Missa

Mis on püha Missa?

Püha Missa on meie Issanda Jeesuse Kristuse Ristiohvri nähtamatu ja veretu uuendamine. Ohver teostub muutmissõnade lausumise hetkel, kui Kristus saab leiva ja veini mateeriates altaril kohalolevaks. Nagu Tridenti kirikukogu õpetab, on see Ohver seesama, mis teostus Kolgata mäel, sest sama on nii ohverdav preester (kuna pühitsetud preester tegutseb ainult asemikuna, in persona Christi – Kristuse, kes on tegelik ohverdav preester, isikus) kui ka ohvriand, nimelt Kristus ise. Küll aga on erinev ohverdamise viis: Kolgatal oli see verine ja reaalne, pühal Missal aga veretu ja müstilis-sakraalne; ja erinev on ka eesmärk: Kolgatal pälvis Jeesus Kristus meile lunastusarmu, pühal Missal aga suunatakse meid armude juurde.

Kelleni ulatub püha Missa ajalooliselt tagasi?

Püha Missa ulatub ajalooliselt tagasi otse meie Issanda Jeesuse Kristuseni, kes selle õhtul enne surma Viimsel Õhtusöömaajal sisse seadis. Sellest teatavad ühtemoodi nii Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumid kui ka püha Paulus oma esimeses kirjas korintlastele: “Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: “See on minu Ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis Ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: “See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!” Sest iga kord kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.”(1 Kr 11, 23-26)

Kas ka apostlid pühitsesid püha Missat?

Kui Kristus Viimsel Õhtusöömaajal püha Missa sisse seadis, ütles Ta oma jüngritele: “Tehke seda minu mälestuseks.” Nende sõnadega andis ta neile ülesande Tema nimel samuti püha Missat pühitseda ja andis neile ühtlasi võimu ning voli teostada Muutmist, et tuua ohvriks Tema Ihu ja Tema Verd. Püha Missa on seetõttu olnud algusest peale kristliku koguduse keskpunkt. Jeruusalemma “algkogudusest” antakse teada, et “nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse” (Ap 2,42). “Leivamurdmise” all on siin mõeldud püha Missat. Püha Missat nimetatakse teisiti vaid selle tõttu, et ühelt poolt toimuvat varjata (sest kristlasi kutsuti tookord lihunikeks ja kannibalideks), teiselt poolt aga selleks, et asjassepühendatute jaoks otseselt toimuvale viidata: leiva kujul kohal olevat Kristuse Ihu “murtakse”, st ohverdatakse.

Kuidas püha Missa edasi arenes?

Apostlid andsid käte pealepanemisega oma väe pühade saladuste pühitsemiseks edasi järeltulijatele (vt 1 Tim 4,14). Preestripühitsus ongi see, mis teeb pühitsetu võimeliseks eriliselt just püha Missat pühitsema. Juba õige pea tekkisid Missa kindlaksmääratud vormelid, eriti Jeesuselt Kristuselt otse üle võetud muutmissõnad pandi kindlasse vormi ja nii on need Traditsioonis läbi sajandite edasi kandunud. See moodustab tänaseni rooma missakaanoni põhiosa. See kaanon (reegel, juhtnöör), mis sisaldab püha Missa kogu tuuma, oli juba 4. sajandil põhiolemuselt välja kujunenud ja sai üsna varsti pärast 400. aastat oma lõpliku vormi sellisena, nagu me seda tänapäeval tunneme. Ladina liturgia hakkas Õhtumaal aina laiemalt levima eriti siis, kui see Karl Suure poolt Prantsusmaal üle võeti. Siin tehti pühas Missas mõningaid muudatusi ja arendusi, kuid need ei olnud olemuslikud ega puudutanud missakaanonit. Nii näiteks lisati Missale Credo.

Kuidas jõuti “tridenti Missani”?

See Missa pidamise vorm, mis kujunes välja Prantsusmaal, jõudis 10.-11. sajandi paiku Itaaliasse ja Roomasse tagasi ning sealt levis see eriti 13. sajandi jooksul üle kogu Õhtumaa. Keskaja lõpupoole tekkis siiski olukord, kus “kirikust kirikusse kasvasid erinevused, mille juures ei olnud välistatud ka valed arusaamad”. Seda segadust ja osaliselt ka liturgia moonutusi kasutasid aga ära “reformaatorid”, kes hakkasid püha Missat ründama ning lõid oma riitused. Seetõttu otsustas Tridenti kirikukogu (1545-1565) viia läbi korrastamise ja reformi, mille teostas lõplikult püha paavst Pius V. Selle korrastamise ja reformi tulemusena anti 1570. aastal välja Missale Romanum. Kuna see missaal (missaraamat) on tihedalt seotud Tridenti kirikukoguga, siis kutsutakse selles missaalis sisalduvat missakorda ka “tridenti Missaks”.

Milles seisnes paavst Pius V reform?

Püha Pius V on ise oma missaali kasutuselevõtu konstitutsioonis “Quo primum tempore” 14. juulist 1570 kirjutanud, et ta andis “valitud õpetlastele” ülesande missaal põhjalikult läbi vaadata. “Nad on kõike võrrelnud Vatikani raamatukogu kõige vanemate käsikirjadega ja teiste kõikjalt kogutud, parandatud ja aegumatute koodeksitega; samuti vanade korraldustega liturgia osas ja autorite kirjadega, kes on meile jätnud nende samade riituste kirjeldused; nõnda taastasid nad missaali vastavalt pühade isade normidele ja riitustele. “Seetõttu toimus tõepoolest algse rooma riituse taastamine sellisena, nagu Traditsioon seda apostlite aegadest kandis läbi esimeste aastasadade, mil see riitus Püha Vaimu juhtimisel ja Kiriku järelevalve all lõplikult välja kujunes. Selle reformiga ei loodud olemuslikult uut riitust, nii nagu seda on teinud II Vatikani kirikukogu reform.

Milline koht on tridenti Missal Kirikus?

Paavst Pius V selgitas oma konstitutsioonis, et Missale Romanum´i sisseseadmisega on kõrvaldatud kõik missariitused, mis ei toetu Traditsioonile (jällegi erinevalt II Vatikani kirikukogu reformist, mis on olemuslikult vanema ja traditsioonirikkama tridenti riituse vähemasti de facto alla surunud). Rooma missaal tehti kohustuslikuks alatiseks ja kõikjal, kus püha Missat rooma Kiriku riituse järgi pühitsetakse. “Samuti lisame Me, et Meie äsja väljaantud missaalile ei tohi midagi juurde lisada, sellest midagi eemaldada ega midagi muuta.” Paavst garanteerib preestritele “alatiseks, et nad võivad seda missaali järgida Missa laulmisel või lugemisel kõikides kirikutes ilma igasuguse südametunnistuse piinata ja kartmata karistust, hukkamõistu või tsensuuri, ning et seda missaali võib ja tohib vabalt ja lubatult kasutada. “Samuti ei tohiks ükski preester, “kas siis koguduse- või orduvaimulik, pidada Missat teisiti kui see Meie poolt on määratud, samuti ei tohi teda kunagi sundida ega viia teda vajaduseni seda missakorda muuta.”

Siiski viidi II Vatikani kirikukogu tõttu sisse Uus Missa ja vana missariitus teatud mõttes “keelati”?

Tridenti Missat ei ole kunagi tühistatud. Paavst Johannes Paulus II poolt aastal 1986 loodud kardinalide komisjon täpsustas ühemõtteliselt, et püha paavst Pius V missaali ei ole kunagi tühistatud ja et ühelgi piiskopil ei ole õigust keelata preestril selle missaali kasutamist. Sellele vaatamata käsitletakse seda Missat nõnda, nagu see oleks siiski tühistatud. Alates II Vatikani kirikukogust nõutakse erilist “luba”, et tridenti Missat pühitseda tohiks – luba, mida pealekauba väga erandlikult antakse.

Mis on lühidalt väljendudes põhiline erinevus Vana ja Uue Missa vahel?

Lühidalt öeldes: Vanal Missal pühitseme me meie Issanda Jeesuse Kristuse Ristiohvrit ehk siis seda, mis toimus Suurel Reedel; Uuel Missal aga pühitsetakse Issanda Söömaaega, seega mälestatakse Suure Neljapäeva Õhtusöömaaega. Tegelikult aga teostas Kristus Kolgata Ohvri n-ö ette, kui Ta tegi oma Ohvriihu ja Ohvrivere leiva ja veini kujul kohalolevateks. Just nimelt selle, Kolgata Ohvri teostamise tegi Ta oma apostlitele ülesandeks, kui Ta neile ütles: “Tehke seda minu mälestuseks.” Mitte Õhtusöömaaega ei pidanud nad Tema mälestuseks pühitsema, vaid Ohvrit, Tema Ihu ja Vere Ohvrit leiva ja veini kujul.

Milles see erinevus väljendub?

Vanal Missal on altar, millel Ohver tuuakse, ja laud, millel “inglite toitu” usklikele antakse: kommunioonipink (pikk madal piire altariruumi ees). Uuel Missal on mõlemad kõrvaldatud ja on kaks lauda, mille ümber kogudus “Issanda söömaajaks” koguneb: “Sõna laud”, st lugemispult, millel pühitsetakse sõnajumalateenistust, ja “Issanda Ihu laud”, millel “leiba murtakse”. Kogu liturgia rõhk ei ole enam ohvril, vaid koguduse kogunemisel. Seetõttu ei ole preester enam eeskätt ohverdaja, vaid kogunemise “eestseisja”. Keskne ei ole enam Kristuse kohalolek altaril sakramentaalsetes mateeriates, leivas ja veinis, vaid Issanda vaimne kohalolek koguduses vastavalt sageli ja meelsasti tsiteeritud sõnadele: “Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel” (Mt 18, 20). Vanal Missal on otsustav Kristuse reaalne kohalolek altaril Muutmise hetkel, kui leiva ja veini kujul teostub uuesti Kolgata Ohver. Seetõttu valitseb sellel hetkel vaikus, ainult kellad helisevad, ja nii preester kui usklikud põlvitavad sügava austusega. Seda ohvrit ei teosta kogudus, vaid preester, kes tegutseb sellel silmapilgul in persona Christi, Tema asendajana. Sellepärast võib preester Missat ka täiesti vaikselt ja ka osavõtjateta pidada, Missa väärtus ja tähendus sellest ei vähene. “Söömaaja” pidamisel üksi või vaikides ei ole aga erilist mõtet. “Söömaaeg” vajab osavõtjaid ja pidevat “dialoogi”. Seetõttu on loogiline, et “söömaaja” pühitsemiseks võetakse kasutusele emakeel – lauavestluse ajal tuleb ju üksteisest aru saada. Vana Missa Ohvrit aga teostatakse sakraalses, ladina keeles, mis on sellele müsteeriumile kohasem ja toob paremini esile selle, et toimub tegevus, mida teostab preester Kristuse nimel.

Kas siis ka Uues Missas ei ole juttu Ohvrist?

On, kuid ainult “ülistusohvrist” Lutheri antud tähenduses. Pühal Missaohvril on tegelikult neli eesmärki: kiitus, tänu, palve ja lepitus. Kahel viimasel aspektil, eriti aga lepitusel, on meie päästmist vajavas olukorras väga suur tähtsus. Me ju patustame pärast ristimist väga palju. “Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust… ja Jeesuse Kristuse, tema Poja Veri puhastab meid kõigest patust” (1 Joh 1,8-9.7). Me vajame seega Kristuse Verd, me vajame seda lepitusohvrit. Luther aga oli see, kes lepitusohvrit enam vajalikuks ei pidanud. Ta ütles, et Missa olgu ainult kiitus-ja tänuohver. Just niisugune on ka Uue Missa lähenemine. Seetõttu ei nimetata Missat ka enam Missaohvriks, vaid eelistatakse sõna “euharistia” – tänamine.

Millised on vastuväited käekommunioonile? Kas seda ei praktiseeritud juba kristluse esimestel sajanditel?

On tõsi, et esimestel sajanditel praktiseeriti ka käekommuniooni (preester annab konsekreeritud hostia, Kristuse enda, usklikule peopesale). Kuid see ei olnud käekommunioon tänapäevases mõttes. See toimus mõnevõrra teisiti, kuid alati sügavaima aukartusega. Pealegi oli just aukartusetuse ja pühaduseteotuste oht see, mille pärast käekommunioon praktikast kadus. Nii muutus Kristuse vastuvõtmine põlvitades ja keelele üldiseks tavaks, mis neid ohte – et hostia või selle tükike võiks maha kukkuda või et kaoks aukartus – oluliselt vähendas. Seetõttu ei ole õige, eriti tänapäeval, mil pühast arusaamine ja selle hoidmine üha enam hääbub, pöörduda tagasi vana tava juurde koos sellega kaasnevate ohtudega. Praegune olukord tõestab piisavalt, kui õigustatud on suukommunioonile tagasipöördumine – sellega saaks vältida neid arvutuid pühaduseteotusi, mida iga päev Kristuse Ihuga toime pannakse.

Kuidas toimuks Vanal Missal koguduse aktiivne osavõtt, mida Uues Missas juurutada püütakse?

Usklike suuremat osavõttu tahtis juba paavst Pius X. Ta mõistis aktiivsema osavõtu all altaril toimuvaga kaasa tegutsemist. Teiste sõnadega: usklikud peaksid end koos Kristusega altaril ohverdama. Just selles seisneb tegelik aktiivsem osavõtt pühast Missaohvrist. Ent see, mis Uue Missa sisseseadmisega toimuma hakkas – mehed ja naised ei taha enam alandlikult anduda ega end selle Ohvriga ühendada, vaid tahavad “seista poodiumil”, teha end tähtsaks ametitega ja etteastetega publiku ees – on selle täielik vastand. See kõik vastab muidugi söömaaja pühitsemise iseloomule, kus keskpunktis ei ole enam Jumal, vaid inimene.

Kas võiks ette kujutada Uue ja Vana Missa rahulikku kooseksisteerimist?

Ei, sest need sobivad sama vähe kokku nagu tuli ja jää. Vana Missa on katoliiklik ja jutlustab Kristus-Kuningast, Uus Missa on aga “oikumeeniline” ja seab inimese esikohale. Kahe niivõrd erineva hoiaku kooseksisteerimine ei ole mõistagi võimalik. See on ka põhjus, miks kontsiilijärgses Kirikus Vana Missat niivõrd jõuliselt alla surutakse ja miks Püha Pius X Vennaskond keeldub Uut Missat tunnistamast. Peapiiskop Lefebvre nimetas Uut Missat “mittelegitiimseks riituseks”, sest see on segu katoliiklikest ja protestantlikest elementidest, see ei ole enam tõeliselt katoliiklik Missa.