Vennaskond

VENNASKOND

Püha Pius X Preestrite Vennaskond (lad. k. Fraternitas Sacerdotalis Sancti Pii X (Decimi) - FSSPX) asutati kanooniliselt roomakatoliku Kiriku liikmena 1. novembril 1970 Freiburgi, Genfi ja Lausanne´i piiskopi Msgr. Charriere'i loal. Vennaskonna asutajaks oli Prantsuse peapiiskop Marcel Lefebvre (1905-1991), endine prantsuskeelse Aafrika misjonär ja apostellik delegaat.

Püha Pius X Preestrite Vennaskonna eesmärgiks on hoida katoliku usku, püha Missat, seda katoliiklikku vaimu ja hoiakut, mis on läbi sajandite Kirikus olemas olnud. Nii nagu Tõde ei muutu, nii ei saa muutuda ka kirikudoktriin ja püha Missa olemus, mis endas Tõde ja sellega kogu katoliikluse sisu kannavad.

Aastal 1974 ütles Msgr. Lefebvre: "Me oleme kogu südame ja kogu hingega Rooma, katoliku usu kaitsja ja selle usu püsimiseks vajalike traditsioonide kaitsja, Igavese Rooma, tarkuse ja tõe õpetaja juures. Seevastu me tõrjume tagasi, ja oleme alati tagasi tõrjunud Rooma neomodernistlike ja neoprotestantlike tendentside järgimist, mis on selgelt II Vatikani Kirikukogul ja pärast seda kõikides kirikukogust välja kasvanud reformides esile tulnud."

Seetõttu lükkab Püha Pius X Preestrite Vennaskond tagasi püha Missa reformeerimise sellisena, nagu see II Vatikani kirikukogu tulemusena läbi viidi. paavst Paulus VI nn Uus Missa - Novus Ordo Missae - ei ole enam puhtalt katoliiklik Missa, vaid segu katoliiklikest ja protestantlikest elementidest.

Vennaskond pühitseb püha Missat 1962. aasta missaali järgi, nagu see kehtis enne II Vatikani kirikukogu kuni paavst Johannes XXIII-ni. Seda missakorda ei ole kunagi ametlikult ega kanooniliselt keelatud. Selle Missaga on elanud kõik Kiriku suured isiksused, pühakud, ja end selle läbi pühitsenud: püha Birgitta, püha Teresa Avilast, püha Don Bosco, püha Padre Pio, püha Jeesuslapse Teresa ja paljud teised.

Lisaks Traditsiooni hoidmisele, mida Kirik on pidanud oma olemuslikuks kohustuseks ja ülesandeks läbi sajandite, et anda edasi muutumatut Tõde sellisena, nagu Kristus selle oma apostlitele andis, on FSSPX tegevuse oluliseks osaks katoliku usu levitamine, misjonitegevus.

ASUTAMINE

Püha Pius X Preestrite Vennaskond asutati kanooniliselt 1. novembril 1970, st see asutati kõigi kirikuõiguse reeglite kohaselt ja seda tunnustati Kiriku ehtsa, täisväärtusliku ühendusena. Vennaskonna asutamiseks andis loa Freiburgi, Genfi ja Lausanne´i piiskop Msgr. Charriere. Esimene Vennaskonna maja Šveitsis Wallise kantonis Econe'is oli ühtlasi esimene preestriseminar. Kohe pärast avamist oli seminari suur tung. Peapiiskop Lefebvre alustas nelja seminaristiga, ent 1974. aastal oli neid juba 105! See ei meeldinud iseäranis Prantsuse piiskoppidele, kuna suurem osa seminariste oli Prantsusmaalt ja Msgr. Lefebvre kujundas neid põhimõtete ja traditsioonide järgi, mis olid kehtinud kuni II Vatikani kirikukoguni.

Nende piiskoppide survel püüdis tollane Vatikani riigisekretär kardinal Villot Vennaskonda kõrvaldada. Ta korraldas näidisprotsessi ja lasi lõpuks Sitteni piiskopil Msgr. Mamie´l Vennaskond keelustada. Samas sätestab kirikuõigus, et kiriklikku ühendust, mis on korra kohaselt kanooniliselt asutatud, saab laiali saata ainult paavst. Sellist Püha Pius X Preestrite Vennaskonna laialisaatmist paavsti poolt ei ole aga siiani järgnenud. Seega oli FSSPX laialisaatmine Msgr. Mamie poolt õiguslikult kehtetu ning seetõttu Msgr. Lefebvre seda ka ei tunnistanud ja tegutes rahulikult endist viisi edasi. Seepeale karistas Rooma teda suspensiooniga", st ameti praktiseerimise keeluga (näiteks keelati preestrite pühitsemine, mis on üks piiskopi ülesannetest). Kuna õiguslik alus suspensiooniks oli tühine, siis oli õigustühine ka suspensioon ise ja seetõttu peapiiskop Lefebvre seda ka ei tunnistanud.

Samal ajal oli aga Vennaskond üle maailma levinud ja kasvanud. Seminarid oli avatud juba Saksamaal, Prantsusmaal, Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja Argentiinas. Samuti oli üle maailma asutatud koole, prioraate, missakeskuseid ja kabeleid: Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Austraalias jm. Vennaskonnaga liitusid paljud kloostrid (benediktiinid, dominikaaanid, frantsiskaanid jt.)

Peapiiskop Lefebvre seisis nüüd üha sagedamini küsimuse ees, kuidas kogu töö, kogu missioon peaks edasi minema, kui teda enam ei ole. Kes peaks jagama preestripühitsuse ja konfirmatsiooni sakramente? Ta ise oli pidevalt reisidel, samuti hakkas tema jõud juba ammenduma. Oli vaja piiskoppe, noori piiskoppe, ja mitte ainult ühte, vaid mitut. Seetõttu teatas ta aastal 1987, et tal on kavas mõned piiskopid pühitseda. Ootamatult tehti talle nüüd Rooma poolt väga üllatavaid pakkumisi, et olukorda FSSPX-ga lahendada. Kuigi peapiiskopil ei olnud palju lootust, asus ta siiski Vatikaniga kõnelustesse. Ta saavutas koguni selle, et talle taheti - küll vastumeelselt - lõpuks üks piiskop pühitseda. Kui peapiiskop aga täpsemalt pühitsemise kuupäeva teada soovis, siis hakkas Rooma jälle vastustega venitama. Samuti anti talle allkirjastamiseks ette juba varem koostatud kiri, kus ta oma varasema hoiaku eest vabandama pidi.

Nüüd sai selgeks, et Roomal oli siiski siiani kavatsus FSSPX kirikukogu uuenduste suunas juhtida. Seetõttu pühitses Msgr. Lefebvre 30. juunil 1988. aastal neli FSSPX preestrit piiskoppideks. Üks neist, Msgr. Bernard Fellay, on praegu FSSPX kindralülem. Peapiiskop andis nendele piiskoppidele väga selgelt ainult pühitsusvõimu ja mitte juhtimisvõimu, mis on diötseesipiiskopil, kes on diötseesi kõrgeim juht, või paavstil, kes on Kiriku kõrgeim juht. Tal ei olnud vähimatki soovi ennast paavsti kõrvale asetada ja n-ö oma piiskopid nimetada. Seetõttu ei saa ka Msgr. Lefebvre´ile ette heita, nagu oleks ta tekitanud skisma, st ennast paavstist eraldanud ning paralleelkiriku rajanud. Piiskoppide pühitsemise tõttu karistati peapiiskop Lefebvre´it ekskommunikatsiooniga. See ei olnud kindlasti mitte õiguspärane, sest Msgr. Lefebvre´il ei olnud midagi südamelähedasemat kui hoida elus katoliku usku, püha Missat, katoliiklikku preesterkonda, mille säilimise ta pühitsussakramendi edasiandmisega kindlustas. Peapiiskop suri 25. märtsil 1991. aastal.
Püha Pius X Preestrite Vennaskond aga jätkab tegevust. Praegu on Vennaskonnas juba üle 470 preestri, üle 70 venna, 157 õde ning ligi 200 seminaristi.

ASUTAJA

Marcel Lefebvre sündis 29. novembril 1905 Põhja-Prantsusmaal Tourcoingis (Lille´i diötseesis) töösturi perekonnas kolmanda lapsena. Kokku oli peres kaheksa last. Marcel Lefebvre´ist ja tema vennast said misjonipreestrid, kolm õde aga läksid kloostrisse. Pärast õpinguid Roomas, mis lõppesid kahekordse doktorikraadiga - filosoofias ja teoloogias -, pühitseti ta 21. detsembril 1929 Lille´is preestriks. 1932. aastal astus ta Püha Vaimu Isade misjoniordusse ja läks misjonärina Aafrikasse Gaboni.

Gabonis oli ta preestriseminaris professor, kuid tegutses ka lihtsa misjonärina. Aafrikas elavad praegugi kardinal, kaks piiskoppi ja kaks riigipead, kes on olnud Marcel Lefebvre´i õpilased. 1947. aastal pühitseti Lefebvre piiskopiks, aasta hiljem sai ta peapiiskopiks ja paavst Pius XII nimetas ta apostellikuks delegaadiks terves prantsuskeelses Aafrikas. Apostelliku delegaadi amet tähendab, et ta oli n-ö paavsti käepikendus ja tegutses paavsti nimel kõikides Aafrika prantsuskeelsetes riikides. Aastal 1955 nimetas paavst Lefebvre´i Dakari peapiiskopiks. Aastal 1960 määras Johannes XXIII peapiiskop Lefebvre´i II Vatikani kirikukogu ettevalmistuskomisjoni ja nimetas ta paavstlikuks trooniassistendiks. Kirikukogust endast võttis Lefebvre osa Püha Vaimu Isade kindralülemana (st kõrgeima ülemana, kelleks ta 1962. aastal valiti). Ta oli kirikogu ajal üks juhte ühenduses, mis koosnes umbes 450-st kirikukogust osa võtvast konservatiivsest piiskopist. Need piiskopid kartsid kirikukogul läbi surutud uuendustest ohtu usule. Msgr. Lefebvre kartis eelkõige Aafrika maade pärast, mis talle eriti südamelähedased olid ja mille veel noort ning ebakindlat usku ta nägi ohus olevat. 1968. aastal astus ta Püha Vaimu Isade kindralülema kohalt tagasi, sest ta ei tahtnud aidata kaasa nendele reformidele, mida II Vatikani kirikukogu tulemusena ka selles ordus läbi viima hakati. Ta tõmbus tagasi Rooma, et vanaduspuhkusele jääda. Roomas aga otsisid peapiiskopi üles mõned seal õppivad seminaristid, kelle jaoks olid suhted seminari ja ülikooli vahel väljakannatamatuks muutunud. Igal pool valitses lammutamine ja vastuhakk, preestrite korrastatud õpetamisest ja kujundamisest, mis Kirikus oli sajandeid püsinud, polnud enam suurt alles. Seminaristid palusid Marcel Lefebvre´il midagi ette võtta. Ja nii jõudis kätte Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamine.