Paavst Franciscuse pontifikaadi teemaline intervjuu Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga
DICI: Austatud isa, paavst Franciscuse tõusmisest püha Peetruse troonile on möödunud kaheksa aastat. Selle aastapäeva puhul olite lahkesti nõus andma meile intervjuu, mille eest oleme teile väga tänulikud.
Mõnedele paavst Franciscuse pontifikaadi vaatlejatele, eriti neile, kes on seotud Traditsiooniga, näib ideede võitlus nüüd läbi olevat. Nende sõnul domineerib nüüd praktika, see tähendab laialdasest pragmatismist inspireeritud konkreetne tegevus. Mida teie sellest arvate?
Isa Pagliarani: Ma ei ole päris kindel, et tegusid ja ideesid peaks niimoodi vastandama. Paavst Franciscus on kahtlemata väga pragmaatiline. Ent valitsejana teab ta suurepäraselt, kuhu suundub. Suuremahuline tegevus tõukub alati teoreetilistest põhialustest, ideede kogumist, kus on sageli valdavaks üks keskne idee, millega võib ja peab olema seotud igasugune praktika.
Tuleb tunnistada, et püüdlused mõista Franciscuse pragmatismi põhialuseid on toimunud katse ja eksituse meetodil. Näiteks arvasid mõned inimesed, et tema tegutsemispõhimõtted võib leida teologia del pueblo’st, vabastusteoloogia hulga mõõdukamast Argentina versioonist. Kuid tegelikult tundub mulle, et Franciscus on nii sellest kui üldse igast teadaolevast süsteemist väljaspool. Usun, et tema tegusid elustavat mõtlemist ei saagi rahuldavalt analüüsida ega tõlgendada, kui piirduda traditsiooniliste teoloogiliste kriteeriumitega. Ta ei ole mitte ainult igast teadaolevast süsteemist väljaspool, vaid neist kõigist kõrgemal!
Mida te silmas peate?
Näiteks Johannes Paulus II ajal jäid kõigele taunitavale vaatamata katoliku õpetuse teatud punktid puutumatuks. Ka Benedictus XVI puhul oli tegemist Kiriku juurtega seotud vaimsusega. Tema märkimisväärsed pingutused teha ringist ruutu sobitades Traditsiooni kirikukoguaegse või -järgse õpetusega olid küll nurjumisele määratud, kuid näitasid siiski muret Traditsioonile ustavaks jäämise pärast. Ent Franciscus selle pärast ei muretse. Valitsusaeg, mille all elame, on Kiriku jaoks ajalooline pöördepunkt: veel säilinud kindlused on nüüd inimlikust seisukohast igaveseks purustatud; ning samal ajal on Kirik oma hingi ja maailma puudutava missiooni ümber määratlenud, muutes seda radikaalselt.
Selle murrangu täit ulatust on veel vara hinnata, kuid võime juba proovida seda analüüsida.
Patt ja halastus
Ütlete, et veel püsinud kindlused on nüüd purustatud. Millistest kindlustest on jutt?
Pean siin eriti silmas viimseid kõlbelisi aluseid, millel rajaneb nii kristlik ühiskond kui iga loomulik ühiskond. See pidi juhtuma varem või hiljem, see oli ainult aja küsimus. Seniajani on Kirik hoolimata mõningatest kõrvalekalletest jäänud kindlaks oma moraalsetele nõudmistele, mis puudutavad näiteks kristlikku abielu, ja kõik seksuaalhälbed endiselt selgesti hukka mõistnud… Paraku põhinesid need nõudmised sellisel dogmaatilisel teoloogial, mis oli oma eesmärgist kõrvale kaldunud ning seeläbi ebastabiilseks muutunud. Oli vältimatu, et needki kord vankuma lööksid. Kindlad tegutsemispõhimõtted ei saa kaua püsida, kui nende jumaliku autori mõiste on nõrgenenud või moonutatud. Need moraaliprintsiibid suutsid jääda kestma mõneks ajaks, lausa aastakümneteks, kuid oma alustalast ilma jäetuna kuulutati nad ühel päeval paratamatult „vananenuks“ ja neid hakati sama hästi kui eitama. Sellele me olemegi tunnistajaks Franciscuse pontifikaadi ajal, iseäranis 2016. aasta 19. märtsil avaldatud apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia puhul. Nimetatud dokument ei sisalda mitte ainult tõsiseid eksitusi, vaid näitab ka läbinisti uut historistlikku lähenemist.
Missugune see uus lähenemine on? Mis võis sellise valiku tingida?
Paavst Franciscusel on väga täpne üldnägemus kaasaja ühiskonnast ja tänapäeva Kirikust – ning isegi kogu ajaloost. Mulle näib, et ta on mõjutatud mingist hüperrealismist, mis on väidetavalt „pastoraalne“. Tema sõnul peab Kirik faktidele näkku vaatama: tal on võimatu jätkata moraaliõpetuse kuulutamist, nagu ta seda seni teinud on. Seetõttu peab ta otsustama anda järele nüüdisaegse inimese nõudmistele ja järelikult oma emarolli ümber kujundama.
Muidugi peab Kirik alati ema olema. Ent selle asemel, et olla ema oma elu edasi andes ja lapsi kasvatades, on ta nüüd ema niivõrd, kuivõrd ta oskab oma lapsi kuulata, mõista ja nendega kaasas käia… Sellist hoolt, mis ei ole iseenesest halb, tuleb siin mõista uues ja väga konkreetses mõttes: Kirik ei saa ega tohi ennast enam peale suruda. Ta peab olema passiivne ja kohanema. Just kirikuelu, nagu seda praegu elatakse, tingib ja määrab Kiriku missiooni ja isegi tema raison d’être. Kuna ta ei saa näiteks enam nõuda Püha Armulaua vastuvõtmisel samu tingimusi kui varem sel põhjusel, et tänapäeva inimene näeb neis talumatut sallimatust, seisneb selle loogika järgi ainus realistlik ja tõeliselt kristlik reaktsioon olukorraga kohanemises ja nende nõuete ümber määratlemises. Nõnda muutub moraal olude sunnil: igavesed seadused alluvad nüüd arengule, mida tingivad ajaloolised olud ning võltsi ja valesti mõistetud ligimesearmastuse käsud.
Kas paavst on teie arvates selle arengu pärast rahutu? Kas ta tunneb vajadust seda õigustada?
Kahtlemata pidi paavst olema juba algusest peale teadlik reaktsioonist, mille niisugune protsess Kirikus esile kutsub. Küllap oli ta teadlik ka sellest, et avab uksi, mis olid üle kahe tuhande aasta kindlalt suletud olnud. Kuid tema jaoks kaaluvad ajaloolised nõuded üles kõik teised kaalutlused.
Selles valguses omandab tema sõnavõttudes kõikjal esinev halastuse mõiste oma täieliku väärtuse ja ulatuse. See ei ole enam armastava Jumala vastus, kes avasüli tervitab kahetsevat patustajat, et ta uueks muuta ja anda talle tagasi elu armus. Nüüd on sellest saanud hukatuslik halastus, mis on muutunud vajalikuks, et rahuldada inimkonna tungivaid vajadusi. Inimestel, keda peetakse nüüd võimetuks isegi loomuseadusi austama, on range õigus sellele halastusele, omamoodi armulikule amnestiale Jumalalt, kes samuti kohandub ajalooga, olemata enam selle valitseja.
Nii ei loobuta mitte ainult usust ja üleloomulikust korrast, vaid ka ausaks ja õiglaseks eluks hädavajalikest moraaliprintsiipidest. See on hirmutav, sest tähendab moraali ristiusustamisest loobumist: vastupidi, katoliiklased peavad nüüd omaks võtma maailma moraali, või vähemalt kohandama – igal üksikjuhul eraldi – moraaliseadust praegustele moraalinormidele, ka „taasabiellunud“ lahutatud paaride ja isegi samasooliste paaride normidele.
Sellest halastusest on saanud midagi imerohu laadset, alus uuele evangeliseerimisele, mida pakkuda ajastule, mille pööramine ei ole enam võimalik, ning kristlastele, kellele ei saa enam peale panna kümne käsu iket. Selle asemel et ohus olevaid hingi usus innustada ja kinnitada, rahustatakse ja lohutatakse neid nõnda nende patuses olekus. Usu valvur kaotab seda tehes isegi loomuliku korra – mis tähendab, et järele ei jää üldse midagi.
Nende eksituste aluseks on transtsendentsuse ja vertikaalsuse täielik puudumine. Enam ei ole ühtki – isegi mitte kaudset – viidet üleloomulikele asjadele, elule pärast surma, armule ja eelkõige meie Issanda lunastustööle, kes kindlustas kõigile inimestele pääsemiseks vajalikud vahendid. Nende vahendite igikestvat mõjusust ei kuulutata ega tunta enam. Me ei usu enam nendesse! Selle tulemusel taandub kõik puhtalt horisontaalsele ja historistlikule nägemusele, kus ettenägematus valitseb põhimõtete üle ja kus on tähtis üksnes maine heaolu.
Kas see pöördepunkt, mida te mainisite, on veel kooskõlas Vatikani II kirikukoguga, või jääb see juba Vatikani III kirikukogule, mis ei ole veel toimunud?
Kirikukogul sõnastatud suunistega ollakse kooskõlas ja samas neid ka ületatakse. Sellel on väga lihtne põhjus: Vatikani II kirikukoguga tahtis Kirik end maailmaga sobitada, „ajakohastuda“ tänu aggiornamento’le, mida edendasid Johannes XXIII ja Paulus VI. Nõnda siis jätkab Franciscus seda maailmaga kohanemist, kuid uues ja äärmuslikus mõttes: Kirik peab nüüd kohanema maailma enda patuga – vähemalt seni, kui see patt on „poliitiliselt korrektne“. Seega esitatakse seda siis armastuse ehtsa väljendusena kõigis vormides, mida kaasaja ühiskond aktsepteerib ja mida lubab halastaja Jumal. Ikka üksikjuhtumite kaupa, kuid need erandjuhud on määratud saama normiks, nagu võib juba näha Saksamaal.
Paavst Franciscuse utoopia
Kas traditsioonilise moraali hävitamise kõrval soovitab paavst Franciscus kasvatada ka väärtusi? Teisisõnu, missugusele vundamendile ta teie arvates ehitada tahab?
See on väga asjakohane küsimus, millele paavst ise andis vastuse 3. oktoobril 2020 oma viimases entsüklikas Fratelli tutti, tehes meile ettepaneku „võtta vastu väljakutse kujutada ette uut inimkonda. […] See on tõeline tee rahuni.” Seda nimetatakse utoopiaks, ja nii juhtub kõigiga, kes end oma juurtest ära lõikavad. Lüües lahku jumalikust traditsioonist, pürgib paavst ideaalse ja abstraktse täiuslikkuse poole, mis on reaalsusest lahti ühendatud.
Ta küll eitab seda, kuid samas lõigus, kus ta möönab, et tema sõnad „kõlavad fantaasiana“, täpsustab ta, millele kavatseb oma seisukohta põhjendades toetuda: see on „suur põhimõte, et on olemas õigused, mis tulenevad ainuüksi meie võõrandamatust inimväärikusest“. Ometi õpetavad Ilmutus ja Traditsioon just seda, et inimloomus pole sõltumatu. Nagu ütleb Chesterton: „Kui võtta ära üleloomulik, jääb alles vaid ebaloomulik.“ Ilma Jumalata kaldub loodu üksi muutuma „ebaloomulikuks“. Kutsudes ja ülendades inimese üleloomulikku korda, on Jumal korraldanud meie loomuse armu jaoks. Seetõttu ei saa loomus endas sügavat korratust tekitamata üleloomulikku korda kõrvale tõrjuda. Franciscuse unistus on sügavalt naturalistlik.
Teine märk unistuse utoopilisusest on see, et see omandab universaalse ulatuse: küsimus on selle peale surumisest kõigile autoritaarsel ja absoluutsel viisil. Kunstlikult kavandatud unistusi saab peale suruda ainult kunstlikul viisil…
Kuid millest koosneb paavst Franciscuse utoopia?
Täiuslikus kooskõlas tänapäeva inimese püüdlustega, kes on läbi imbunud oma väidetavatest õigustest ja lahutatud juurtest, võib selle kokku võtta kahe ideega: terviklik ökoloogia ja ülemaailmne vendlus. Ei ole juhus, et paavst on pühendanud kaks võtmetähtsusega entsüklikat neile teemadele, mis tema enda väitel iseloomustavad tema pontifikaadi kahte põhiosa.
Laudato sì’ (24. maist 2015) terviklik ökoloogia ei ole midagi muud kui tervele inimkonnale pakutud uus moraalsus, mis jätab kõrvale Ilmutuse ja seetõttu ka evangeeliumi. Selle põhimõtted on puhtalt meelevaldsed ja naturalistlikud. Need harmoneeruvad ilma mingite raskusteta inimkonna ateistlike püüdlustega, mille liikmed suhtuvad kirglikult planeeti, millel elavad, ning on takerdunud puhtmateriaalsetesse küsimustesse.
Ning Fratelli tutti ülemaailmne vendlus, mida paavst väga pidulikult propageerib Abu Dhabi deklaratsioonis, millele kirjutas 4. veebruaril 2019 alla ka Al-Azhari suurimaam, ei ole muud kui naturalistlik karikatuur kristlikust vendlusest, mis rajaneb Jumala isadusel, mis on ühine kõigile Kristuse lunastatud inimestele. Selline vendlus on tegelikult identne vabamüürliku vendlusega, mis ei ole kahel viimasel sajandil teinud muud kui külvanud vaenu, eriti Kiriku vastu, metsiku sooviga seada ennast ainsa tõeliselt võimaliku inimestevahelise vendluse asemele.
See ei ole ainult üleloomuliku korra eitamine, mis taandab Kiriku filantrooplikuks vabaühenduseks, vaid ka teadmatus pärispatu haavadest ning selle unustamine, et inimloomuse taastamiseks ja inimeste seas rahu edendamiseks on vajalik Jumala arm.
Kuidas saaks selles kontekstis ikkagi eristada Kiriku ja kodanikuühiskonna rolli?
Tänapäeval esitab Kirik kuvandit preesterlikust väest, mis on kaasaja ühiskonna ja selle sotsiaalpoliitiliste vajaduste teenistuses… Kuid see preesterlus ei ole enam pühendunud institutsioonide ristiusustamisele ega taas paganlikuks muutunud moraalinormide reformimisele. See on traagiliselt inimlik preesterlus, millel puudub üleloomulik mõõde. Paradoksaalselt leiavad kodanikuühiskond ja Kirik, et nad võitlevad nüüd külg külje kõrval ühiste eesmärkide nimel, nagu kristluse õitseaegadel… kuid seekord soovitab ja surub ilmalikustunud ühiskond oma vaateid ja ideaale Kirikule peale. See on tõeliselt hirmutav: ilmalikust humanitaarsusest on saanud Kiriku valgus ja sool, mis talle maitse annab. Viimaste aastate ummisjalu tormamine õpetuslikes ja moraaliküsimustes on hea näide alaväärsuskompleksist, mis vaimulikel tänapäeva maailma suhtes säilinud on.
Ent ometi – ja see on meie usu müsteerium ja ühtlasi meie lootus – Kirik on püha! Ta on jumalik! Ta on igavene! Hoolimata praeguse tunni muredest on tema siseelu kogu oma ülevuses kahtlemata nii kaunis, et vaimustab Jumalat ja ingleid. Nagu alati, on Kirikul ka täna olemas kõik hingede juhatamiseks ja pühitsemiseks vajalikud vahendid!
Kristus-Kuninga hädavajalikkus
Kuidas saaks Kirik teie arvates vabaneda nendest eksitustest ja ennast uuesti üles ehitada?
Eelkõige tuleb öelda lahti utoopiatest ja pöörduda tagasi reaalsusesse, naasta Kiriku juurte juurde. Võib tuua välja kolm olulist punkti, mis Kirik peab tagasi võitma ning järeleandmisi tegemata ja keerutamata jälle kuulutama: pärispatu olemasolu ja selle tagajärjed (kolme liiki himud, millest räägib püha Johannes oma esimeses kirjas) – see aga on vastuolus igasuguse naturalistliku naiivsusega; armu vajalikkus (arm on lunastuse vili, ainuke, kuid kõikvõimas vahend nende laastavate tagajärgede üle võidu saavutamiseks); ning lõppsihi transtsendentsus (see siht ei ole siin maailmas, vaid Taevas).
Selle kõige juurde tagasipöördumine tähendaks, et hakatakse jälle „kinnitama oma vendi“. Taas kord kuulutataks tõelist katoliku usku, mis on igasuguse üleloomuliku elu hädavajalik tingimus. See on ka loomuseaduse asendamatu kaitsja, mis on oma päritolult jumalik, igavene ja muutumatu, hädavajalik aluskalju inimese juhtimiseks täiusele.
Need kolm mõistet võib kokku võtta üheksainsaks ideaaliks, milleks on Kristus-Kuningas. Tema on meie usu tuum. Tema on kogu armu allikas. Tema tegi selle loomuseaduse, mille Ta inimeste loomisel nende südamesse kirjutas. Jumalik seaduseandja ei muutu. Ta ei loobu oma meelevallast. Nii nagu ei saa muuta seda seadust ilma usku ennast muutmata, ei saa seda ka taastada, andmata jumalikule seaduseandjale au, mis Talle õigusega kuulub.
Lihtsalt öeldes: me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame „võtma kõik kokku Kristuses“. Kirikul on Kristuses ja Kristus-Kuninga läbi kõik vahendid saamaks võitu maailmast, mille vürst on vale isa. Risti läbi on Ta seda juba lõplikult teinud: „Ma olen maailma ära võitnud.“
Kas Neitsi Maarjal on selles võidus eriline roll?
Et see on Kristus-Kuninga võit, on see tingimata ka Tema Pühima Ema võit. Jumalaema on alati seotud kõikide oma Poja lahingute ja võitudega. Selle võiduga on ta kindlasti väga eriliselt seotud, sest iial varem pole toimunud niivõrd hukatuslike ja salakavalate eksituste võidukäiku, mis oleksid kristlaste elus teinud nii ulatuslikku ja sügavat laastamistööd. On ju kauneimate aunimede hulgas, mis Kirik on Jumalaemale omistanud, „kõigi eksiõpetuste hävitaja“ – tema purustab nende õpetuste väljamõtlejate pea – ja „kristlaste abi“. Mida lõplikum paistab eksituse võit, seda hiilgavam on Pühima Neitsi Maarja võit.
Intervjuu on tehtud Menzingenis 12. märtsil 2021,
paavst püha Gregorius Suure pühal