Südametunnistuse katsumine piiratud liikumiskeeluga ustavatele isa Pierre-Marie Berthe'i poolt laupäev, 11. aprill 2020


 

 

See väga eriline  Suure Paastu ja Ülestõusmispühade aeg on võimaluseks teha põhjalik südametunnistuse katsumine, minnes sügavamale tavapärasest pinnapealsest kokkuvôttest, mida me sageli teeme. Oma mineviku analüüsimine on alati kasulik, sest see protsess kutsub mõtlema oma elu mõtte ja prioriteetide üle. Praeguste sündmuste juures väärivad tähelepanu kolm punkti: kuulekus Jumala tahtele, osalemine liturgilises ja sakramentaalses elus, perekondlikud ja sotsiaalsed suhted.

 

KUULEKUS JUMALA TAHTELE

Kahtlemata teevad praegused sündmused meid mingil määral nôutuks. Seda, et Looja Jumal meenutab inimestele head viiruse kaudu, mis uputab maailma kaosesse, môistame me ilma vaevata. Issand tahab anda alandlikkuse õppetunni mässavatele ühiskondadele, kes esitavad väljakutse Tema ülemvôimule, rikuvad Tema seadusi ja hävitavad metoodiliselt Tema valitsemist. Kuid see, et Jumal teeb samal ajal neile ülesande raskemaks, kes tahavad saada pühaks, jääb suuremaks müsteeriumiks. Ja ometi, kui vastuhaku müha läbistaks meie hinge, kuuleksime nagu püha Peetrus neidsamu rangeid sônu: Sa ei môtle Jumala, vaid inimese viisil (Mt 16, 23 ).  

Kas me pole mônevôrra tôrksad, kui Jumal vôtab meie elu oma kätesse ja tahab seda ettenägematute sündmuste kaudu ümber suunata ?

Jumala plaan teeb meid sageli môtlikuks, kui see nurjab meie vaated ja on vastu meie prognoosidele. Kui me tôepoolest ütleme oma Taevasele Isale « Sinu tahtmine sündigu », kas pole me mônevôrra tôrksad, kui seesama Jumal vôtab oma kätesse meie elu ja püüab seda ettenägematute sündmuste kaudu ümber suunata? Kuidas me reageerime, kui Jumal takistab vôi nurjab meie plaane ning tômbab meid halastamatult välja meie igapäeva rutiinist? Kuhu maani aktsepteerime jumalikke ettekirjutusi, kui nad môjutavad meie tegemisi ja meie eluviisi?

Inimeste sügav kurtus kohustab Jumalat kasutama suuri vahendeid oma hääle kuuldavaks tegemiseks ja kogu loodule oma absoluutse valitsemise meeldetuletamiseks. Issand väljendab end läbi sündmuste, mida Ta saadab vôi mille asetleidmist Ta lubab. Igaüks peab môistma, mida Jumal talle öelda tahab. 

LITURGILINE JA SAKRAMENTAALNE ELU 

Katoliiklase süda on kurb, kui ta ei saa pühitseda oma pühapäeva püha Missaga. Vaatamata sellele, et ta tôstab Taeva poole Issanda auks kauneid palveid, teab ta, et tema ohvriand jääb objektiivselt vôttes väga tühiseks püha Missaohvri ja seda ümbritseva rikkaliku liturgia kôrval. Kristuse jüngril on raske, kui ta ei saa kummardada oma Isandat, kes on kohal tabernaaklis, ning jääda eemale pühast altarist. Pattu kahetseval patusel on koormav, kui ta ei saa puhastada oma hinge läbi hea pihi. Võitleva katoliiklase jaoks on murettekitav näha avalike jumalateenistuste katkemist. 

Siiski on vôimalik, et meie kurbus peidab endas väikest ebakôla. Kindlasti kahetseme, et meid on ilma jäetud pühast Missast ja sakramentidest, kuid kas me pöördusime nende poole tôesti niipalju kui suutsime, siis kui need  aarded olid meile lihtsalt kättesaadavad?  Kas me käisime innukalt kirikus?  Kas me môistsime, et meie hing ei saa   hakkama ilma preestrite hooleta? Ja kõige olulisem, kas me adusime, et pääs nendele pühadele riitustele vôidakse meilt ühel päeval ära vôtta ?

Jumal ilmutab inimestele selle, mida nende jaoks konkreetselt tähendaks usuta ühiskonnas Kirik ilma preestriteta.  Issand kutsub meid vôitlema, et takistada maailma ühel päeval sellise viletsuseni jöudmast.

Praeguse situatsiooni, mis meie südamed ärevaks teeb, eeliseks on paljastada reaalsus, mis end meile kôigile peale suruks, kui Kirik ei sünnitaks preestreid ning kui materialistlik ühiskond, mis on tähelepanelik inimkehade suhtes, keelduks ahastavalt hüüdvate hingede igasugusest abistamisest.  Hoiatusena ilmutab Jumal inimestele selle, mida nende jaoks konkreetselt tähendaks usuta ühiskond. Kirik ilma preestriteta. Issand kutsub meid vôitlema, et takistada maailma ühel päeval sellise viletsuseni jôudmast. Et äratada kutsumusi ja kaitsta Kiriku ôigust oma missiooni teostada ei ole midagi tôhusamat, kui täita pühakojad, kus antakse sakramente. Graveerime selle maksiimi oma hinge oodates selle rakendamist.

PEREKONDLIKUD JA SOTSIAALSED SUHTED

Range liikumiskeeld paneb meid peaaegu vanu ummikuid linnas ja raskendatud parkimisvôimalusi taga igatsema. Veel natuke ja me idealiseeriksime seda minevikku. Ja ometi ajal, mil sotsiaalne elu pakkus meile arvukalt kontakte, nurisesime vahet pidamata, süüdistades ligimese jultumust vôi lihtsalt tema kohalolekut. Kas Issand ei kuulnud meie kaebusi mitte liiga hästi ?  Praegu määrab Jumal meile elukohaks majad, kust oleme tuhandeid ettekäändeid tuues liiga sageli üritanud pôgeneda.

Olgem ausad, kas me pole seda enam nôudlikumad teiste suhtes, mida enam me ise keeldume ühiskondliku elu piirangute alla paindumast?  Kas me pole mitte rohkem kui üks kord üritanud pôgeneda pereeelu nôudmiste ja tavade eest, unustades, et vennalikku heategevust tuleks teostada kôigepealt nende suhtes, kes on meile kôige lähemad ?

Perekondlik mikrokosmos on kôigi jaoks turvalise ühsikonna alustala

Liikumiskeelu kogemus, mis kohustab igaüht olema kannatlik, meenutab meile, et ühiskondlik elu on inimloomuse jaoks vajalik. Kuid see meenutab meile ka seda, et perekondlik mikrokosmos on ühiskonna, kus igaüks end turvaliselt tunneb, alustalaks. Stabiilsed kodud ja ühtsed pered, mille liikmed abistavad üksteist ebaônne korral, on ühskonna jôud. Muud sôbra- ja sotsiaalsed suhted on kasulikud, kui need ventileerivad pereringi seda lämmatamata. 

Sellel kannatuse ajal Risti ees olles oleme kutsutud endasse süüvima, et analüüsida oma eelnevaid valikuid, otsida ravi oma nôrkustele ning rahulikult oma tuleviku üle vaagima. Kui me astume selle sammu julgelt, siis pole see naljakas paastuaeg oma eesmärki täitmata jätnud.

 

Abt Pierre-Marie Berthe, FSSPX preester

La Lettre de Saint Florent n° 268 de avril 2020 / La Porte Latine du 31 mars 2020