Püha Pius X Preestrite VennaskondEile, st püha Andrease päeval algas jõulunoveeni palvetamine, mida tuleb lugeda Jõuludeni 15 korda päevas:
Olgu tervitatud ja kiidetud see tund ja hetk, mil Petlemma kõledas tallis sündis keskööl puhtaimast Neitsist Jumala Poeg. Anun Sind, võta selsamal tunnil armulikult kuulda mu palved ja täida mu soovid (nüüd nimeta, mille eest palud). Jeesuse Kristuse ja Tema Pühima Ema läbi. Aamen.
Aurikas püha Joosep, kõigi eeskuju, kes on pühendunud tööle, palu mulle armu, et töötaksin patukahetsuse vaimus oma lugematute pattude hüvitamiseks. Et töötaksin kohusetruult, asetades kohustuse austamise oma kalduvustest ettepoole; et töötaksin tänulikkuse ja rõõmuga, vaadeldes seda kui au, et võin töös kasutada ja arendada neid ande, mida olen Jumalalt saanud. Et minu töös oleks rahu, kord, mõõdukus ja kannatlikkus; et ma kunagi ei taganeks laiskuse ja raskuste ees. Ja et ma ennekõike töötaksin puhta meelsusega ning et iseennast kõrvale jättes oleks mul katkematult silme ees viimne hetk ja vastus, mille pean andma kaotatud aja, kasutamata annete, tegemata jäänud heategude ja tühise naudingu eest edu korral, mis on nii mannetu Jumala loodu kõrval. Kõik Jeesuse eest, kõik Maarja eest, kõik Sinu jäljendamise eest, püha patriarh Joosep – see olgu minu juhtlause elus ja surmas! Aamen.
27. novembril 1830 ilmus Jumalaema Pariisis Rue du Bacil vintsentiini ordu nunnale Catherine Labouréle.
Jumalaema seisis suure maakera peal ja tema sõrmedes nägi Catherine kalliskividega sõrmuseid. Ühtedest kalliskividest väljusid kiired, teistest mitte. Neitsi Maarja ütles Catherine’ile:
„Vaata, need kiired on armud, mida ma annan neile, kes neid minult paluvad. Kalliskivid, mis ei kiirga, on armud, mida ei ole palutud.”
Seejärel ilmus Catherine’i ette ovaalne kujund, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud:
„Oo pärispatuta saadud Maarja, palu meie eest, kes me Sinu juurest varjupaika otsime.”
Catherine kuulis seejärel sõnu:
„Lase selle pildi järgi vermida medaljon! Inimesed, kes seda medaljoni kannavad, saavad palju arme. Need armud on eriti rikkalikud neile, kes seda medaljoni suure usaldusega kannavad.”
Pilt pöördus ümber ja noor õde nägi, milline selle tagakülg peaks välja nägema. Sellel oli M-täht, mille kohal oli rist, mis toetus põikpuule. M-tähe all olid okaskrooniga ümbritsetud Jeesuse Pühim Süda ja mõõgaga läbistatud Maarja Süda. Tähte, risti ja südameid ümbritses kaheteistkümnest tähest koosnev kroon.
Sama aasta jõululaupäeval ilmus Jumalaema uuesti noorele nunnale ja kordas oma soovi ning andis talle jõudu, et veenda preestreid ja piiskoppi seda soovi täitma.
Pariisi peapiiskop andiski loa medaljonide vermimiseks. Imettegev medaljon levis hämmastava kiirusega ja paljud inimesed pöördusid seda kandes ning arvukad haiged said terveks. Seetõttu nimetataksegi seda medaljoni „Imettegevaks Medaljoniks”. Ka paavstid on soovitanud selle medaljoni kandmist ja on lubanud selle kandjale indulgentse.
Catherine Labouré suri pärast tagasihoidlikku, varjatud ja püha elu 31. detsembril 1876. 1947. aastal kuulutas paavst Pus XII ta pühakuks. Catherine Labouré ihu asub Rue du Bacil klaaskirstus samas kabelis, kus Jumalaema talle ilmus. Kabelis on väljas ka tool, millel Jumalaema istus, kui ta vestles Catherine’iga ühe ilmutuse ajal paljudest .
„Hoiduge eelkõige kahest peamisest veast, mida peaaegu kõik teevad, kes Roosipärga palvetavad.
Esimene viga seisneb selles, et Roosipärga ei seota kindla intentsiooniga, sooviga, ja kui siis palvetajalt küsida, mille eest ta Roosipärga palvetab, siis ei oska ta sellele vastata. Seetõttu hoia alati, kui sa Roosipärga palvetad, silme ees kindlaid arme, mida Sa palud, mõnda voorust, milles tahad kasvada, või mõnda pattu, millest tahad lahti saada.
Teine viga, mida tavaliselt Roosipärja palvetamisel tehakse, seisneb selles, et Roosipärga alustades tahetakse võimalikult kiiresti selle palvetamisega lõpule jõuda. See tuleb sellest, et Roosipärga võetakse koormana, mis raskelt õlgadel lasub nii kaua, kuni seda ei ole palvetatud, eriti kui Roosipärjast on tehtud südametunnistuse asi või seda võetakse kui patukaristust oma pattude eest ja vastu tahtmist palvetatakse. Kahju on vaadata, kuidas enamik inimesi Roosipärga palvetab. Nad palvetavad seda eriliselt kiirustades ja sõnadest üle hüpates. Isegi kõige madalamale inimesele ei osutata nii armetul viisil sellist ebaviisakust, ja siis veel usutakse, et sellise palvetamise läbi austatakse Jeesust ja Maarjat! Saab siis üldse imestada, kui kristliku religiooni kõige püham palve jääb peaaegu viljatuks ja kui peale tuhandeid ja kümneid tuhandeid Roosipärgi ei ole inimene pühamaks muutunud?”
Püha Louis Marie Grignion de Montfort
„Ta (Jeesus) tõotas mulle, et ükski neist, kes pühitsevad end Tema Pühimale Südamele, ei lähe iial hukka, ja et Tema, Kõikide Õnnistuste Allikas, saadab rikkalikult arme igasse kohta, kus on austamiseks ja armastamiseks üleval Tema Pühima Südame pilt. Selle vahendi läbi tahab Ta eemaldada perekondadest kõik lahkhelid ja aidata neid, kes on hädas.”
(Tsitaat p. Margareta Maria Alacoque kirjast)
“Kõik on andnud Isa minu kätte, ja ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa, ja ükski ei tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem kerge!”
(Matteuse 11, 27-30)
Pildil:Jeesuse Pühima Südame pilt Müncheni St. Michaeli kirikus
„Kui suur on Kristuse armastus, mis kõiki enda juurde kutsub. Ta tahab ennast meile anda ja armastusest meie vastu soovib kanda ise meie kõigi ja igaühe pahed. Seetõttu anna oma patud suurima usaldusega Tema armastuse kätte ja õige pea tunned sa oma hinges kergendust.”
(Püha Petrus Canisius)