Kes peab minu käske — ja aitab ka teistel neid pidada — see ongi see, kes armastab mind.
Meid jahmatab usudoktriini dikasteeriumi prefekti deklaratsioon Fiducia supplicans, mis puudutab “ebaregulaarsete ja samasooliste paaride” õnnistamist – eriti, kuna sellele dokumendile on alla kirjutanud paavst ise.
Kuigi deklaratsiooni eesmärk on väidetavalt vältida segadust selliste ebaseaduslike liitude õnnistamise ning mehe ja naise poolt sõlmitud abielu õnnistamise vahel, ei hoia see avaldus ära ei segadust ega skandaali – see mitte ainult ei õpeta, et Kiriku vaimulik võib paluda Jumala õnnistust patustele liitudele, vaid et seda tehes see ka kinnitab neid patuseisundeid.
Sellise “õnnistuse” võimaldamine peaks seisnema vaid nende inimeste eest palumises väljaspool liturgilist raamistikku, et “kõik, mis on nende elus ja suhetes tõene, hea ja inimlikult väärtuslik, oleks Püha Vaimu poolt rüütatud, tervendatud ja ülendatud”.
Ent panna neid, kes elavad põhimõtteliselt ekslikus liidus, uskuma, et sellel võiks olla mingi positiivne väärtus, on kõige hullem pettus ja näitab kõige tõsisemat armastuse puudust nende eksinud hingede vastu. On vale kujutleda, et avalik patt kätkeb eneses midagi head – ja on vale väita, et Jumal võib sellisel viisil elavaid paare õnnistada.
Kahtlemata võib iga inimene saada abi Jumala ettenägelikust halastusest, jõudes kindlale äratundmisele, et ta on kutsutud pöörduma selleks, et võtta vastu pääste, mida Jumal talle pakub. Ja püha Kirik ei keela kunagi õnnistust patustele, kes seda õiguspäraselt paluvad – kuid siis ei ole sellel õnnistusel muud eesmärki, kui aidata hingel patust jagu saada ja elada armu seisundis.
Püha Kirik võib seega õnnistada iga üksikisikut, isegi paganat. Kuid Kirik ei saa mitte kunagi mitte mingil viisil õnnistada liitu, mis on iseenesest patune, ettekäändel, et julgustada selles head.
Kui me õnnistame paari, siis ei õnnista me mitte eraldiseisvaid isikuid: me õnnistame tingimata suhet, mis neid inimesi ühendab. Ent me ei saa lunastada reaalsust, mis on olemuslikult halb ja skandaalne.
Julgustus selliste õnnistustega pastoraalsetel kaalutlustel jätkata viib praktikas paratamatult moraaliseadusega kokkusobimatute olukordade süstemaatilise heakskiitmiseni, ükskõik, mida selle kohta ka ei öeldaks.
Paraku vastab see paavst Franciscuse sõnadele, et nende suhtumine, kes sunnivad inimesi käituma “viisil, milleks nad ei ole veel küpsed või võimelised” on “pealiskaudne ja naiivne”.1
Selline kujutlus, mis ei usu enam armu jõudu ning tõrjub eemale risti, ei aita kellelgi pattu vältida. See asendab tõelise andestuse ja halastuse nukralt jõuetu amnestiaga ning vaid kiirendab hingede hukkumist ja katoliikliku moraali purustamist.
Usudoktriini dikasteeriumi dokumendi ülespuhutud keelekasutus ja sofistlik viimistlus ei suuda varjata säärastest õnnistustest tingitud elementaarset ja ilmselget tegelikkust: neil ei ole muud mõju, kui olemuslikult patuste liitude tugevdamine ning teiste julgustamine neid järgima. Sellest saab lihtsalt katoliikliku abielu aseaine.
Tegelikult nähtub sellest sügav usu puudus üleloomulikku, Jumala armu ja risti jõudu, selleks, et elada vooruses, puhtuses ja armastuses, vastavalt Jumala tahtele.
See kannab naturalistlikku ja allaandmise vaimu, mis joondub kergekäeliselt Jumalaga vaenujalal oleva maailma vaimu järgi. See on liberaalse ja modernistliku hierarhia järjekordne alistumine maailmale, olles juba Vatikani teisest kirikukogust saadik olnud revolutsiooni teenistuses, nii Kiriku sees kui sellest väljaspool.
Tulgu usu ja pühaduse kaitsja, õnnis Neitsi Maarja pühale Kirikule appi. Kaitsku ta eriti neid, kes on selles kaoses kõige vastuvõtlikumad – lapsi, kes on nüüd sunnitud kasvama uues Babülonis, ilma tugipunktide või juhita, kes neile moraaliseadusi meelde tuletaks.
Isa Davide Pagliarani, kindralülem
Menzingenis, 19. detsembril 2023
- Paavst Franciscuse intervjuu jesuiitidega Lissabonis, 5. august 2023.