtlemast, kui ristilöödu pilt on alati tema silme ees?

Kirikukogul nõudsid piiskopid sellist paastumise ja abstinentsi kahandamist, et kõik ettekirjutused on sama hästi kui kadunud. Tuleb tunnistada, et see kadumine tuleneb oikumeenilisest ja protestantlikust vaimust, mis eitab meie osalemise vajalikkust Issanda teenete kohaldamisel igaühele meist pattude andestamiseks ja Jumala lapse seisuse taastamiseks.

Minevikus nägid Kiriku käsud ette:

a) kohustuslikku paastu kõigil Suure Paastu päevadel peale pühapäevade, kolmel kvatembripäeval ja paljudel vigiiliatel;

b) abstinentsi aasta kõikidel reedetel, Suure Paastu aja laupäevadel ja paljudes piiskopkondades aasta kõikidel laupäevadel.

Mis on neist ettekirjutustest järele jäänud – paast Tuhkapäeval ja Suurel Reedel ning abstinents Tuhkapäeval ja Suure Paastu reedetel.

Tekib küsimus, mis on sellise tugeva kahandamise põhjus. Kes on kohustatud paastu pidama? Täiskasvanud vanuses 21 kuni 60 [Eestis alates 18. eluaastast – tlk]. Ja kes on kohustatud abstinentsist kinni pidama? Kõik usklikud alates seitsmendast eluaastast.

Mida tähendab paastumine? See tähendab ainult üht (täis)toidukorda päevas, millele võib lisada kaks väikest einet, üks hommikul, teine õhtul, mis ei anna kokku täistoidukorda.

Mida tähendab abstinents? See tähendab lihast hoidumist.

Usklikud, kellel on tõeline usu vaim ja kes mõistavad sügavuti Kiriku eelpool nimetatud motiive, täidavad südamest mitte ainult tänapäevaseid kergeid ettekirjutusi, vaid püüavad meie Issanda ja Neitsi Maarja vaimuga kaasa minnes tuua hüvitust enda pattude ja oma perekonna, naabrite, sõprade ja kaasmaalaste pattude eest.

Sel põhjusel teevad nad lisaks kehtivatele ettekirjutustele täiendavaid kahetsustegusid, näiteks paastuvad igal Suure Paastu reedel, hoiduvad alkoholist, televisioonist või toovad teisi sarnaseid ohvreid. Nad püüavad rohkem palvetada, osaleda sagedamini pühal Missal, palvetada Roosipärga, mitte vahele jätta perekonna ühist õhtupalvet. Nad jagavad oma üleliigset materiaalset vara seminaride abistamiseks, koolide asutamiseks, preestrite aitamiseks kabelite sisustamisel ning orduvendadele ja -õdedele majade rajamiseks.

Kiriku ettekirjutused ei puuduta üksnes paastumist ja abstinentsi, vaid ka Ülestõusmisajal Armulaua vastuvõtmise kohustust. Šveitsis asuva Sioni piiskopkonna peavikaar soovitas oma usklikele 20. veebruaril aastal 1919 järgmist:

a) Suure Paastu ajal viivad kogudusepreestrid kaks korda nädalas läbi Ristitee palvuse: ühel päeval koolilastele, teisel päeval teistele koguduseliikmetele. Pärast Ristiteed palvetatakse Pühima Südame litaania.

b) Kannatusnädalal, mis on nädal enne Palmipuudepüha, toimub kõigis kogudusekirikutes juhtnööride jagamine, Pühima Südame litaania Pühima Altarisakramendi ees ja õnnistamine Altarisakramendiga. Preestrid tuletavad nende lihtsate ja selgete juhtnööridega koguduseliikmetele meelde, millised on pihisakramendi väärilise vastuvõtmise põhitingimused.

c) Kõigile kogudustele määratud aeg Armulaua-kohustuse täitmiseks on Kannatuspühapäevast kuni esimese pühapäevani pärast Ülestõusmispüha.

Miks ei peaks need juhised tänapäevalgi kehtima? Kasutagem siis seda väärtuslikku aega, mil meie Issandal on kombeks jagada rohkesti armu. Ärgem jäljendagem rumalaid neitsisid, kelle lampides polnud õli ja kes leidsid peigmehe maja ukse suletud olevat ning kuulsid kohutavat vastust: Nescio vos – "Ma ei tunne teid."

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Vaimus vaene olemine tähendab maailma asjadest lahtiütlemise vaimu.

Õndsad on need, kes nutavad, sest neid lohutatakse. Mõelgem Jeesuse peale Ketsemani aias, kes nuttis meie pattude pärast. Nüüd on meie kohus nutta enda ja oma vendade pattude pärast.

Õndsad on need, kellel on nälg ja janu pühaduse järele, sest nemad saavad küllaga. Pühadusele jõutakse Risti, patukahetsuse ja ohverdamise kaudu. Kui tõemeeli täiuslikkust otsime, peame käima Ristiteed.

Võtkem sel paastuajal kuulda Jeesuse ja Maarja kutset ja asugem neid järgima sellel palve- ja patukahetsuse ristiretkel.

Kinkigu Taevas vastuseks meie palvetele, anumistele ja ohvritele seda armu, et Kirikus vastutavatel kohtadel olijad pöörduksid tagasi tõeliste ja pühade traditsioonide juurde, mis on ainus lahendus Kiriku institutsioonide elustamiseks ja õitsengu taastamiseks.

Korrakem armastusega Te Deum’i lõpusõnu: In te Domine, speravi; non confundar in aeternum –"Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse."

+ Marcel Lefebvre

Sexagesima pühapäev

14. veebruar 1982

Rickenbach, Šveits

Allikas: https://sspx.org/en