“Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle, sest ma lähen oma Isa juurde. (…) Nüüd on siis teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.”
Lugemine püha Peetruse kirjast, 1Pt 2:11–19
Armsaimad! Ma manitsen teid kui võõraid ja külalisi siin ilmas – hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu! Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval. Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejatele kui tema poolt saadetutele kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma. Selline on ju Jumala tahtmine, et te head tehes paneksite vaikima rumalate inimeste arutuse. Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased! Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat! Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele. Sest selles on arm Jeesuses Kristuses, meie Issandas.
Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi, Jh 16:16–22
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: “Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle, sest ma lähen oma Isa juurde.” Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: “Mis see on, mida ta meile ütleb: “Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!” ning “Ma lähen oma Isa juurde!”?” Nad ütlesid siis: “Mis see on, mida ta ütleb: “Veel pisut aega”? Me ei tea, mida ta räägib.” Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: “Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: “Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.” Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm rõõmustab. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on siis teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.”