Kuid kõik inimesed ei kohtunud meie Issandaga Tema eluajal. Kuidas nad nüüd saavad võimaluse Temasse uskuda? Nende jutlustamise kaudu, keda meie Issand on läkitanud ning volitanud enda nimel kõnelema. Kuuldes neid, kellel on Kristuse autoriteet, kuulevad inimesed Kristust ennast. Ja kui nad keelduvad neid apostleid kuulamast, siis mõistetakse nad hukka.
“Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” (Markuse 16:15-16)
Miks peaks inimesed olema mõistetud hukka selle eest, et nad keelduvad võtmast omaks käputäie Galilea kalameeste õpetust? Sellepärast, et need kalamehed on saanud volituse olla Päästja ametlikud esindajad maa peal.
Veelgi enam: selle stseeni kajastamisel Matteuse evangeeliumis mainitakse üht lisadetaili.
“Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” ( Matteuse 28:18-20)
Meie Issand tõotab siin olla aegade lõpuni apostlitega nende töös kanda Kristuse sõnum kõigi rahvasteni. Kuid enesestmõistetavalt ei saa apostlid minna isiklikult kõigi rahvaste juurde ega ela nad ka kuni aegade lõpuni. Neid volitus-ja tõotusesõnu ei saa seetõttu mõista mitte apostlite kui üksikisikute kohta, vaid nende kui inimeste kogu kohta öelduna, keda on volitatud õpetama ja juhatama Kristuse nimel kuni aegade lõpuni. Ning tõepoolest, Pühakiri annab küllaldaselt tunnistust sellest, et apostlid andsid oma õpetuse ja juhtimismeelevalla edasi teistele inimestele, kelle puhul nad eeldasid, et kristlased neid usuksid ja neile kuuletuksid. Viidakem vaid kahele näitele:
“Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2. Timoteose 2:2)
“Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda.” (Heebrealastele 13:17)
Öeldu põhjal peaks olema selge, et Kristus ei rajanud mite ainult usulist süsteemi, vaid usurahva – mitte ainult kristluse, vaid kristlaskonna, et Tema jüngrid olid organiseeritud nende meeste juhtimise alla, kelle Ta valis oma karja Tema nimel õpetama ja juhtima. Enne p. Peetrusele määratud erilise rolli vaatlemist selles usulises ühiskonnas lisame juba nimetatud argumentidele kaalu, osutades sellele, et taoline usuline ühiskond vastaks varasema lepingu endise “valitud rahva” asemele astudes täiuslikult jumalikult ilmutatud
arusaamale, et Uus Testament on selle täitumine, mida kuulutati ette Vanas Testamendis. “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Matteuse 5:17)
Tõepoolest, mõned kristliku lepingu detailid näitavad tabavalt Vana Testamendi eelkujutiste täitumist. Näiteks miks valis meie Issand kaksteist apostlit? See on vaevalt väga juhuslik number – kui pidada meeles, et Vana Iisrael koosnes kaheteistkümnest suguharust, millest igaüks võrsus ühest esiisast. Kaksteist esiisa moodustasid Vana Iisraeli. Kaksteist uut patriarhi rajavad Uue Iisraeli. Või veel: 72 jüngrit valiti välja abistama kahtteist apostlit, just nagu Mooses valis 72 vanemat (kuus igast suguharust) ennast abistama Vana Iisraeli juhtimisel.
Niisiis oli eelmine Iisrael selgelt kristliku lepingu eelkujutis. Kuid Vana Testamenti lugedes ei saa olla midagi ilmselgemat kui fakt, et Moosese läbi rajatud lepingul oli sotsiaalne mõõde. Jumal tegi lepingu konkreetse rahvaga, sotsiaalse üksusega, valitud rahvaga.
“Sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema Temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on.” (5Ms 7:6)
Seda nähtavat usulist ühiskonda ühendas ühine usk Jumala ilmutusse kuni selleni, et selle usu tähtsamaiks elementideks on, et on ainult üks Jumal ning et inimkond peab ootama Lunastaja tulemist. Ühiskonda ühendas ka pisiasjadeni ette kirjutatud liturgia, mille tähtsamaiks elementideks olid rituaalsed ohvrid ning ka riitus, mille kaudu üksikisik võeti vastu “Jumala rahva” hulka – ümberlõikamine. Valitud rahvast, kuigi nad kõik olid Jumala silmis pühad, juhtis sellegipoolest jumalikult seatud usuline autoriteet: ülempreester.
“Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.” (Malaki 2:7)
Mässu selle autoriteedi vastu karistas Jumal karmilt. Näiteks 4. Moosese raamatu 16. peatükis loeme Korahi poegade vastuhakust Moosesele ja Aaronile. Need mehed väitsid, et ei pea olema nähtavat usulist autoriteeti, kuna kogu Iisraeli rahvas on üheväärselt Jumala poolt valitud.
“Ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: “Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus – nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?” (4. Moosese 16:3)
Ning hiljem, selles samas peatükis, loeme, kuidas Jumal seda mässu karistas.
“Nende all olev maa lõhkes ja maa avas oma suu ja neelas ära nemad ja nende kojad ja kõik inimesed, kes kuulusid Korahile, ja kogu varanduse. Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis nad ning nad hävitati koguduse hulgast.” (4. Moosese 16:31-33)
Oletagem nüüd hetkeks, et protestantlik, mitte-institutsionaalne kristluse mudel on õige. Kristlik leping koosneks siis autonoomsetest usklikest, kes rajavad üksteisest sõltumatult isikliku suhte Jumalaga, olles vabad kehtestama omenda õpetuslikke süsteeme, nii hästi kui nad isiklikult Pühakirja üle mõtiskledes suudavad. Nad teenivad Jumalat koos teiste autonoomsete usklikega täiesti oma suva järgi. Küsimus, mis nüüd tekib, on järgmine: kuidas saab Vana Testamendi leping, millesse on haaratud ühise usu, ühise liturgia ja ühise autoriteedi läbi ühendatud nähtav ühiskond, olla eelkujutiseks kristlikule lepingule sellisena, nagu protestandid seda kujutlevad? Ilma paralleelsuse ja sarnasuseta ei saa siin olla juttugi eelkujutisest ja selle täitumisest. Ükski asi ei saa olla eelkujutiseks teisele asjale, mis temast igasuguses olemuslikus mõttes täielikult erineb.
P. Peetrus ja paavsti ülemvõim
Olles nüüd kindlad, et evangeeliumid ilmutavad meile Kristuse otsust rajada Kirik otseses mõttes, nähtav ja organiseeritud ühiskond jumalikult seatud autoriteedi all, oleme paremal positsioonil kaalutlemaks p. Peetruse ainulaadset rolli selles organisatsioonis.
Alustagem mõne fakti vaatlemisega, mis näitavad, et p. Peetrus valiti täiesti kindlalt mingil kombel välja ülejäänud apostlite seast.
Esiteks nimetatakse p. Peetrust evangeeliumides ja Apostlite tegude raamatus palju sagedamini kui ükskõik millist teist apostlit. P. Johannes jääb sageduse poolest teisena väga kaugele. P. Peetrust mainitakse 171 korda, võrreldes p. Johannese 46 korraga. 1
Teiseks seisab Peetrus kõigis apostlite loeteludes esimesel kohal, kuigi teda ei valitud kronoloogiliselt esimesena.
Kolmandaks on see (väga kõneka kujundina) just Peetruse paat, millest Jesus rahvahulki õpetab (Luuka 5:3).
Neljandaks teeb meie Issand (Matteuse 17) imeteo (kala suust leitud hõbeseekel), et maksta templimaksu iseenda ja Peetruse eest.
Viiendaks antakse Viimsel Õhtusöömaajal Peetrusele ülesanne kinnitada oma vendi (Luuka 22:31jj).
Kuuendaks ilmub Kristus Ülestõusmispühal Peetrusele enne, kui Ta ilmub teistele apostlitele (Luuka 24:34).
Olles tuvastanud selle ainulaadsuse, see tähendab näidanud, et p. Peetrusele anti vähemalt auprimaat, vaadelgem kolme peamist teksti, mis näitavad, et see primaat apostlite hulas ei olnud mitte pelgalt au-, vaid autoriteedi primaat.
- tekst: Johannese 1:42
“Jeesus ütles talle otsa vaadates: “Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks! – see on tõlkes Peetruseks.”
- tekst: Matteuse 16:18-19 (me loeme küll konteksti pärast ka mõned eelnevad salmid)
“ Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: “Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.” Tema küsis neilt: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Jeesus vastas talle: “Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.””
- tekst: Johannese 21:15-17
“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””
Nende tekstide omavaheliseks seoseks on katoliikliku eksegeedi jaoks see, et 1. tekst kuulutab selgelt ette nime muutmist, mis toimubki 2. tekstis. 2. tekstis muudab meie Issand Siimona nime selle autoriteedi primaadi tähistamiseks, mille Ta tõotab talle anda – ja mille Ta tõesti annabki talle 3. tekstis.
Neid kolme teksti analüüsides peame kõigepealt mõistma, et 1. tekst esitab esimesed talletatud sõnad, mis meie Issand ütles p. Peetrusele nende esimesel kohtumisel. P. Andreas juhatas oma venna Siimona meie Issanda juurde, ja esimene asi, mida meie Issand ütleb, on see, et ta kavatseb muuta Siimona nime. Kummaline asi, mida kellelegi esimesel tutvumishetkel ütelda, kui mitte see nime muutmine ei ole just nimelt väga oluline – kui ei võtagi see just teatud moel kokku kõiki meie Issanda plaane seoses selle mehega, kellega Ta kohtub. Tõepoolest, nimed (ja iseäranis nimede muutmised) on Pühakirjas alati väga tähtsad. Näiteks:
“Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!” (1. Moosese 17:5)
“Need olid nende meeste nimed, keda Mooses läkitas maad kuulama. Ja Mooses nimetas Hoosea, Nuuni poja, Joosuaks.” (4. Moosese 13:16)
Aabrami nimi muudetakse “Aabrahamiks”, mis tähendab “paljude rahvaste isa”. Tema nime muudetakse selle rolli või missiooni tähistamiseks, mille Jumal talle annab. Samamoodi on “Joosua” heebreakeelne sõna, mis tähendab “Päästja”. Joosuast saab Moosese järglane ning see, kes tegelikult viib Iisraeli rahva üle Jordani Tõotatud Maale. Sel põhjusel on ta meie Issanda eelkuju ning tema nimi muudetakse, et see peegeldaks tema missiooni. Siinkohal meenutame ka, et ingel Gabriel kuulutas, et Messia nimeks saab Jeesus, mis on kreeka keeles “Päästja” 2 justnimelt selleks, et väljendada Messia missiooni päästa inimesed nende pattudest (Matteuse 1:21).
Seetõttu peab fakt, et meie Issand tõotab nende esimesel kohtumisel muuta Siimona nime, tegema iga tõsise pühakirjalugeja viivitamatult tähepanelikuks ning panema ta läbematult ootama mingit edasist selgitust selle olulise rolli täpse olemuse kohta, mis Siimonale määratakse.
See selgitus tuleb Matteuse 16. peatükis, s.o 2. tekstis. P. Peetrus on just andnud oma tuntud usutunnistuse meie Issanda jumalikkuse kohta: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Nagu peapiiskop Lefebvre armastas rõhutada, on meie Issanda jumalikkus teatud viisil keskne kristlik õpetus, kuna see eeldab usku Kolmainsusse ning on hädavajalik meie Issanda lunastusmissiooni õigeks mõistmiseks. Justnimelt vastusena sellele usutunnistusele teeb Issanda seda, mida Ta oli tõotanud, ja muudab Siimona nime, samal ajal avaldades Siimona uue nime tähenduse ja tähtsuse.
“ Mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.”
Siimona nimi muudetakse “kaljuks”, kuna temast peab saama Kristuse poolt rajatava Kiriku nurgakivi. Mida see metafoor tähendab? Kui Peetruse missioon on olla nurgakivi, mida see endaga täpselt kaasa toob? Me peame selle metafoori “lahti pakkima”.
Kristus loob analoogia füüsilise hoone ja usulise ühiskonna vahel, mille Ta kavatseb rajada. Mis meid huvitab, on selle määratlemine, milline ühiskonna element vastaks füüsilise hoone puhul nurgakivile. Mis on vundamendi roll või otstarve? Tagada ehitise ühtsus ja stabiilsus. Mis tagab ühiskonnas ühtsuse ja stabiilsuse? Vastuseks näib olevat: seda juhtiv autoriteet. See näib mõistetav, kuid teoreetiliselt võivad olla võimalikud ka selle metafoori teistsugused seletused, niisiis lugegem edasi ja vaadakem, kas selle metafoori tähendus saab selgemaks järgnevates salmides.
“ Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.”
Meie Issand kasutab siin veel kahte metafoori: võtmeid ja köidikuid. Võtmed on autoriteedi loomulikud ja väga tavalised sümbolid, kuna selle otsustamine, keda lastakse sisse ja kes jäetakse välja, on autoriteedi õigus. Meile on piisavalt tuttav pilt sellest, kuidas üks linn või kindlus tunnistab kuninga autoriteeti, kinkides talle linna või kindluse võtmed. Pühakiri ise kasutab seda metafoori samal viisil, näiteks Jesaja 22:20-22 3 ja Ilmutusraamatu 3:7 4. Viide köidikutele on tavapärane juudi metafoor rabide meelevalla kohta panna peale või leevendada moraalset kohustust – taas autoriteedi akt. Need kaks järgnevat metafoori heidavad valgust metafoorile kaljust, kinnitades meie tõlgendust. Kuid see tõlgendus saab veelgi kinnitust 3. tekstis, kui meie Issand annab reaalselt selle autoriteediprimaadi, mida Ta Matteuse 16. peatükis vaid tõotas.
Pärast ülestõusmist annab meie Issand Johannese 21. peatükis Peetrusele oma lammaste toitmise ameti.
“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””
Ladina versioonis, nagu ka ingliskeelses, nimetatakse “tallesid” kaks korda ja “lambaid” ainult üks kord, samal ajal kui kreeka keeles nimetatakse “tallesid” ainult üks kord ja “lambaid” kaks korda. Mõned kirikuisad näevad selles viidet karjaliikmete erinevatele kategooriatele, nt usklikele, preestritele ja piiskoppidele. Kuid oluline on selle pastoraalse metafoori enda tähtsus. Peetruse peale pannakse kohustus olla karjane, hoolitseda Jumala karja eest. Pilt rahva üle valitsevast karjasest on olnud inimkultuurides tavapärane alates Hammurapi päevadest. Karjasesau oli vaarao autoriteedi sümbol. Homerose teostes kirjeldatakse kuningaid sageli kui oma rahva karjaseid. 5 Jumal ise kasutab seda metafoori Vanas Testamendis iseenda kohta.
“Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.” ( Psalm 95:7)
Ent samal ajal ei takistanud see Jumalat andmast karjase tiitlit ja ametit ka neile oma rahva juhtidele Vanas Testamendis, keda Ta oli valinud, nagu Hesekieli 34. peatükk külluslikult tunnistab.
Uue Testamendi juurde tulles me näeme Kristust deklareerivat, et Tema on Hea Karjane, see, kes hoolitseb Jumala rahva karja eest. Seda metafoori Peetruse puhul kasutades annab Kristus seega Peetrusele üle omaenda rolli, muidugi alluvana, kuna lambad kuuluvad endiselt Kristusele: “Sööda mu lambaid.” Evangeeliumide tunnistus sellest, et Peetrusele on antud reaalne pastoraalne autoriteet, on selge. Me võime seda tunnistust veelgi kinnitada, meenutades mõningaid sündmusi Apostlite tegude raamatust, kus me näeme p. Peetrust pärast meie Issanda taevasseminemist seda autoriteeti teostavat.
• Peetrus võttis juhirolli Juuda asendaja valimisel (Apostlite teod 1:15).
• Peetrus pidas Kiriku esimese avaliku jutluse Nelipühal (Apostlite teod 2:14).
• Peetrus oli ülejäänud apostlite eestkõneleja Süneedriumi ees (Apostlite teod 5:27).
• Peetrus ristis väepealik Korneeliuse, tegeldes nõnda ülitähtsa küsimusega paganate vastuvõtmisest Kirikusse ilma ümberlõikamiseta (Apostlite teod 10:34).
• Peetrus lahendas sellesama küsimuse lõpliku selgusega Jeruusalemma kontsiilil (Apostlite teod 15:7).
Küsimus, mis nüüd tõuseb, on: kas Pühakiri annab mingisuguse õigustuse p. Peetruse autoriteedi kestvusele, st kas see autoriteet oli Peetruse isiklik eesõigus või jätkub see autoriteet alalises ametis, millel on oluline osa kogu Kiriku ülesehituses? Õigupoolest annavad needsamad meie Issanda kasutatud metafoorid sellele küsimusele vastuse.
Esiteks, mõelgem meie Issana sõnadele, et “põrgu väravad” , st põrguvägi, ei võida Tema Kirikut. Kui meie Issand need sõnad ütleb, siis näitab kontekst, et põrgu väravad ei võida justnimelt seepärast, et Ta rajab oma Kiriku kaljule. Kui see tõlgendus tundub olevat sunnitud, siis mõelgem sellele, et meie Issand kasutab metafoori kaljust varem Matteuse evangeeliumis (7. peatükis), kui Ta ütleb, et tark mees ehitab oma maja kaljule ning et “sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled … aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule” . Aga kui Peetruse autoriteet on põhjus, miks põrgu ei võida Kirikut, siis peab Peetruse autoriteet kestma sama kaua kui püsib Kirik. Igal juhul on Peetruse autoriteet kindlasti selle hoone vundament, milleks on Kirik, ning vundament peab kestma sama kaua, kui kestab hoone, mille puhul meie Issand kinnitab, et see püsib kuni “maailma-ajastu lõpuni”. Viimaks, Peetrusele öeldakse, et ta peab söötma Issanda lambaid, kuid Kristusel on lambaid kindlasti kuni aegade otsani.
Paavsti ülemvõimu jätkuvus
Ettekande selles punktis toogem esile kirikuisade tunnistus tõestusena selle kohta, kuidas varajane Kirik mõistis neid pühakirjakohti, mida me just tsiteerisime.
P. Efraim, u 350. a: “Õnnis oled sina, sina, kelle Jumala Poeg valis ja määras oma jüngrite peaks ning kellele Ta andis väe ja autoriteedi siduda ja lahti päästa.” 6
P. Hieronymus, u 400. a: “Kaheteistkümnest on valitud üks, et pea määramisega oleksid maha surutud skisma seemned.” 7
P. Johannes Kuldsuu, u 400. a: “Peetrus oli siis selle koori juht, apostlite suu, selle perekonna pea, kogu maailma tüürimees, Kiriku vundament.” 8
Teiseks, nende tunnistus ei tõesta mitte ainult Peetruse primaadi jätkuvust, vaid ka seda, et tema järglased selles ametis on Rooma piiskopid.
P. paavst Clemens kirjutab u 96. a Korintose kirikule, noomides seda seaduslikult ametisse pandud koguduse ametimeeste kõrvaldamise pärast, ja on selge, et ta ootab viivitamatut kuuletumist oma korraldustele. “Aga kui mõned pole kuulekad Kristuse poolt meie läbi öeldule , nad teadku, et nad ei mässi end mitte väiksesse eksimusse ja ohtu.” P. Clemensi püüdlused skisma lõpetada olid edukad ja korintlased hindasid tema kirja niivõrd kõrgelt, et seda loeti veel aastakümneid hiljemgi liturgia käigus.
P. Irenaeus, u 180. a: “On hädavajalik, et kõik teised kirikud oleksid ühenduses Rooma Kirikuga, kuna ta on nende kõrgeimaks peaks.”
P. Cyprianus viitab u. a 250 Roomale kui “katoolse Kiriku emale ja juurele” ning kritiseerib skismaatikuid, kes “julgevad purjed puhevile ajada ja toovad kirju Peetruse trooni ja peakiriku ette”.
P. Hieronymus, u 400. a paavst Damasusele: “Lõpp kadedusele, lõppegu rooma hiilguse himustamine! Ma kõnelen kalamehe järglasele ja risti jüngrile. Järgides ei ühtki teist pead kui Kristus olen ma ühenduses seotud teie Pühadusega, see tähendab Peetruse aujärjega. Ma tean, et sellele kaljule on rajatud Kirik.” 9
Vastused vastuväidetele
Vaadelgem viimaks kolme tavapärast vastuväidet, mis tõstetakse esile paavstliku ülemvõimu kasuks toodud piibellikele argumentidele.
- vastuväide: kiviklibu argument
“Matteuse 16:18 tekst ei viita Peetrusele kui kaljule. See viitab Kristusele kui kaljule. Algses kreekakeelses versioonis on vahe kahel “kivi” tähistaval sõnal. Teksti tuleb tegelikult lugeda ‘Sina oled petros ja sellele petra’le ma rajan oma Kiriku.’ ‘Petros’ tähendab kreeka keeles väikest kivikest, samal ajal kui ‘petra’ tähendab massiivset rahnu. Niisiis on esimene ‘kivi’ Peetrus, kuid Kristus ütleb, et Ta rajab oma Kiriku ‘petra’ peale, milleks on Tema ise. Selle kirjakoha mõte on: “Sina oled ainult üks väike kiviklibu, kuid sellele suurele kaljurahnule (iseendale osutades) rajan ma oma Kiriku.’”
Vastus
Esiteks , kuigi see nüansiline erinevus meessoost vormi “petros” ja naissoost vormi “petra” vahel on olemas klassikalises kreeka keeles, ei eksisteeri seda koinee kreeka keeles (kreeka kõnekeeles, milles on kirjutatud Uus Testament). 10 Koinee kreeka keeles on väikse kivi jaoks sõna ‘lithos’, nagu näiteks “Ütle, et need lithoi saaksid leibadeks” (Matteuse 4:3) ja “Taas kandsid juudid kokku lithoi , et Teda nendega surnuks visata” (Johannese 10:31). Koinee kreeka keeles tähistavad petros ja petra mõlemad suurt kaljut. P. Matteus kasutab lihtsalt meessoost vormi Peetruse pärisnimena, et kogu konstruktsioonil oleks loogiline mõte.
Teiseks rääkis meie Issand need sõnad niikuinii aramea, mitte koinee kreeka keeles. Aramea keeles on “suure kalju” jaoks sõna “keefas”. Seepärast nimetas meie Issand Peetruse “Keefaseks”, nagu Ta meile kinnitaski (Johannese 1:42). Veelgi enam, Ta pidi kasutama sõna “keefas” mõlemas kohas (mitte sõna ‘evna’, mis on aramea keeles väikse kivi jaoks), kuna selles ei oleks olnud mingit loogikat, kui Ta oleks öelnud: “Sina oled suur kalju ja sellele kivikesele ma rajan oma Kiriku.”
Kolmandaks teeb selle kirjakoha kontekst täiesti ilmseks, et meie Issand kõneleb Peetrusega. Ta on selles kirjakohas kogu aeg Peetruse poole pöördunud. Ta on Peetrust just kiitnud selle eest, et too tunnistas usku Kristuse jumalikkusesse. Ta on usaldamas tema kätte taevase kuningriigi võtmeid ning andmas talle meelevalda siduda ja lahti päästa – milline võiks olla õigustus väitele, et Kristus viitab salmis 18 äkitselt iseendale, aga mitte Peetrusele? Antud kontekstis on ilmne, et Peetrust tunnustatakse siin tema usutunnistuse eest.
- vastuväide: Kristus on Kalju
“P. Peetrus ei saa olla vundament, millele Kirik on rajatud, kuna p. Paulus kinnitab meile 1. kirjas korintlastele (3:11), et ‘teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus’ ning (10:4) ‘see kalju oli aga Kristus’.”
Vastus
“Vundamendi” või “kalju” metafoori võib kasutada rohkem kui ühes tähenduses. Kristus kui Kiriku rajaja ning kogu tema autoriteedi allikas on Kalju ühes tähenduses, kuid see ei takista Teda delegeerimast osa oma autoriteedist p. Peetrusele, et ka tema võiks olla alluvas mõttes kalju. Me nägime juba, et meie Issand on Hea Karjane, ja siiski tegi Ta ka p. Peetruse teatud tähenduses karjaseks. P. Basilius vastab ilusasti sellele vastuväitele.
P. Basilius, u 375. a: “Kuigi Peetrus on kalju, ei ole ta kalju samal viisil nagu Kristus; ta ei lakka olemast Peetrus. Sest kui Jeesus jagab autoriteeti omavaid ameteid, siis Ta ei tee iseennast vaesemaks, vaid säilitab ka ise needsamad asjad, mida Ta jagab. Ta on preester ja Ta teeb teisi preestriteks; Ta on Kalju ja Ta teeb ühe teise kaljuks, ning nõnda annab Ta oma sulastele seda, mis Tal endal on.” 11
- vastuväide: Halkedoni kirikukogu 28. kaanon
See kirikukogu peeti aastal 451 Väike-Aasias selleks, et mõista hukka monofüsiitide hereesia, uskumus, et meie Issandal oli pärast Lihakssaamist ainult üks loomus, nii täielikult haaras jumalik loomus endasse inimliku loomuse. 28. kaanon kinnitab:
“Täie õigusega andsid isad eesõigused muistse Roomale, kuna see oli keiserlik linn. Kuid sama kaalutlus juhtis 150 piiskoppi 12 andma võrreldavaid privileege Uus-Rooma (st Konstantinoopoli) aujärjele. Nad otsustavad õigesti, et linnale, mille rikkuseks on nii keisriaujärg kui senat ning millel on ilmalikes asjades võrdsed privileegid muistse kuninganna Roomaga, tuleb nagu tollelegi anda mõjukas positsioon kiriklikes asjades ning auväärsuselt teine koht kuulub üksnes temale.”
Selle vastuväite tugevus ei seisne mitte kirikukogu soovis anda Konstantinoopolile primaat, millest eespool seisab ainult Rooma, vaid pigem selle kaanoni väites, nagu võrsuks Rooma primaat üksnes talle Kiriku piiskoppide poolt antud eesõigusest Rooma poliitilise ülemvõimu, mitte jumaliku asutatuse alusel.
Vastus
Alustuseks tuleb märkida, et see 28. kaanon ei ole Kiriku ametlik õpetus, kuna see võeti vastu paavsti delegaatide äraolekul ning paavst p. Leo pani sellele pärast sõnaselge veto. Sellegipoolest, ja mis veelgi tähtsam, varustavad Halkedoni kirikukogu sätted meid rikkalike tõenditega selle kohta, et kohal olnud piiskopid (kuigi peaaegu kõik Idast ning seetõttu allutatud keisri survele) tunnustasid Rooma primaati kui jumalikult seatud tõsiasja.
Esiteks kinnitasid kirikukogu isad, et paavst p. Leo oli oma delegaatide kaudu kirikukogu tõeline eesistuja nagu “pea liikmete üle” – seisukoht, mis osutab sellele, et paavst jagab Kristuse olemist Peaks Kiriku üle.
Teiseks , toetades paavst Leo hukkamõistu Eutychese (monofüsiitluse rajaja) suhtes, kuulutasid kirikukogu isad, et “Peetrus on kõnelnud Leo kaudu” .
Kolmandaks ütlesid nad tagandatud Aleksandria piiskopi (Dioscoruse) kohta, et “ta märatses hullunult isegi selle vastu, kellele Päästja oli usaldanud viinamäe eest hoolitsemise, st isegi teie Apostelliku Pühaduse vastu”.
Neljandaks lihtsalt ei ole mingit ajaloolist tõendusmaterjali selle väite toetuseks, et Rooma võlgnes oma õigused mingile volitusele, mille talle oleks andnud ülejäänud Kirik, justnagu oleks autoriteet antud esmalt Kirikule kui tervikule ning siis üksnes delegeeritud Rooma piiskopile. Kommenteerides Matteuse 16. peatükki, meenutab Tertullianus meile selgesõnaliselt, et me “peaksime meeles, et Issand jättis siin võtmed Peetrusele ning Peetruse kaudu Kirikule”. 13
Nende kaalutluste valguses näib kaanon 28 olevat pelgalt diplomaatiline kummardus keiserlike poliitiliste ambitsioonide suunas, mitte niivõrd tõelisel teoloogilisel veendumusel rajanev avaldus.
Selle ettekande lõpetuseks tahaksin ma jagada üht mõtisklust, mis ei pärine minult, vaid ühelt suurepäraselt protestandist härrasmehelt, kellega mul oli kord Oklahomas au kohtuda. See mees oli äärmiselt erudeeritud ning üdini aus. Ta selgitas mulle, et ta oli mõnda aega kaalunud vastuväiteid, mis on sihitud paavsti ülemvõimu vastu ning üleüldse igasuguse arusaama vastu jumalikult seatud usulisest autoriteedist, ning ta oli leidnud need vastuväited olevat üha vähem veenvad. Meie vestluse lõpupoole jäi ta mõneks hetkeks vait ning ütles siis väga jõuliselt:
“Vanas Testamendis teadis Jumala rahvas, mida neil oli vaja uskuda; nad tundsid ka täpselt moraaliseadusi, millele nad pidid Jumala tahtel alluma; nad teadsid täpselt isegi seda, kuidas Jumal tahtis, et nad Teda teeniksid.
Protestandina ei ole mul mingit kindlust selles, mida pühad kirjad täpselt tähendavad. Ma ei leia protestantlike liidrite hulgas üksmeelt peamistes moraaliküsimustes. Mul ei ole absoluutselt mingit aimu, missugust liturgiat Jumal tahab, et ma praktiseeriksin, või kas Ta üleüldse tahab, et ma mingisugust liturgiat järgiksin. Kui see ongi uus leping, siis ma ei taha seda! Ma tahaksin, et oleksin pigem elanud enne Päästja tulemist!”
See härrasmees, kes saab nüüd õpetust katoliku usus, tabas eluliselt olulist momenti, millele ma ei olnud kunagi mõtelnud: punkti, mis kujutab endast karmi reaalsuskontrolli väitluses paavstliku ülemvõimu üle. Läbi kogu Vana Testamendi kuulutasid prohvetid ette Messia aulise kuningriigi tulemist. Tema kuningriik peab olema tõe linn 14 ja püha mägi (Sakarja 8:3), mida kogu maailm võib näha ja ära tunda (Jesaja 60:1), mis toob ohvri, millega austatakse Jumalat kõigi rahvaste seas (Malaki 1:11), paganarahvaste hulgast võetud preestrite ja leviitide läbi (Jesaja 66:19jj), ning uus Iisraeli rahvas peab elama rahus ja kindlustundes (Jeremija 23:4-6).
Ükskõik, millised inimlikud inimlikud vead võivad Katoliku Kirikul olla kuni aegade lõpuni – isegi kui mõned tema karjastest endist arvatakse raiheina hulka, mis kasvab jumaliku majapidaja põllul –, kui mõelda erinevatele tänapäeval eksisteerivatele kristlikele organisatsioonidele, siis üksnes nähtav usuline ühiskond, mis ulatub üle kogu maailma jumalikult määratud karjase autoriteedi all, nagu Katoliku Kirik väidab end olevat, võib olla nende Vana Testamendi prohvetikuulutuste täitumine ning selle tõeline täitumine, mida on nii tõsiselt igatsetud ning mille pelgalt auline eelkuju, nii õpetuslikult kui liturgiliselt, oli ühtne Iisraeli rahvas.
Eestikeelne tõlge Enn Auksmann, toimetanud Siivi Mänd
1 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 95
2 Vrd Srk 46:1
3 “Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja, panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava.”
4 “Ja Filadel?a koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava.”
5 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 100
6 Hymni Disputati , 3.2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 65
7 Adversus Jovinianum , 1:2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66
8 Homiilia fraasile “Hoc Scitote” 4, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66
9 Adversus Jovinianum , raamat I.26; Ep. XV 2. epist 57
10 Seda möönavad ka protestantlikud kreeka keele õpetlased D. A. Carson ja Joseph Thayer.
11 Homiilia 29 Patukahetsusest , tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 67
12 Viide “150 piiskopile” osutab Konstantinoopoli I kirikukogu (381) 3. kaanonile: “Konstantinoopoli piiskopil peab olema auprimaat Rooma piiskopi järel, kuna see on Uus-Rooma.” Seda kaanonit ei ole kunagi Rooma poolt heaks kiidetud, nagu ei ole ka Roomaga iialgi selles küsimuses nõu peetud. Vaata The Church of Christ , Van Noort, p. 66
13 Scorpiace 10 , tsiteeritud The Church of Christ , Van Noort, p. 66
14 Eestikeelses Piiblis “ustav linn” .