Püha Laurentsius: Elas Roomas aastail 225 AD – 258 AD

Püha Laurentsius oli üks seitsmest diakonist, kes juhtisid vaeste ja puudustkannatajate abistamist vägevas Rooma linnas. Kui Roomas puhkes järjekordne katoliiklaste tagakiusamine, mõisteti tollane paavst püha Sixtus piinamissurma. Kui paavsti viidi hukkamisele, käis Laurentsius tal järel ja nuttis: „Isa, kuhu te lähete ilma oma diakonita?“ „Ma ei jäta sind maha, mu poeg,“ vastas paavst. „Kolme päeva pärast tuled sa mulle järele.“ Täis rõõmu, andis Laurentsius vaestele kogu raha, mis talle kätte jäänud oli, ning müüs isegi hinnalisi kirikuriistu, et saada ärajagamiseks rohkem raha.

Rooma asevalitseja, ahne pagan, arvas, et Kirikul on ära peidetud suured varandused. Niisiis käskis ta Laurentsiusel Kiriku varad enda kätte tuua. Pühak lubas seda kolme päevaga teha. Siis kõndis ta läbi linna ja kogus kokku kõik vaesed ja haiged, keda Kirik toetas. Kui Laurentsius neid prefektile näitas, ütles ta: „See on Kiriku varandus!“

Tohutult vihastades mõistis asevalitseja Laurentsiuse aeglasesse, julma surma. Pühak seoti rauast praeresti külge ja asetati aeglase tule kohale, mis tasapisi praadis tema ihu. Kuid Laurentsius lausa põles armastusest Jumala ja Jeesuse Kristuse vastu, nii et ta peaaegu ei tundnudki leeke. Õigupoolest andis Jumal talle nii palju jõudu ja rõõmu, et ta hakkas isegi nalja heitma. „Pöörake mind ringi,“ ütles ta kohtunikule. „See pool on juba valmis!“ Ja just enne kui ta suri, ütles ta: „Nüüd on küllalt küps.“ Siis ta palvetas, et Rooma linn pöörduks Jeesuse poole ja katoliku usk leviks üle kogu maailma. Pärast seda läks Laurentsius märtrite tasu vastu võtma. Tema püha on 10. augustil.