Rubriik: SSPX

Kanoonilises õiguses on moraalne juhis – mida kasutatakse ka tsiviilõiguses –, mis ütleb, et vaenulikke seadusi, teisisõnu seadusi, mis piiravad mingit õigust või vabadust, tuleb tõlgendada rangelt ja nende kasuks, kes neile alluvad. Ning vastupidi, soodsaid seadusi tuleb tõlgendada laialdaselt.

See moraalne juhis, mis pärineb Rooma õigusest, on ladina keeles sõnastatud järgmiselt: «odiosa sunt restringenda, favores sunt ampliandi». See väljendab nii heatahtlikkust kui ka muret õigluse pärast, eriti selleks, et vältida kättemaksuhimu. Kanooniline õigus on selle põhimõtte üle võtnud ja see on oluliseks allikaks kirikuseaduste tõlgendamisel. Kiriku suus on see üks halastuse väljendus, mis aga ei välista õiglust.

Praeguse pontifikaadi suur juhtidee on pandud just nimelt selle halastuse motiivi alla. Kuid topeltnäide, mille hiljuti tõid endaga motu proprio  Traditionis custodes ja eelkõige sellele Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekti piiskop Arthur Roche poolt antud tõlgendus, on kõike muud kui halastav. 

Tundub isegi, et ta peab Tridenti missat iseeneses  «põlgusväärseks», kuna seda tuleb igal võimalikul viisil piirata.

Iseloomulikuks näiteks on vastus, mis puudutab nende preestrite Tridenti missa pühitsemise volitusi, kes on preestriks pühitsetud peale motu proprio avaldamist. Seesama juhis meenutab meile, et piiskop on «kogu liturgilise elu moderaator, edendaja ja kaitsja», kuid tal on Traditionis custodes, artikkel 4 järgi kohustus vastava volituse andmiseks konsulteerida Püha Tooliga. 

Seega, kaitsja ja edendaja küll, kuid tähelepaneliku jälgimise all.

Uue liturgia ühtsus

Üks keskseid elemente, mida sageli korratakse, on mure liturgilise ühtsuse pärast. Kuid millise liturgilise ühtsusega on tegemist?

Varem võis katoliiklane minna ükskõik millisesse oma riituse kogudusse kogu maailmas ja hõlpsasti jälgida seal pühitsetavat missat. Tänapäeval aga pole see enam võimalik. Esiteks, keele pärast: sest ladina keelest, mis andis imelise ühtsuse, on loobutud. Teiseks, riituses välja kujunenud lugematute variatsioonide – nii tselebrandi vabaks valikuks jäetud osade mitmekordistamise, kui ka uute tekstide nagu missakaanonite, mille täpset arvu on raske teada rohkuse tõttu. Ning viimaks, tselebrandi „kreatiivsuse“ tõttu, mis on rohkemal või vähemal julgustatud eesmärgist soodustada „aktiivset“ osalemist. Tegelikult aga ei ole liturgia kunagi varem eri paigus ning isegi ühe riigi territooriumil, olnud niivõrd erinev.  

Programmeeritud loobumine

Räägitakse ja korratakse seda, mis ilmnes juba motu proprios: uued meetmed on lihtsalt ajutised mööndused, millel pole muud eesmärki, kui  võimaldada Tridenti riitusesse kiindunud ustavatel järk-järgult uuele liturgiale üle minna. Ja ei midagi muud. Keelatud on kõik see, mis võib vähimalgi määral minna teises suunas. Seega, kuna piiskopkondade poolt heaks kiidetud tõlgetes puudub Tridenti riituse tekstide lektsionaar (lugemiste raamat), on lubatud – ja isegi vajalik, nagu kinnitab juhis – Piibli otsene kasutamine heakskiidetud tõlkes. Kuid piiskop ei tohi anda luba avaldada „ rahvakeelseid lektsionaare, mis reprodutseerivad eelmise riituse lugemistsüklit“. Raske on olla väiklasem. 

Veel üks märgatav väiklus keelab preestril, kes nädala sees pühitseb Novus Ordo missat, pühitseda samal päeval teise missana Tridenti riitust. Esitatud põhjus väärib mainimist: „Päevas kahe missa pidamine pole võimalik seetõttu, et puudub „õigustatud põhjus“ või „pastoraalne vajadus“, nagu nõuab kaanon 905 §2: usklike Euharistia austamise õigust ei ole mingil viisil pärsitud, kuna neile pakutakse võimalust osaleda Armulaual selle praeguses rituaalses vormis.“ Asjaomased usklikud hindavad „pastoraalse vajaduse“ puudumist. Mis aga puudutab neid, kellel oli veel lootust, et asjad ei saa enam minna kaugemale ja et, võib-olla, ettekirjutuste halastav ellurakendamine võiks tuua teatud rahu, võivad sellest lootusest loobuda.

Vaenulik selgitus 

Üks ettekirjutus läheb veelgi kaugemale kui motu proprio ise või vähemalt annab selle kohta väga kitsendava selgituse, mida vastavalt ülal toodud selgitustele võiks kanoonilise õiguse järgi pidada isegi „vaenulikuks“.    

Viidates Traditionis custodes artiklitele 1 ja 8, keelab see ettekirjutus vana riituse kasutamise – see tähendab, peale Armulauda teiste sakramentide jagamise väljaspool personaalkogudusi, mis on rajatud enne uue motu proprio ilmumist. Seejärel võib piiskop anda neile loa ka teiste sakramentide pühitsemiseks. Varasemat pontifikaalset riitust ei tohi aga mitte mingil juhul kasutada. See selgitus on jällegi õigust või vabadust piirav.  

Kuid kui järele mõelda, siis need ettekirjutused ainult arendavad motu proprio seadust ja näitavad selle sügavamat kavatsust. Need kõrvaldavad igasugused kahtlused selle kohta, et traditsiooniline missa tahetakse pikemas perspektiivis täielikult kaotada. Nad kehtestavad kogu oma rangusega surmaotsuse, mis on kuulutatud Tridenti riituse kasutamisele. Siinkohal on meil võimalus meenutada veel teist ladina õiguse moraalijuhist: Summum jus, summa injuria, mida võib tõlkida “ülimast õigusest saab ülim ebaõiglus”. See on õppetund, mille jättis meile Jumalateenistuse Kongregatsiooni prefekt.

Armsad P. Pius X Preestrite Vennaskonna liikmed ja sõbrad,

motu proprio Traditiones custodes ja selle kaaskiri on niinimetatud traditsioonilistes ringkondades tekitanud suurt vastukaja. Me näeme väga loogiliselt, et järjepidevuse hermeneutika ajajärk selle kahetähenduslikkuse, illusioonide ja võimatute pingutustega on läbi saanud ja justkui peoga pühitud. Motu proprios toodud väga selged ja ühemõttelised meetmed Vennaskonda otseselt ei puuduta, kuid need peaksid ärgitama meid sügavale järelemõtlemisele. Seetõttu on oluline vaadelda asju distantsilt ja esitada endale alati vana ja alati uus küsimus: miks on Tridenti Missa pärast viitkümmet aastat ikka ja jälle vaidluste põhiteemaks?

Me peame eelkõige meenutama, et püha Missa on kõikide aegade kibedaima võitluse jätkamine: lahing Jumala riigi ja saatana riigi vahel. See sõda saavutas oma kõrgpunkti Kolgata mäel meie Issanda triumfiga. Kristus sai inimeseks selle võitluse ja selle võidu pärast. Kuna meie Issanda võit leidis aset ristil ja Tema Veres, siis on mõistetav, et selle jätkamine on palistatud konfliktide ja vastuoludega. Iga kristlane on kutsutud sellesse võitlusesse: meie Issand tuletab seda meile meelde, öeldes, et Ta “ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:32). Ei ole imestada, et kõikide aegade Missa, mis on täiuslik väljendus meie Issanda lõplikust võidust läbi lepitusohvri, on ise vastuolude märk. 

Kuid miks on Missa koguni Kiriku sees muutunud vastuolude märgiks? Vastus on lihtne ja see vastus muutub aina ilmsemaks. Pärast viitkümmet aastat valgustavad selle vastuse elemendid iga hea tahtega kristlast: Tridenti Missa väljendab ja vahendab sellist arusaama kristlikust elust ja seega ka Kirikust, mis on täiesti ühildamatu Vatikani II kirikukogu eklesioloogiaga. Probleem ei ole seega mitte ainult liturgilisel, esteetilisel või puhtformaalsel tasandil. Probleem on samal ajal ka õpetuslikul, moraalsel, vaimsel, eklesioloogilisel ja liturgilisel tasandil. Kokkuvõtvalt: probleem puudutab eranditult kirikliku elu kõiki aspekte – see on küsimus usust. 

Ühel pool on kõikide aegade Missa, sellise Kiriku lipp, mis esitab maailmale väljakutse ja on teadlik oma võidust, sest tema lahing ei ole midagi muud kui meie Issanda võitluse jätkamine, et hävitada patt ja saatana riik. Missaga ja Missa läbi kaasab Kristus kristlikud hinged oma võitlusesse ja laseb neil saada osa nii Tema ristist kui Tema võidust. Kaks asja iseloomustavad seda kõike: ohvrivaim ja kõigutamatu lootus. 

Teisel pool on aga Paulus VI Missa, autentne väljendus Kirikust, mis tahab elada maailmaga harmoonias ja võtab kuulda maailma nõudmisi; Kirikust, mis ei taha enam viia võitlusesse maailma vastu, sest tal ei ole maailmale midagi enam ette heita; Kirikust, millel pole enam midagi õpetada, sest ta kuulab maailma jõude; Kirikust, millel pole enam meie Issanda ohvrit vaja, sest ta ei tunne enam patu mõistet ja kus pole seetõttu ka meeleparandust vaja; Kirikust, millel ei ole enam ülesannet taastada meie Issanda kõikehõlmav kuningriik, sest ta tahab panustada parema, vabama, võrdõiguslikuma ja keskkonnateadlikuma maailma kujundamisesse. Ta tahab saavutada seda kõike inimlike vahenditega. Humanistlikule missioonile, nii nagu Kiriku juhid on eesmärgiks seadnud, peab vastama ka humanistlik ja sakraalsuseta liturgia. 

Viimase viiekümne aasta võitlus, mis koges 16. juulil tähenduslikku momenti, on sõda kahe riituse vahel: viimaselt on see sõda kahe erineva ja vastandliku arusaamise vahel Kirikust ja kristlikust elust; need arusaamised on absoluutselt ühildamatud ja neid ei saa omavahel siduda. Sarnaselt püha Augustinusega saame me ütelda: kaks Missat (Missakorda) on loonud kaks linna – kõikide aegade Missa(kord) lõi kristliku linna ning uus Missa(kord) lõi humanistliku ja ilmaliku linna. 

Kui armas Jumal laseb sellel kõigel sündida, siis kindlasti ainult seetõttu, et sellest tekiks suurem hüve: eelkõige meile, kel on teenimatu õnn tunda Tridenti Missat ja saada sellest vaimset kasu. Meil on varandus, mille väärtust ei oska me alati hinnata ja mida me tihti harjumusest säilitame. Kui midagi väärtuslikku rünnatakse või põlatakse, siis aitab see meil mõista ka kogu selle väärtust. Teenigu see 16. juulil avaldatud ametlike tekstide karmuse põhjustatud “šokk” eesmärki, et me uuendaksime oma truudust Tridenti Missale, seda süvendaksime ja uuesti avastaksime: see Missa – meie Missa – peab muutuma tõepoolest selleks pärliks evangeeliumi tähendamissõnast, mille nimel me kõigest loobume. Kes ei ole valmis Missa eest verd valama, ei ole ka väärt seda Missat pühitsema. Kes ei ole valmis kõigest loobuma, et seda Missat hoida, ei ole ka väärt sellest Missast osa võtma. 

See peaks olema meie esimene reaktsioon nende sündmuste valguses, mis Kirikut praegu raputavad. Meie kui preestrite ja katoliiklaste reaktsioon peab sügavuselt ja ulatuselt ületama kõik võimalikud rahutukstegevad ja lootusetud kommentaarid. 

Armsal Jumalal on kindlasti eesmärk, miks Ta sellel uuel rünnakul Tridenti Missa vastu laseb toimuda. Kellelgi ei saa olla kahtlust, et viimastel aastatel on arvukad preestrid ja usklikud selle Missa avastanud ning jõudnud seeläbi uuele vaimsele ja moraalsele tasandile, mis on avanud nende hingedele tee pühitsusele. Äsja selle Missa vastu seatud meetmed peaksid neid hingi sundima eemalduma sellest, mis nad on avastanud. Nüüd peavad nemad valima selle, mida iga läbinägeliku katoliiklase südametunnistus nõuab. Neil on olemas vahendid, et asjadel vahet teha. Paljud hinged seisavad tähtsa valiku ees, mis puudutab nende usku, sest – korrakem seda veel – Missa on õpetusliku ja moraalse universumi kõige kõrgem väljendus. Lõpuks on küsimus selles, kas valida katoliku usk kogu selle täiuses ja teha sellega otsus meie Issanda Jeesuse Kristuse, Tema risti, Tema ohvri ja Tema kuningriigi kasuks. Küsimus on selles, kas otsustada Tema Vere kasuks, jäljendada Ristilöödut ja järgida Teda täieliku, radikaalse ja järjekindla truudusega kuni lõpuni. 

P. Pius X Preestrite Vennaskond on võtnud kohustuseks abistada kõiki hingi, kes on praegu ehmatuses ja segaduses. Meie kohustus on eelkõige anda neile faktide abil kindlust ja teadmist, et Tridenti Missa ei hääbu maa pealt mitte kunagi. See on ääretult hädavajalik lootuse allikas. Lisaks peab igaüks meist, olgu siis preester või ilmik, ulatama neile abistava käe, sest see, kellel ei ole püüdlust anda teistele hüvesid, mida ta ise kasutada saab, ei ole ise neid hüvesid väärt. Nii näitame me ka tegelikkuses oma armastust hingede ja Kiriku vastu. Sest iga hing, mille me võidame meie Issanda ristile ja Tema mõõtmatule armastusele, mida Ta tõestas oma ohvri läbi, on tõepoolest võidetud Kirikule ja armastusele, mis Kirikule elu annab ja millest ka meie peame olema hingestatud. 

Me usaldame selle kõik Maarjale, Valuemale, temale suuname me oma palved, sest mitte keegi teine ei mõista paremini meie Issanda ohvrit ja Tema võitu ristil. Mitte keegi peale Maarja ei ole nii sügavuti meie Issanda kannatustest ja triumfist osa võtnud. Tema kätesse asetas Issand kogu Kiriku. Seetõttu usaldati Maarjale ka Kiriku kõige hinnalisem vara: meie Issanda testament – püha Missaohver.

Menzingenis 22. juulil 2021. a., püha Maarja Magdaleena pühal
Don Davide Pagliarani, kindralülem

Paavst Franciscuse pontifikaadi teemaline intervjuu Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga 

DICI: Austatud isa, paavst Franciscuse tõusmisest püha Peetruse troonile on möödunud kaheksa aastat. Selle aastapäeva puhul olite lahkesti nõus andma meile intervjuu, mille eest oleme teile väga tänulikud. 

Mõnedele paavst Franciscuse pontifikaadi vaatlejatele, eriti neile, kes on seotud Traditsiooniga, näib ideede võitlus nüüd läbi olevat. Nende sõnul domineerib nüüd praktika, see tähendab laialdasest pragmatismist inspireeritud konkreetne tegevus. Mida teie sellest arvate?

Isa Pagliarani: Ma ei ole päris kindel, et tegusid ja ideesid peaks niimoodi vastandama. Paavst Franciscus on kahtlemata väga pragmaatiline. Ent valitsejana teab ta suurepäraselt, kuhu suundub. Suuremahuline tegevus tõukub alati teoreetilistest põhialustest, ideede kogumist, kus on sageli valdavaks üks keskne idee, millega võib ja peab olema seotud igasugune praktika. 

Tuleb tunnistada, et püüdlused mõista Franciscuse pragmatismi põhialuseid on toimunud katse ja eksituse meetodil. Näiteks arvasid mõned inimesed, et tema tegutsemispõhimõtted võib leida teologia del pueblo’st, vabastusteoloogia hulga mõõdukamast Argentina versioonist. Kuid tegelikult tundub mulle, et Franciscus on nii sellest kui üldse igast teadaolevast süsteemist väljaspool. Usun, et tema tegusid elustavat mõtlemist ei saagi rahuldavalt analüüsida ega tõlgendada, kui piirduda traditsiooniliste teoloogiliste kriteeriumitega. Ta ei ole mitte ainult igast teadaolevast süsteemist väljaspool, vaid neist kõigist kõrgemal! 

Mida te silmas peate?

Näiteks Johannes Paulus II ajal jäid kõigele taunitavale vaatamata katoliku õpetuse teatud punktid puutumatuks. Ka Benedictus XVI puhul oli tegemist Kiriku juurtega seotud vaimsusega. Tema märkimisväärsed pingutused teha ringist ruutu sobitades Traditsiooni kirikukoguaegse või -järgse õpetusega olid küll nurjumisele määratud, kuid näitasid siiski muret Traditsioonile ustavaks jäämise pärast. Ent Franciscus selle pärast ei muretse. Valitsusaeg, mille all elame, on Kiriku jaoks ajalooline pöördepunkt: veel säilinud kindlused on nüüd inimlikust seisukohast igaveseks purustatud; ning samal ajal on Kirik oma hingi ja maailma puudutava missiooni ümber määratlenud, muutes seda radikaalselt.

Selle murrangu täit ulatust on veel vara hinnata, kuid võime juba proovida seda analüüsida.

Patt ja halastus

Ütlete, et veel püsinud kindlused on nüüd purustatud. Millistest kindlustest on jutt?

Pean siin eriti silmas viimseid kõlbelisi aluseid, millel rajaneb nii kristlik ühiskond kui iga loomulik ühiskond. See pidi juhtuma varem või hiljem, see oli ainult aja küsimus. Seniajani on Kirik hoolimata mõningatest kõrvalekalletest jäänud kindlaks oma moraalsetele nõudmistele, mis puudutavad näiteks kristlikku abielu, ja kõik seksuaalhälbed endiselt selgesti hukka mõistnud… Paraku põhinesid need nõudmised sellisel dogmaatilisel teoloogial, mis oli oma eesmärgist kõrvale kaldunud ning seeläbi ebastabiilseks muutunud. Oli vältimatu, et needki kord vankuma lööksid. Kindlad tegutsemispõhimõtted ei saa kaua püsida, kui nende jumaliku autori mõiste on nõrgenenud või moonutatud. Need moraaliprintsiibid suutsid jääda kestma mõneks ajaks, lausa aastakümneteks, kuid oma alustalast ilma jäetuna kuulutati nad ühel päeval paratamatult „vananenuks“ ja neid hakati sama hästi kui eitama. Sellele me olemegi tunnistajaks Franciscuse pontifikaadi ajal, iseäranis 2016. aasta 19. märtsil avaldatud apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia puhul. Nimetatud dokument ei sisalda mitte ainult tõsiseid eksitusi, vaid näitab ka läbinisti uut historistlikku lähenemist.

Missugune see uus lähenemine on? Mis võis sellise valiku tingida?

Paavst Franciscusel on väga täpne üldnägemus kaasaja ühiskonnast ja tänapäeva Kirikust – ning isegi kogu ajaloost. Mulle näib, et ta on mõjutatud mingist hüperrealismist, mis on väidetavalt „pastoraalne“. Tema sõnul peab Kirik faktidele näkku vaatama: tal on võimatu jätkata moraaliõpetuse kuulutamist, nagu ta seda seni teinud on. Seetõttu peab ta otsustama anda järele nüüdisaegse inimese nõudmistele ja järelikult oma emarolli ümber kujundama.

Muidugi peab Kirik alati ema olema. Ent selle asemel, et olla ema oma elu edasi andes ja lapsi kasvatades, on ta nüüd ema niivõrd, kuivõrd ta oskab oma lapsi kuulata, mõista ja nendega kaasas käia… Sellist hoolt, mis ei ole iseenesest halb, tuleb siin mõista uues ja väga konkreetses mõttes: Kirik ei saa ega tohi ennast enam peale suruda. Ta peab olema passiivne ja kohanema. Just kirikuelu, nagu seda praegu elatakse, tingib ja määrab Kiriku missiooni ja isegi tema raison d’être. Kuna ta ei saa näiteks enam nõuda Püha Armulaua vastuvõtmisel samu tingimusi kui varem sel põhjusel, et tänapäeva inimene näeb neis talumatut sallimatust, seisneb selle loogika järgi ainus realistlik ja tõeliselt kristlik reaktsioon olukorraga kohanemises ja nende nõuete ümber määratlemises. Nõnda muutub moraal olude sunnil: igavesed seadused alluvad nüüd arengule, mida tingivad ajaloolised olud ning võltsi ja valesti mõistetud ligimesearmastuse käsud.

Kas paavst on teie arvates selle arengu pärast rahutu? Kas ta tunneb vajadust seda õigustada? 

Kahtlemata pidi paavst olema juba algusest peale teadlik reaktsioonist, mille niisugune protsess Kirikus esile kutsub. Küllap oli ta teadlik ka sellest, et avab uksi, mis olid üle kahe tuhande aasta kindlalt suletud olnud. Kuid tema jaoks kaaluvad ajaloolised nõuded üles kõik teised kaalutlused. 

Selles valguses omandab tema sõnavõttudes kõikjal esinev halastuse mõiste oma täieliku väärtuse ja ulatuse. See ei ole enam armastava Jumala vastus, kes avasüli tervitab kahetsevat patustajat, et ta uueks muuta ja anda talle tagasi elu armus. Nüüd on sellest saanud hukatuslik halastus, mis on muutunud vajalikuks, et rahuldada inimkonna tungivaid vajadusi. Inimestel, keda peetakse nüüd võimetuks isegi loomuseadusi austama, on range õigus sellele halastusele, omamoodi armulikule amnestiale Jumalalt, kes samuti kohandub ajalooga, olemata enam selle valitseja.  

Nii ei loobuta mitte ainult usust ja üleloomulikust korrast, vaid ka ausaks ja õiglaseks eluks hädavajalikest moraaliprintsiipidest. See on hirmutav, sest tähendab moraali ristiusustamisest loobumist: vastupidi, katoliiklased peavad nüüd omaks võtma maailma moraali, või vähemalt kohandama – igal üksikjuhul eraldi – moraaliseadust praegustele moraalinormidele, ka „taasabiellunud“ lahutatud paaride ja isegi samasooliste paaride normidele. 

Sellest halastusest on saanud midagi imerohu laadset, alus uuele evangeliseerimisele, mida pakkuda ajastule, mille pööramine ei ole enam võimalik, ning kristlastele, kellele ei saa enam peale panna kümne käsu iket. Selle asemel et ohus olevaid hingi usus innustada ja kinnitada, rahustatakse ja lohutatakse neid nõnda nende patuses olekus. Usu valvur kaotab seda tehes isegi loomuliku korra – mis tähendab, et järele ei jää üldse midagi.

Nende eksituste aluseks on transtsendentsuse ja vertikaalsuse täielik puudumine. Enam ei ole ühtki – isegi mitte kaudset – viidet üleloomulikele asjadele, elule pärast surma, armule ja eelkõige meie Issanda lunastustööle, kes kindlustas kõigile inimestele pääsemiseks vajalikud vahendid. Nende vahendite igikestvat mõjusust ei kuulutata ega tunta enam. Me ei usu enam nendesse! Selle tulemusel taandub kõik puhtalt horisontaalsele ja historistlikule nägemusele, kus ettenägematus valitseb põhimõtete üle ja kus on tähtis üksnes maine heaolu.

Kas see pöördepunkt, mida te mainisite, on veel kooskõlas Vatikani II kirikukoguga, või jääb see juba Vatikani III kirikukogule, mis ei ole veel toimunud?

Kirikukogul sõnastatud suunistega ollakse kooskõlas ja samas neid ka ületatakse. Sellel on väga lihtne põhjus: Vatikani II kirikukoguga tahtis Kirik end maailmaga sobitada, „ajakohastuda“ tänu aggiornamento’le, mida edendasid Johannes XXIII ja Paulus VI. Nõnda siis jätkab Franciscus seda maailmaga kohanemist, kuid uues ja äärmuslikus mõttes: Kirik peab nüüd kohanema maailma enda patuga – vähemalt seni, kui see patt on „poliitiliselt korrektne“. Seega esitatakse seda siis armastuse ehtsa väljendusena kõigis vormides, mida kaasaja ühiskond aktsepteerib ja mida lubab halastaja Jumal. Ikka üksikjuhtumite kaupa, kuid need erandjuhud on määratud saama normiks, nagu võib juba näha Saksamaal. 

Paavst Franciscuse utoopia

Kas traditsioonilise moraali hävitamise kõrval soovitab paavst Franciscus kasvatada ka väärtusi? Teisisõnu, missugusele vundamendile ta teie arvates ehitada tahab?

See on väga asjakohane küsimus, millele paavst ise andis vastuse 3. oktoobril 2020 oma viimases entsüklikas Fratelli tutti, tehes meile ettepaneku „võtta vastu väljakutse kujutada ette uut inimkonda. […] See on tõeline tee rahuni.” Seda nimetatakse utoopiaks, ja nii juhtub kõigiga, kes end oma juurtest ära lõikavad. Lüües lahku jumalikust traditsioonist, pürgib paavst ideaalse ja abstraktse täiuslikkuse poole, mis on reaalsusest lahti ühendatud.

Ta küll eitab seda, kuid samas lõigus, kus ta möönab, et tema sõnad „kõlavad fantaasiana“, täpsustab ta, millele kavatseb oma seisukohta põhjendades toetuda: see on „suur põhimõte, et on olemas õigused, mis tulenevad ainuüksi meie võõrandamatust inimväärikusest“. Ometi õpetavad Ilmutus ja  Traditsioon just seda, et inimloomus pole sõltumatu. Nagu ütleb Chesterton: „Kui võtta ära üleloomulik, jääb alles vaid ebaloomulik.“ Ilma Jumalata kaldub loodu üksi muutuma „ebaloomulikuks“. Kutsudes ja ülendades inimese üleloomulikku korda, on Jumal korraldanud meie loomuse armu jaoks. Seetõttu ei saa loomus endas sügavat korratust tekitamata üleloomulikku korda kõrvale tõrjuda. Franciscuse unistus on sügavalt naturalistlik. 

Teine märk unistuse utoopilisusest on see, et see omandab universaalse ulatuse: küsimus on selle peale surumisest kõigile autoritaarsel ja absoluutsel viisil. Kunstlikult kavandatud unistusi saab peale suruda ainult kunstlikul viisil…

Kuid millest koosneb paavst Franciscuse utoopia?

Täiuslikus kooskõlas tänapäeva inimese püüdlustega, kes on läbi imbunud oma väidetavatest õigustest ja lahutatud juurtest, võib selle kokku võtta kahe ideega: terviklik ökoloogia ja ülemaailmne vendlus. Ei ole juhus, et paavst on pühendanud kaks võtmetähtsusega entsüklikat neile teemadele, mis tema enda väitel iseloomustavad tema pontifikaadi kahte põhiosa. 

Laudato sì’ (24. maist 2015) terviklik ökoloogia ei ole midagi muud kui tervele inimkonnale pakutud uus moraalsus, mis jätab kõrvale Ilmutuse ja seetõttu ka evangeeliumi.  Selle põhimõtted on puhtalt meelevaldsed ja naturalistlikud. Need harmoneeruvad ilma mingite raskusteta inimkonna ateistlike püüdlustega, mille liikmed suhtuvad kirglikult planeeti, millel elavad, ning on takerdunud puhtmateriaalsetesse küsimustesse. 

Ning Fratelli tutti ülemaailmne vendlus, mida paavst väga pidulikult propageerib Abu Dhabi deklaratsioonis, millele kirjutas 4. veebruaril 2019 alla ka  Al-Azhari suurimaam, ei ole muud kui naturalistlik karikatuur kristlikust vendlusest, mis rajaneb Jumala isadusel, mis on ühine kõigile Kristuse lunastatud inimestele. Selline vendlus on tegelikult identne vabamüürliku vendlusega, mis ei ole kahel viimasel sajandil teinud muud kui külvanud vaenu, eriti Kiriku vastu, metsiku sooviga seada ennast ainsa tõeliselt võimaliku inimestevahelise vendluse asemele.

See ei ole ainult üleloomuliku korra eitamine, mis taandab Kiriku filantrooplikuks vabaühenduseks, vaid ka teadmatus pärispatu haavadest ning selle unustamine, et inimloomuse taastamiseks ja inimeste seas rahu edendamiseks on vajalik Jumala arm.

Kuidas saaks selles kontekstis ikkagi eristada Kiriku ja kodanikuühiskonna rolli?

Tänapäeval esitab Kirik kuvandit preesterlikust väest, mis on kaasaja ühiskonna ja selle sotsiaalpoliitiliste vajaduste teenistuses… Kuid see preesterlus ei ole enam pühendunud institutsioonide ristiusustamisele ega taas paganlikuks muutunud moraalinormide reformimisele. See on traagiliselt inimlik preesterlus, millel puudub üleloomulik mõõde.  Paradoksaalselt leiavad kodanikuühiskond ja Kirik, et nad võitlevad nüüd külg külje kõrval ühiste eesmärkide nimel, nagu kristluse õitseaegadel… kuid seekord soovitab ja surub ilmalikustunud ühiskond oma vaateid ja ideaale Kirikule peale. See on tõeliselt hirmutav: ilmalikust humanitaarsusest on saanud Kiriku valgus ja sool, mis talle maitse annab. Viimaste aastate ummisjalu tormamine õpetuslikes ja moraaliküsimustes on hea näide alaväärsuskompleksist, mis vaimulikel tänapäeva maailma suhtes säilinud on. 

Ent ometi – ja see on meie usu müsteerium ja ühtlasi meie lootus – Kirik on püha! Ta on jumalik! Ta on igavene! Hoolimata praeguse tunni muredest on tema siseelu kogu oma ülevuses kahtlemata nii kaunis, et vaimustab Jumalat ja ingleid. Nagu alati, on Kirikul ka täna olemas kõik hingede juhatamiseks ja pühitsemiseks vajalikud vahendid! 

Kristus-Kuninga hädavajalikkus

Kuidas saaks Kirik teie arvates vabaneda nendest eksitustest ja ennast uuesti üles ehitada?

Eelkõige tuleb öelda lahti utoopiatest ja pöörduda tagasi reaalsusesse, naasta Kiriku juurte juurde. Võib tuua välja kolm olulist punkti, mis Kirik peab tagasi võitma ning järeleandmisi tegemata ja keerutamata jälle kuulutama: pärispatu olemasolu ja selle tagajärjed (kolme liiki himud, millest räägib püha Johannes oma esimeses kirjas) – see aga on vastuolus igasuguse naturalistliku naiivsusega; armu vajalikkus (arm on lunastuse vili, ainuke, kuid kõikvõimas vahend nende laastavate tagajärgede üle võidu saavutamiseks); ning lõppsihi transtsendentsus (see siht ei ole siin maailmas, vaid Taevas). 

Selle kõige juurde tagasipöördumine tähendaks, et hakatakse jälle „kinnitama oma vendi“. Taas kord kuulutataks tõelist katoliku usku, mis on igasuguse üleloomuliku elu hädavajalik tingimus. See on ka loomuseaduse asendamatu kaitsja, mis on oma päritolult jumalik, igavene ja muutumatu, hädavajalik aluskalju inimese juhtimiseks täiusele.

Need kolm mõistet võib kokku võtta üheksainsaks ideaaliks, milleks on Kristus-Kuningas. Tema on meie usu tuum. Tema on kogu armu allikas. Tema tegi selle loomuseaduse, mille Ta inimeste loomisel nende südamesse kirjutas. Jumalik seaduseandja ei muutu. Ta ei loobu oma meelevallast. Nii nagu ei saa muuta seda seadust ilma usku ennast muutmata, ei saa seda ka taastada, andmata jumalikule seaduseandjale au, mis Talle õigusega kuulub.

Lihtsalt öeldes: me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame „võtma kõik kokku Kristuses“. Kirikul on Kristuses ja Kristus-Kuninga läbi kõik vahendid saamaks võitu maailmast, mille vürst on vale isa. Risti läbi on Ta seda juba lõplikult teinud: „Ma olen maailma ära võitnud.“ 

Kas Neitsi Maarjal on selles võidus eriline roll?

Et see on Kristus-Kuninga võit, on see tingimata ka Tema Pühima Ema võit. Jumalaema on alati seotud kõikide oma Poja lahingute ja võitudega. Selle võiduga on ta kindlasti väga eriliselt seotud, sest iial varem pole toimunud niivõrd hukatuslike ja salakavalate eksituste võidukäiku, mis oleksid kristlaste elus teinud nii ulatuslikku ja sügavat laastamistööd. On ju kauneimate aunimede hulgas, mis Kirik on Jumalaemale omistanud, „kõigi eksiõpetuste hävitaja“ – tema purustab nende õpetuste väljamõtlejate pea – ja „kristlaste abi“. Mida lõplikum paistab eksituse võit, seda hiilgavam on Pühima Neitsi Maarja võit.

Intervjuu on tehtud Menzingenis 12. märtsil 2021,
paavst püha Gregorius Suure pühal

Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).

Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina.

Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii, nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt.

Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailmavaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.

Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet.

Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et:

1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks.
3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.

Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused

Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.

Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud” inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.

Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.

Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepingu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.

Tähendamissõnad ja kujundid

Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust.

Vaagigem kolme tähendamissõna.

“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse 13:24-27)

“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse 13:47jj)

“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2-3)

Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.

Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis.

Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30).

Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.

Nähtav autoriteet

Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis.

“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)

Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iisraeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.

“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )

Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas.

“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Johannese 20:21)

Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)

The full conference is available in English from Angelus Press.

http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy

Kuid kõik inimesed ei kohtunud meie Issandaga Tema eluajal. Kuidas nad nüüd saavad võimaluse Temasse uskuda? Nende jutlustamise kaudu, keda meie Issand on läkitanud ning volitanud enda nimel kõnelema. Kuuldes neid, kellel on Kristuse autoriteet, kuulevad inimesed Kristust ennast. Ja kui nad keelduvad neid apostleid kuulamast, siis mõistetakse nad hukka.

“Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” (Markuse 16:15-16)

Miks peaks inimesed olema mõistetud hukka selle eest, et nad keelduvad võtmast omaks käputäie Galilea kalameeste õpetust? Sellepärast, et need kalamehed on saanud volituse olla Päästja ametlikud esindajad maa peal.

Veelgi enam: selle stseeni kajastamisel Matteuse evangeeliumis mainitakse üht lisadetaili.

“Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” ( Matteuse 28:18-20)

Meie Issand tõotab siin olla aegade lõpuni apostlitega nende töös kanda Kristuse sõnum kõigi rahvasteni. Kuid enesestmõistetavalt ei saa apostlid minna isiklikult kõigi rahvaste juurde ega ela nad ka kuni aegade lõpuni. Neid volitus-ja tõotusesõnu ei saa seetõttu mõista mitte apostlite kui üksikisikute kohta, vaid nende kui inimeste kogu kohta öelduna, keda on volitatud õpetama ja juhatama Kristuse nimel kuni aegade lõpuni. Ning tõepoolest, Pühakiri annab küllaldaselt tunnistust sellest, et apostlid andsid oma õpetuse ja juhtimismeelevalla edasi teistele inimestele, kelle puhul nad eeldasid, et kristlased neid usuksid ja neile kuuletuksid. Viidakem vaid kahele näitele:

“Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2. Timoteose 2:2)

“Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda.” (Heebrealastele 13:17)

Öeldu põhjal peaks olema selge, et Kristus ei rajanud mite ainult usulist süsteemi, vaid usurahva – mitte ainult kristluse, vaid kristlaskonna, et Tema jüngrid olid organiseeritud nende meeste juhtimise alla, kelle Ta valis oma karja Tema nimel õpetama ja juhtima. Enne p. Peetrusele määratud erilise rolli vaatlemist selles usulises ühiskonnas lisame juba nimetatud argumentidele kaalu, osutades sellele, et taoline usuline ühiskond vastaks varasema lepingu endise “valitud rahva” asemele astudes täiuslikult jumalikult ilmutatud

arusaamale, et Uus Testament on selle täitumine, mida kuulutati ette Vanas Testamendis. “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Matteuse 5:17)

Tõepoolest, mõned kristliku lepingu detailid näitavad tabavalt Vana Testamendi eelkujutiste täitumist. Näiteks miks valis meie Issand kaksteist apostlit? See on vaevalt väga juhuslik number – kui pidada meeles, et Vana Iisrael koosnes kaheteistkümnest suguharust, millest igaüks võrsus ühest esiisast. Kaksteist esiisa moodustasid Vana Iisraeli. Kaksteist uut patriarhi rajavad Uue Iisraeli. Või veel: 72 jüngrit valiti välja abistama kahtteist apostlit, just nagu Mooses valis 72 vanemat (kuus igast suguharust) ennast abistama Vana Iisraeli juhtimisel.

Niisiis oli eelmine Iisrael selgelt kristliku lepingu eelkujutis. Kuid Vana Testamenti lugedes ei saa olla midagi ilmselgemat kui fakt, et Moosese läbi rajatud lepingul oli sotsiaalne mõõde. Jumal tegi lepingu konkreetse rahvaga, sotsiaalse üksusega, valitud rahvaga.

“Sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema Temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on.” (5Ms 7:6)

Seda nähtavat usulist ühiskonda ühendas ühine usk Jumala ilmutusse kuni selleni, et selle usu tähtsamaiks elementideks on, et on ainult üks Jumal ning et inimkond peab ootama Lunastaja tulemist. Ühiskonda ühendas ka pisiasjadeni ette kirjutatud liturgia, mille tähtsamaiks elementideks olid rituaalsed ohvrid ning ka riitus, mille kaudu üksikisik võeti vastu “Jumala rahva” hulka – ümberlõikamine. Valitud rahvast, kuigi nad kõik olid Jumala silmis pühad, juhtis sellegipoolest jumalikult seatud usuline autoriteet: ülempreester.

“Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.” (Malaki 2:7)

Mässu selle autoriteedi vastu karistas Jumal karmilt. Näiteks 4. Moosese raamatu 16. peatükis loeme Korahi poegade vastuhakust Moosesele ja Aaronile. Need mehed väitsid, et ei pea olema nähtavat usulist autoriteeti, kuna kogu Iisraeli rahvas on üheväärselt Jumala poolt valitud.

“Ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: “Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus – nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?” (4. Moosese 16:3)

Ning hiljem, selles samas peatükis, loeme, kuidas Jumal seda mässu karistas.

“Nende all olev maa lõhkes ja maa avas oma suu ja neelas ära nemad ja nende kojad ja kõik inimesed, kes kuulusid Korahile, ja kogu varanduse. Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis nad ning nad hävitati koguduse hulgast.” (4. Moosese 16:31-33)

Oletagem nüüd hetkeks, et protestantlik, mitte-institutsionaalne kristluse mudel on õige. Kristlik leping koosneks siis autonoomsetest usklikest, kes rajavad üksteisest sõltumatult isikliku suhte Jumalaga, olles vabad kehtestama omenda õpetuslikke süsteeme, nii hästi kui nad isiklikult Pühakirja üle mõtiskledes suudavad. Nad teenivad Jumalat koos teiste autonoomsete usklikega täiesti oma suva järgi. Küsimus, mis nüüd tekib, on järgmine: kuidas saab Vana Testamendi leping, millesse on haaratud ühise usu, ühise liturgia ja ühise autoriteedi läbi ühendatud nähtav ühiskond, olla eelkujutiseks kristlikule lepingule sellisena, nagu protestandid seda kujutlevad? Ilma paralleelsuse ja sarnasuseta ei saa siin olla juttugi eelkujutisest ja selle täitumisest. Ükski asi ei saa olla eelkujutiseks teisele asjale, mis temast igasuguses olemuslikus mõttes täielikult erineb.

P. Peetrus ja paavsti ülemvõim

Olles nüüd kindlad, et evangeeliumid ilmutavad meile Kristuse otsust rajada Kirik otseses mõttes, nähtav ja organiseeritud ühiskond jumalikult seatud autoriteedi all, oleme paremal positsioonil kaalutlemaks p. Peetruse ainulaadset rolli selles organisatsioonis.

Alustagem mõne fakti vaatlemisega, mis näitavad, et p. Peetrus valiti täiesti kindlalt mingil kombel välja ülejäänud apostlite seast.

Esiteks nimetatakse p. Peetrust evangeeliumides ja Apostlite tegude raamatus palju sagedamini kui ükskõik millist teist apostlit. P. Johannes jääb sageduse poolest teisena väga kaugele. P. Peetrust mainitakse 171 korda, võrreldes p. Johannese 46 korraga. 1

Teiseks seisab Peetrus kõigis apostlite loeteludes esimesel kohal, kuigi teda ei valitud kronoloogiliselt esimesena.

Kolmandaks on see (väga kõneka kujundina) just Peetruse paat, millest Jesus rahvahulki õpetab (Luuka 5:3).

Neljandaks teeb meie Issand (Matteuse 17) imeteo (kala suust leitud hõbeseekel), et maksta templimaksu iseenda ja Peetruse eest.

Viiendaks antakse Viimsel Õhtusöömaajal Peetrusele ülesanne kinnitada oma vendi (Luuka 22:31jj).

Kuuendaks ilmub Kristus Ülestõusmispühal Peetrusele enne, kui Ta ilmub teistele apostlitele (Luuka 24:34).

Olles tuvastanud selle ainulaadsuse, see tähendab näidanud, et p. Peetrusele anti vähemalt auprimaat, vaadelgem kolme peamist teksti, mis näitavad, et see primaat apostlite hulas ei olnud mitte pelgalt au-, vaid autoriteedi primaat.

1. tekst: Johannese 1:42

“Jeesus ütles talle otsa vaadates: “Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks! – see on tõlkes Peetruseks.”

1. tekst: Matteuse 16:18-19 (me loeme küll konteksti pärast ka mõned eelnevad salmid)

“ Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: “Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.” Tema küsis neilt: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Jeesus vastas talle: “Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.””

1. tekst: Johannese 21:15-17

“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””

Nende tekstide omavaheliseks seoseks on katoliikliku eksegeedi jaoks see, et 1. tekst kuulutab selgelt ette nime muutmist, mis toimubki 2. tekstis. 2. tekstis muudab meie Issand Siimona nime selle autoriteedi primaadi tähistamiseks, mille Ta tõotab talle anda – ja mille Ta tõesti annabki talle 3. tekstis.

Neid kolme teksti analüüsides peame kõigepealt mõistma, et 1. tekst esitab esimesed talletatud sõnad, mis meie Issand ütles p. Peetrusele nende esimesel kohtumisel. P. Andreas juhatas oma venna Siimona meie Issanda juurde, ja esimene asi, mida meie Issand ütleb, on see, et ta kavatseb muuta Siimona nime. Kummaline asi, mida kellelegi esimesel tutvumishetkel ütelda, kui mitte see nime muutmine ei ole just nimelt väga oluline – kui ei võtagi see just teatud moel kokku kõiki meie Issanda plaane seoses selle mehega, kellega Ta kohtub. Tõepoolest, nimed (ja iseäranis nimede muutmised) on Pühakirjas alati väga tähtsad. Näiteks:

“Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!” (1. Moosese 17:5)

“Need olid nende meeste nimed, keda Mooses läkitas maad kuulama. Ja Mooses nimetas Hoosea, Nuuni poja, Joosuaks.” (4. Moosese 13:16)

Aabrami nimi muudetakse “Aabrahamiks”, mis tähendab “paljude rahvaste isa”. Tema nime muudetakse selle rolli või missiooni tähistamiseks, mille Jumal talle annab. Samamoodi on “Joosua” heebreakeelne sõna, mis tähendab “Päästja”. Joosuast saab Moosese järglane ning see, kes tegelikult viib Iisraeli rahva üle Jordani Tõotatud Maale. Sel põhjusel on ta meie Issanda eelkuju ning tema nimi muudetakse, et see peegeldaks tema missiooni. Siinkohal meenutame ka, et ingel Gabriel kuulutas, et Messia nimeks saab Jeesus, mis on kreeka keeles “Päästja” 2 justnimelt selleks, et väljendada Messia missiooni päästa inimesed nende pattudest (Matteuse 1:21).

Seetõttu peab fakt, et meie Issand tõotab nende esimesel kohtumisel muuta Siimona nime, tegema iga tõsise pühakirjalugeja viivitamatult tähepanelikuks ning panema ta läbematult ootama mingit edasist selgitust selle olulise rolli täpse olemuse kohta, mis Siimonale määratakse.

See selgitus tuleb Matteuse 16. peatükis, s.o 2. tekstis. P. Peetrus on just andnud oma tuntud usutunnistuse meie Issanda jumalikkuse kohta: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Nagu peapiiskop Lefebvre armastas rõhutada, on meie Issanda jumalikkus teatud viisil keskne kristlik õpetus, kuna see eeldab usku Kolmainsusse ning on hädavajalik meie Issanda lunastusmissiooni õigeks mõistmiseks. Justnimelt vastusena sellele usutunnistusele teeb Issanda seda, mida Ta oli tõotanud, ja muudab Siimona nime, samal ajal avaldades Siimona uue nime tähenduse ja tähtsuse.

“ Mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.”

Siimona nimi muudetakse “kaljuks”, kuna temast peab saama Kristuse poolt rajatava Kiriku nurgakivi. Mida see metafoor tähendab? Kui Peetruse missioon on olla nurgakivi, mida see endaga täpselt kaasa toob? Me peame selle metafoori “lahti pakkima”.

Kristus loob analoogia füüsilise hoone ja usulise ühiskonna vahel, mille Ta kavatseb rajada. Mis meid huvitab, on selle määratlemine, milline ühiskonna element vastaks füüsilise hoone puhul nurgakivile. Mis on vundamendi roll või otstarve? Tagada ehitise ühtsus ja stabiilsus. Mis tagab ühiskonnas ühtsuse ja stabiilsuse? Vastuseks näib olevat: seda juhtiv autoriteet. See näib mõistetav, kuid teoreetiliselt võivad olla võimalikud ka selle metafoori teistsugused seletused, niisiis lugegem edasi ja vaadakem, kas selle metafoori tähendus saab selgemaks järgnevates salmides.

“ Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.”

Meie Issand kasutab siin veel kahte metafoori: võtmeid ja köidikuid. Võtmed on autoriteedi loomulikud ja väga tavalised sümbolid, kuna selle otsustamine, keda lastakse sisse ja kes jäetakse välja, on autoriteedi õigus. Meile on piisavalt tuttav pilt sellest, kuidas üks linn või kindlus tunnistab kuninga autoriteeti, kinkides talle linna või kindluse võtmed. Pühakiri ise kasutab seda metafoori samal viisil, näiteks Jesaja 22:20-22 3 ja Ilmutusraamatu 3:7 4. Viide köidikutele on tavapärane juudi metafoor rabide meelevalla kohta panna peale või leevendada moraalset kohustust – taas autoriteedi akt. Need kaks järgnevat metafoori heidavad valgust metafoorile kaljust, kinnitades meie tõlgendust. Kuid see tõlgendus saab veelgi kinnitust 3. tekstis, kui meie Issand annab reaalselt selle autoriteediprimaadi, mida Ta Matteuse 16. peatükis vaid tõotas.

Pärast ülestõusmist annab meie Issand Johannese 21. peatükis Peetrusele oma lammaste toitmise ameti.

“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””

Ladina versioonis, nagu ka ingliskeelses, nimetatakse “tallesid” kaks korda ja “lambaid” ainult üks kord, samal ajal kui kreeka keeles nimetatakse “tallesid” ainult üks kord ja “lambaid” kaks korda. Mõned kirikuisad näevad selles viidet karjaliikmete erinevatele kategooriatele, nt usklikele, preestritele ja piiskoppidele. Kuid oluline on selle pastoraalse metafoori enda tähtsus. Peetruse peale pannakse kohustus olla karjane, hoolitseda Jumala karja eest. Pilt rahva üle valitsevast karjasest on olnud inimkultuurides tavapärane alates Hammurapi päevadest. Karjasesau oli vaarao autoriteedi sümbol. Homerose teostes kirjeldatakse kuningaid sageli kui oma rahva karjaseid. 5 Jumal ise kasutab seda metafoori Vanas Testamendis iseenda kohta.

“Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.” ( Psalm 95:7)

Ent samal ajal ei takistanud see Jumalat andmast karjase tiitlit ja ametit ka neile oma rahva juhtidele Vanas Testamendis, keda Ta oli valinud, nagu Hesekieli 34. peatükk külluslikult tunnistab.

Uue Testamendi juurde tulles me näeme Kristust deklareerivat, et Tema on Hea Karjane, see, kes hoolitseb Jumala rahva karja eest. Seda metafoori Peetruse puhul kasutades annab Kristus seega Peetrusele üle omaenda rolli, muidugi alluvana, kuna lambad kuuluvad endiselt Kristusele: “Sööda mu lambaid.” Evangeeliumide tunnistus sellest, et Peetrusele on antud reaalne pastoraalne autoriteet, on selge. Me võime seda tunnistust veelgi kinnitada, meenutades mõningaid sündmusi Apostlite tegude raamatust, kus me näeme p. Peetrust pärast meie Issanda taevasseminemist seda autoriteeti teostavat.

• Peetrus võttis juhirolli Juuda asendaja valimisel (Apostlite teod 1:15).

• Peetrus pidas Kiriku esimese avaliku jutluse Nelipühal (Apostlite teod 2:14).

• Peetrus oli ülejäänud apostlite eestkõneleja Süneedriumi ees (Apostlite teod 5:27).

• Peetrus ristis väepealik Korneeliuse, tegeldes nõnda ülitähtsa küsimusega paganate vastuvõtmisest Kirikusse ilma ümberlõikamiseta (Apostlite teod 10:34).

• Peetrus lahendas sellesama küsimuse lõpliku selgusega Jeruusalemma kontsiilil (Apostlite teod 15:7).

Küsimus, mis nüüd tõuseb, on: kas Pühakiri annab mingisuguse õigustuse p. Peetruse autoriteedi kestvusele, st kas see autoriteet oli Peetruse isiklik eesõigus või jätkub see autoriteet alalises ametis, millel on oluline osa kogu Kiriku ülesehituses? Õigupoolest annavad needsamad meie Issanda kasutatud metafoorid sellele küsimusele vastuse.

Esiteks, mõelgem meie Issana sõnadele, et “põrgu väravad” , st põrguvägi, ei võida Tema Kirikut. Kui meie Issand need sõnad ütleb, siis näitab kontekst, et põrgu väravad ei võida justnimelt seepärast, et Ta rajab oma Kiriku kaljule. Kui see tõlgendus tundub olevat sunnitud, siis mõelgem sellele, et meie Issand kasutab metafoori kaljust varem Matteuse evangeeliumis (7. peatükis), kui Ta ütleb, et tark mees ehitab oma maja kaljule ning et “sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled … aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule” . Aga kui Peetruse autoriteet on põhjus, miks põrgu ei võida Kirikut, siis peab Peetruse autoriteet kestma sama kaua kui püsib Kirik. Igal juhul on Peetruse autoriteet kindlasti selle hoone vundament, milleks on Kirik, ning vundament peab kestma sama kaua, kui kestab hoone, mille puhul meie Issand kinnitab, et see püsib kuni “maailma-ajastu lõpuni”. Viimaks, Peetrusele öeldakse, et ta peab söötma Issanda lambaid, kuid Kristusel on lambaid kindlasti kuni aegade otsani.

Paavsti ülemvõimu jätkuvus

Ettekande selles punktis toogem esile kirikuisade tunnistus tõestusena selle kohta, kuidas varajane Kirik mõistis neid pühakirjakohti, mida me just tsiteerisime.

P. Efraim, u 350. a: “Õnnis oled sina, sina, kelle Jumala Poeg valis ja määras oma jüngrite peaks ning kellele Ta andis väe ja autoriteedi siduda ja lahti päästa.” 6

P. Hieronymus, u 400. a: “Kaheteistkümnest on valitud üks, et pea määramisega oleksid maha surutud skisma seemned.” 7

P. Johannes Kuldsuu, u 400. a: “Peetrus oli siis selle koori juht, apostlite suu, selle perekonna pea, kogu maailma tüürimees, Kiriku vundament.” 8

Teiseks, nende tunnistus ei tõesta mitte ainult Peetruse primaadi jätkuvust, vaid ka seda, et tema järglased selles ametis on Rooma piiskopid.

P. paavst Clemens kirjutab u 96. a Korintose kirikule, noomides seda seaduslikult ametisse pandud koguduse ametimeeste kõrvaldamise pärast, ja on selge, et ta ootab viivitamatut kuuletumist oma korraldustele. “Aga kui mõned pole kuulekad Kristuse poolt meie läbi öeldule , nad teadku, et nad ei mässi end mitte väiksesse eksimusse ja ohtu.” P. Clemensi püüdlused skisma lõpetada olid edukad ja korintlased hindasid tema kirja niivõrd kõrgelt, et seda loeti veel aastakümneid hiljemgi liturgia käigus.

P. Irenaeus, u 180. a: “On hädavajalik, et kõik teised kirikud oleksid ühenduses Rooma Kirikuga, kuna ta on nende kõrgeimaks peaks.”

P. Cyprianus viitab u. a 250 Roomale kui “katoolse Kiriku emale ja juurele” ning kritiseerib skismaatikuid, kes “julgevad purjed puhevile ajada ja toovad kirju Peetruse trooni ja peakiriku ette”.

P. Hieronymus, u 400. a paavst Damasusele: “Lõpp kadedusele, lõppegu rooma hiilguse himustamine! Ma kõnelen kalamehe järglasele ja risti jüngrile. Järgides ei ühtki teist pead kui Kristus olen ma ühenduses seotud teie Pühadusega, see tähendab Peetruse aujärjega. Ma tean, et sellele kaljule on rajatud Kirik.” 9

Vastused vastuväidetele

Vaadelgem viimaks kolme tavapärast vastuväidet, mis tõstetakse esile paavstliku ülemvõimu kasuks toodud piibellikele argumentidele.

1. vastuväide: kiviklibu argument

“Matteuse 16:18 tekst ei viita Peetrusele kui kaljule. See viitab Kristusele kui kaljule. Algses kreekakeelses versioonis on vahe kahel “kivi” tähistaval sõnal. Teksti tuleb tegelikult lugeda ‘Sina oled petros ja sellele petra’le ma rajan oma Kiriku.’ ‘Petros’ tähendab kreeka keeles väikest kivikest, samal ajal kui ‘petra’ tähendab massiivset rahnu. Niisiis on esimene ‘kivi’ Peetrus, kuid Kristus ütleb, et Ta rajab oma Kiriku ‘petra’ peale, milleks on Tema ise. Selle kirjakoha mõte on: “Sina oled ainult üks väike kiviklibu, kuid sellele suurele kaljurahnule (iseendale osutades) rajan ma oma Kiriku.’”

Vastus

Esiteks , kuigi see nüansiline erinevus meessoost vormi “petros” ja naissoost vormi “petra” vahel on olemas klassikalises kreeka keeles, ei eksisteeri seda koinee kreeka keeles (kreeka kõnekeeles, milles on kirjutatud Uus Testament). 10 Koinee kreeka keeles on väikse kivi jaoks sõna ‘lithos’, nagu näiteks “Ütle, et need lithoi saaksid leibadeks” (Matteuse 4:3) ja “Taas kandsid juudid kokku lithoi , et Teda nendega surnuks visata” (Johannese 10:31). Koinee kreeka keeles tähistavad petros ja petra mõlemad suurt kaljut. P. Matteus kasutab lihtsalt meessoost vormi Peetruse pärisnimena, et kogu konstruktsioonil oleks loogiline mõte.

Teiseks rääkis meie Issand need sõnad niikuinii aramea, mitte koinee kreeka keeles. Aramea keeles on “suure kalju” jaoks sõna “keefas”. Seepärast nimetas meie Issand Peetruse “Keefaseks”, nagu Ta meile kinnitaski (Johannese 1:42). Veelgi enam, Ta pidi kasutama sõna “keefas” mõlemas kohas (mitte sõna ‘evna’, mis on aramea keeles väikse kivi jaoks), kuna selles ei oleks olnud mingit loogikat, kui Ta oleks öelnud: “Sina oled suur kalju ja sellele kivikesele ma rajan oma Kiriku.”

Kolmandaks teeb selle kirjakoha kontekst täiesti ilmseks, et meie Issand kõneleb Peetrusega. Ta on selles kirjakohas kogu aeg Peetruse poole pöördunud. Ta on Peetrust just kiitnud selle eest, et too tunnistas usku Kristuse jumalikkusesse. Ta on usaldamas tema kätte taevase kuningriigi võtmeid ning andmas talle meelevalda siduda ja lahti päästa – milline võiks olla õigustus väitele, et Kristus viitab salmis 18 äkitselt iseendale, aga mitte Peetrusele? Antud kontekstis on ilmne, et Peetrust tunnustatakse siin tema usutunnistuse eest.

1. vastuväide: Kristus on Kalju

“P. Peetrus ei saa olla vundament, millele Kirik on rajatud, kuna p. Paulus kinnitab meile 1. kirjas korintlastele (3:11), et ‘teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus’ ning (10:4) ‘see kalju oli aga Kristus’.”

Vastus

“Vundamendi” või “kalju” metafoori võib kasutada rohkem kui ühes tähenduses. Kristus kui Kiriku rajaja ning kogu tema autoriteedi allikas on Kalju ühes tähenduses, kuid see ei takista Teda delegeerimast osa oma autoriteedist p. Peetrusele, et ka tema võiks olla alluvas mõttes kalju. Me nägime juba, et meie Issand on Hea Karjane, ja siiski tegi Ta ka p. Peetruse teatud tähenduses karjaseks. P. Basilius vastab ilusasti sellele vastuväitele.

P. Basilius, u 375. a: “Kuigi Peetrus on kalju, ei ole ta kalju samal viisil nagu Kristus; ta ei lakka olemast Peetrus. Sest kui Jeesus jagab autoriteeti omavaid ameteid, siis Ta ei tee iseennast vaesemaks, vaid säilitab ka ise needsamad asjad, mida Ta jagab. Ta on preester ja Ta teeb teisi preestriteks; Ta on Kalju ja Ta teeb ühe teise kaljuks, ning nõnda annab Ta oma sulastele seda, mis Tal endal on.” 11

1. vastuväide: Halkedoni kirikukogu 28. kaanon

See kirikukogu peeti aastal 451 Väike-Aasias selleks, et mõista hukka monofüsiitide hereesia, uskumus, et meie Issandal oli pärast Lihakssaamist ainult üks loomus, nii täielikult haaras jumalik loomus endasse inimliku loomuse. 28. kaanon kinnitab:

“Täie õigusega andsid isad eesõigused muistse Roomale, kuna see oli keiserlik linn. Kuid sama kaalutlus juhtis 150 piiskoppi 12 andma võrreldavaid privileege Uus-Rooma (st Konstantinoopoli) aujärjele. Nad otsustavad õigesti, et linnale, mille rikkuseks on nii keisriaujärg kui senat ning millel on ilmalikes asjades võrdsed privileegid muistse kuninganna Roomaga, tuleb nagu tollelegi anda mõjukas positsioon kiriklikes asjades ning auväärsuselt teine koht kuulub üksnes temale.”

Selle vastuväite tugevus ei seisne mitte kirikukogu soovis anda Konstantinoopolile primaat, millest eespool seisab ainult Rooma, vaid pigem selle kaanoni väites, nagu võrsuks Rooma primaat üksnes talle Kiriku piiskoppide poolt antud eesõigusest Rooma poliitilise ülemvõimu, mitte jumaliku asutatuse alusel.

Vastus

Alustuseks tuleb märkida, et see 28. kaanon ei ole Kiriku ametlik õpetus, kuna see võeti vastu paavsti delegaatide äraolekul ning paavst p. Leo pani sellele pärast sõnaselge veto. Sellegipoolest, ja mis veelgi tähtsam, varustavad Halkedoni kirikukogu sätted meid rikkalike tõenditega selle kohta, et kohal olnud piiskopid (kuigi peaaegu kõik Idast ning seetõttu allutatud keisri survele) tunnustasid Rooma primaati kui jumalikult seatud tõsiasja.

Esiteks kinnitasid kirikukogu isad, et paavst p. Leo oli oma delegaatide kaudu kirikukogu tõeline eesistuja nagu “pea liikmete üle” – seisukoht, mis osutab sellele, et paavst jagab Kristuse olemist Peaks Kiriku üle.

Teiseks , toetades paavst Leo hukkamõistu Eutychese (monofüsiitluse rajaja) suhtes, kuulutasid kirikukogu isad, et “Peetrus on kõnelnud Leo kaudu” .

Kolmandaks ütlesid nad tagandatud Aleksandria piiskopi (Dioscoruse) kohta, et “ta märatses hullunult isegi selle vastu, kellele Päästja oli usaldanud viinamäe eest hoolitsemise, st isegi teie Apostelliku Pühaduse vastu”.

Neljandaks lihtsalt ei ole mingit ajaloolist tõendusmaterjali selle väite toetuseks, et Rooma võlgnes oma õigused mingile volitusele, mille talle oleks andnud ülejäänud Kirik, justnagu oleks autoriteet antud esmalt Kirikule kui tervikule ning siis üksnes delegeeritud Rooma piiskopile. Kommenteerides Matteuse 16. peatükki, meenutab Tertullianus meile selgesõnaliselt, et me “peaksime meeles, et Issand jättis siin võtmed Peetrusele ning Peetruse kaudu Kirikule”. 13

Nende kaalutluste valguses näib kaanon 28 olevat pelgalt diplomaatiline kummardus keiserlike poliitiliste ambitsioonide suunas, mitte niivõrd tõelisel teoloogilisel veendumusel rajanev avaldus.

Selle ettekande lõpetuseks tahaksin ma jagada üht mõtisklust, mis ei pärine minult, vaid ühelt suurepäraselt protestandist härrasmehelt, kellega mul oli kord Oklahomas au kohtuda. See mees oli äärmiselt erudeeritud ning üdini aus. Ta selgitas mulle, et ta oli mõnda aega kaalunud vastuväiteid, mis on sihitud paavsti ülemvõimu vastu ning üleüldse igasuguse arusaama vastu jumalikult seatud usulisest autoriteedist, ning ta oli leidnud need vastuväited olevat üha vähem veenvad. Meie vestluse lõpupoole jäi ta mõneks hetkeks vait ning ütles siis väga jõuliselt:

“Vanas Testamendis teadis Jumala rahvas, mida neil oli vaja uskuda; nad tundsid ka täpselt moraaliseadusi, millele nad pidid Jumala tahtel alluma; nad teadsid täpselt isegi seda, kuidas Jumal tahtis, et nad Teda teeniksid.

Protestandina ei ole mul mingit kindlust selles, mida pühad kirjad täpselt tähendavad. Ma ei leia protestantlike liidrite hulgas üksmeelt peamistes moraaliküsimustes. Mul ei ole absoluutselt mingit aimu, missugust liturgiat Jumal tahab, et ma praktiseeriksin, või kas Ta üleüldse tahab, et ma mingisugust liturgiat järgiksin. Kui see ongi uus leping, siis ma ei taha seda! Ma tahaksin, et oleksin pigem elanud enne Päästja tulemist!”

See härrasmees, kes saab nüüd õpetust katoliku usus, tabas eluliselt olulist momenti, millele ma ei olnud kunagi mõtelnud: punkti, mis kujutab endast karmi reaalsuskontrolli väitluses paavstliku ülemvõimu üle. Läbi kogu Vana Testamendi kuulutasid prohvetid ette Messia aulise kuningriigi tulemist. Tema kuningriik peab olema tõe linn 14 ja püha mägi (Sakarja 8:3), mida kogu maailm võib näha ja ära tunda (Jesaja 60:1), mis toob ohvri, millega austatakse Jumalat kõigi rahvaste seas (Malaki 1:11), paganarahvaste hulgast võetud preestrite ja leviitide läbi (Jesaja 66:19jj), ning uus Iisraeli rahvas peab elama rahus ja kindlustundes (Jeremija 23:4-6).

Ükskõik, millised inimlikud inimlikud vead võivad Katoliku Kirikul olla kuni aegade lõpuni – isegi kui mõned tema karjastest endist arvatakse raiheina hulka, mis kasvab jumaliku majapidaja põllul –, kui mõelda erinevatele tänapäeval eksisteerivatele kristlikele organisatsioonidele, siis üksnes nähtav usuline ühiskond, mis ulatub üle kogu maailma jumalikult määratud karjase autoriteedi all, nagu Katoliku Kirik väidab end olevat, võib olla nende Vana Testamendi prohvetikuulutuste täitumine ning selle tõeline täitumine, mida on nii tõsiselt igatsetud ning mille pelgalt auline eelkuju, nii õpetuslikult kui liturgiliselt, oli ühtne Iisraeli rahvas.

Eestikeelne tõlge Enn Auksmann, toimetanud Siivi Mänd

1 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 95

2 Vrd Srk 46:1

3 “Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja, panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava.”

4 “Ja Filadel?a koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava.”

5 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 100

6 Hymni Disputati , 3.2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 65

7 Adversus Jovinianum , 1:2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66

8 Homiilia fraasile “Hoc Scitote” 4, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66

9 Adversus Jovinianum , raamat I.26; Ep. XV 2. epist 57

10 Seda möönavad ka protestantlikud kreeka keele õpetlased D. A. Carson ja Joseph Thayer.

11 Homiilia 29 Patukahetsusest , tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 67

12 Viide “150 piiskopile” osutab Konstantinoopoli I kirikukogu (381) 3. kaanonile: “Konstantinoopoli piiskopil peab olema auprimaat Rooma piiskopi järel, kuna see on Uus-Rooma.” Seda kaanonit ei ole kunagi Rooma poolt heaks kiidetud, nagu ei ole ka Roomaga iialgi selles küsimuses nõu peetud. Vaata The Church of Christ , Van Noort, p. 66

13 Scorpiace 10 , tsiteeritud The Church of Christ , Van Noort, p. 66

14 Eestikeelses Piiblis “ustav linn” .

Üldkapiitel valib kaks kindralnõunikku: piiskop Fellay ja isa Schmidbergeri 20. juuli 2018 Fsspx.news Piiskop Bernard Fellay ja isa Franz Schmidberger. Kuna Vennaskond on aastate jooksul kasvanud, leidis üldkapiitel olevat sobiva lisada kaks nõukogu liiget, kes hakkavad uut kindralülemat teenima nõunikena. P. Pius X Preestrite Vennaskonna peamaja teadaanne FSSPX üldkapiitel on valinud vastavalt Kiriku tavadele ja õigusele kaks Kindralülema nõukogu liiget teenima Kindralülemat, isa Davide Pagliarani tema nõukogus. Need on piiskop Bernard Fellay, endine kindralülem (1994-2018) ja isa Franz Schmidberger, endine kindralülem (1982-1994), ja praegune Zaitzkofenis (Saksamaal) Jeesuse Pühima Südame Preestriseminari rektor. Ecône, 20. juuli, 2018 (Allikas : FSSPX – FSSPX.Actualités – 20.07.2018) https://fsspx.news/en/news-events/news/general-chapter-elects-two-general-councillors-bishop-fellay-fr-schmidberger-39452 :