Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).
Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina.
Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii, nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt.
Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailmavaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.
Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet.
Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et:
- Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
- Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks.
- P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.
Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused
Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.
Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud” inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.
Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.
Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepingu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.
Tähendamissõnad ja kujundid
Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust.
Vaagigem kolme tähendamissõna.
“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse 13:24-27)
“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse 13:47jj)
“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2-3)
Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.
Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis.
Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30).
Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.
Nähtav autoriteet
Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis.
“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)
Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iisraeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.
“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )
Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas.
“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Johannese 20:21)
Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)
The full conference is available in English from Angelus Press.