Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad!
Koroonakriisi ning kõigi selle mõjude tõttu elame ebatavalisel ja peaaegu ennenägematul hetkel ajaloos. Selline olukord tekitab tuhandeid küsimusi, millele võib olla vähemalt tuhandeid vastuseid. Oleks utoopiline püüda pakkuda lahendust igale probleemile eraldi ning see pole ka antud mõtiskluse eesmärk. Pigem proovime siin analüüsida üht teatud mõttes märksa tõsisemat ohtu kui kõik, mis praegu inimkonda ähvardab: see on oht, millesse katoliiklased satuvad, reageerides liialt inimlikul moel karistusele, mis rõhub nüüdsel ajal meie maailma – maailma, mis on muutunud usust taganemise tõttu taas paganlikuks.
Aastakümneid oleme justkui oodanud Jumala nuhtlust, ettehooldavat sekkumist parandamaks olukorda, mis on paistnud pikka aega lootusetuna. Mõned on kujutlenud, et selleks saab olema tuumasõda, teised jällegi on oodanud uut vaesuse lainet, kataklüsmi, kommunistlikku invasiooni, naftakriisi jne. Lühidalt, meil on olnud põhjust oodata mõnd ettehooldavat sündmust, mille kaudu Jumal karistaks usust taganemise pattu meie riikides ning mis tooks kaasa tervemõistusliku reaktsiooni õigesti meelestatud inimeste seas. Igal juhul oleme oodanud midagi, mis teeks avalikuks südamete saladused. Kuid vaatamata sellele, et praegustel sündmustel puudub ehk meie poolt kujutletud vorm, mängivad tänased raskused kahtlemata just sellist paljastavat rolli.
Mis siis õieti käesoleva kriisi raames toimub? Püüdkem analüüsida tundeid, mis meie kaasaegsete südameid valdavad. Ennekõike uurigem aga, kas meie endi hoiak katoliiklastena tõuseb meie usu kõrgusele.
Hirmud, mis on liiga inimlikud
Kokkuvõtlikult võime näha kolme laadi hirme, mis praegusel ajal pea kõigis inimestes põimuvad, kurnates kogu nende elujõu.
Esiteks on hirm epideemia kui sellise ees. Siinkohal ei arutle me koroonaviiruse ohtlikkuse üle. On aga kindel, et meie Jumalata maailm on sedavõrd klammerdunud oma sureliku elu kui kõrgeima hüve külge, et kõik muud kaalutlused muutuvad ebaoluliseks ning peavad selle ees taanduma. Säärase moonutatud vaatenurga vältimatul tagajärjel kujuneb kõikehaarav ning talitsematu ärevus. Terve maailm näib olevat mõistuse kaotanud. Hüpnotiseeritud hädaohust, mis ähvardab seda kalleimat vara, sattunud lausa paanikasse, paistavad kõik inimesed olevat kaotanud võime mõelda millelegi muule või tõusta kõrgemale olukorrast, mis on üle nende mõistuse.
Lisaks viirastub meile majanduskriis. Loomulikult on täiesti normaalne, kui isa muretseb oma laste tuleviku pärast, ning Jumal teab väga hästi, et praegusel ajal on meil hulgaliselt täiesti põhjendatud muresid. Kuid ma viitan üldisemale ning kokkuvõttes palju isekamale hirmule jääda pisut vaesemaks, võimaluseta nautida eluviisi, mis tundus enesestmõistetavana ning justkui võõrandamatu õigusena. See vaatenurk on eelmisega otseses seoses: kui maine elu on ülim hüve, siis rikkused, mis lubavad meil seda võimalikult palju nautida, muutuvad olude sunnil samuti osaks ülimast hüvest.
Sellele kõigele lisandub lõpuks ka hirm isikuvabaduste piiramise ees, mida inimesed on siiani takistusteta kasutanud. Üldine teadlikkus “inimõigustest” pole iialgi olnud valdavam.
Selle kolmetahulise hirmu ja kõige sellega seonduva analüüsimist võiks pikalt jätkata. Piirdugem siinkohal vaid tõdemusega, et nende ühine lähtekoht on läbinisti loomuomane ja inimlik ning nad kõik võib kokku võtta kartuseks, et peale kriisi ei saa miski enam olema endine: seda “endist” aga tajutakse kõikjal segadusse aetult kui ideaalset ning võõrandamatut heaolu, mille valgustatud inimkond oli endale hiilgavalt vallutanud.
Kui aga sügavamalt analüüsida praegust hirmu ning sellest ajendatud käitumist, siis leiame paradoksaalselt sarnaseid võtteid, mida kasutasid iidsetel aegadel paganad, selgitamaks nähtusi, mida nad ei suutnud mõista. See iidne maailm, mis oli küll haritud, ühiskondlikult arenenud ning korrastatud, kuid ei tundnud õnnetuseks Tõde, toetus kõige endale hoomamatu kirjeldamisel koletistele, igat liiki jumalustele ning ennekõike toorestele müütidele. Praegu oleme tunnistajaks sarnastele reaktsioonidele: hirm ja ebakindlus tuleviku ees sünnitavad hulganisti kõikvõimalikke selgitusi, mis osutavad igasse suunda, on üksteisega süstemaatiliselt vastuolus ning samas lõpmatuseni segunenud. Nende pidetus ilmneb asjaolus, et paari tunni või mõne nädala jooksul asenduvad need selgitustega, millele on rohkem nõudlust, mis on detailsemad, näiliselt üha veenvamad, kuid mitte tingimata tõesemad. Oleme silmitsi ehtsate müütidega, kus tõe elemendid on segatud väljamõeldistega nii, et mõlema puhul on piire raske tunnetada. Samas näeme, kuidas sünnib igatsus mingi imelise, utoopilise lahenduse järele, mis suudaks ühtäkki hajutada selle tiheda udu ning lahendada kõik meie mured.
See kostub kui hüüd aegade tagant, täis segadust, ängi ja meeleheidet, kõlades kahe aastatuhande järel taas paganlusse pöördunud inimkonna keskel. Ja teisiti ei saakski see olla: neile, kes oskavad näha, annab see mõista, kuivõrd abitu ning hullumeelsusse määratud on Jumalata rahvas. Ennekõike aga on tähelepanuväärne, et kaasaegne inimene, kes on kaotanud oma usu, on samas ometi valmis pikemalt järele mõtlemata uskuma mida tahes.
Meie lootus on kinnitatud taevasse
Mis aga meisse endisse puutub, siis kas oleme kindlad, et oleme sellise vaimsuse vastu täiesti immuunsed? Muidugi on eelpool kirjeldatud kolm hirmu mõistetavad ning teatud määral ka põhjendatud. Põhjendamatu on aga lasta neil alla suruda ning lämmatada üleloomulikud mõtted ning ennekõike ahendada võimalust neis katsumustes kasvada.
Lõpuks ärgem iial unustagem, et säilitame kontakti reaalsusega ning püsime tões vaid siis, kui vaatame antud olukorda usu silmade läbi: miski ei jää varjule Jumala ja Tema jumaliku Ettehoolduse ees. On kindel, et üle ettenägematute olukordade, mis meid tabavad, laotub Jumala selge plaan. Tuletada inimestele meelde nende surelikkust ning nende ettevõtmiste haprust on kindlasti osa sellest plaanist.
Ennekõike osutab Jumal positivismist (jumaliku korra eitusest) mürgitatud kaasaja inimesele, et kõik teda ümbritsevad looduslikud protsessid on Jumala loodud ning alluvad Tema seadustele. Jumal näitab tänasele Prometheusele, kes on haaratud transhumanismist (inimliku piiratuse eitusest), et Jumala loodu ei ole valitsetav tehnika ning inimliku teaduse abil. See on äärmiselt vajalik õppetund, eriti praegusel ajal. Peame seda kõrgelt väärtustama ning omaks võtma, seda enam, et kaasaegne inimene, pimestatud unistusest omada absoluutset võimu, on minetanud võime seda mõista. Peaksime siit leidma ka uut innustust ülistada Jumala vägevust ning elada usaldavalt Temale toetudes.
Täpsemalt, mida ütleks meile meie Issand, Tema, kelle eest pole miski varjul ning kes on kõike ette näinud? “Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised? Kas te ei usu, et Ma olen tõesti teie Jumal? Et Ma olen tõesti kõikvõimas? Et Ma juhin kõike oma headuses ja tarkuses? Ei lähe ju teie peast ühtki juuksekarva kaotsi ilma Minu loa ja teadmiseta? Kas Ma ei ole valitseja elu ja surma üle? Kas te arvate, et viirus saab eksisteerida Minuta? Kas valitsused kehtestavad seadusi ilma, et Mina oleksin ülim isand? Vastake Mulle: mis on halvim, mis saab teiega juhtuda, kui Mina olen keset seda tormi paadis koos teiega?”
Probleemi tuum peitub vastustes, mida me neile küsimustele anda saame. Kas meie Issand on tõepoolest paadis, milleks on meie hing? Kui nii, siis kas me vaatame tõesti kõigele läbi usu silmade, mis võimaldab meil tõlgendada viimsetki igapäevast sündmust usu valguses? Kas suudame säilitada täieliku usalduse Tema vastu ka siis, kui me ei suuda toimuvat lõpuni mõista? Kas meile piisab katoliku usu pakutud igavikulistest vastustest? Või tunneme vajadust neid lahjendada pidevalt uuenevate vastustega, mis internetis levivad? Kas kuude möödudes on usaldus meie Issanda Jeesuse Kristuse vastu kasvanud? Või on see aeg pannud meid enesesse tõmbuma ning lootust kaotama? Me kõik peaksime neile küsimustele siiralt ja ausa südametunnistusega vastama.
***
Meie hulgas on ka neid, kes rohkem kui epideemiat ennast kardavad pikaajalise religioosse tagakiusamise puhkemist, eriti kristlaste vastu. Selle küsimuse kerkimine on mõistetav, sest me teame, et maailm meid vihkab ning et varem või hiljem peab see juhtuma: olgu siis seoses epideemiaga või sellest lahus. Pääsu meil sellest pole. See on evangeeliumi tõde, mis pärineb ajast ammu enne seda, kui praegusi rahutusi keegi ette võis aimata. Meie Issand ise on meid hoiatanud: “Te kuulete sõdadest ja rahutustest… Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku […]. Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.”
Kuid siingi peavad meie hirmud olema valatud üle usu valgusega: “Ärge kartke.” Olles nõnda pikalt ette hoiatatud, peame end rahus valmis seadma, andes end jäägitult jumaliku Ettehoolduse kätte ja otsimata meeleheitlikult väljapääsu. Mõelgem tagasi esimesel sajandil tagakiusatud kristlastele: need, kes vaatasid liiga tähelepanelikult tagakiusajaid, piinamisriistu või metsloomi ja unustasid armastuse Jumala, kes kutsus neid endaga ühinema, ei näinud midagi muud kui ohtu, valu ja hirmu… ja taganesid lõpuks usust. Neil ei puudunud mitte usaldusväärne teave, vaid tugev usk, mida tulihingeline palve oleks piisavalt toitnud: “Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes.”
Meie Issand hoiatas meid veel: “Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.” Igas katsumuses peitub salajane ning hinnaline and näha ennast kasvamas aina rohkem oma eeskuju, jumaliku Päästja sarnaseks, et “oma ihus täita puuduvat osa Kristuse kannatustest.”
***
On veel üks kaalutlus, mis aitab meil püsida tegelikkuses ja asetada koroonaviiruse probleem oma õigele kohale. Käesoleva kriisi kõrval on Katoliku Kirik läbimas palju kohutavamat ja laastavamat kriisi, mis peaks meid palju enam puudutama. Häda meile, kui see nii pole, sest see oleks tunnusmärgiks, et me oma usu silmadega enam ei näe! See teine kriis on tõepoolest palju surmavam, sest selle tõttu oma usu kaotanud inimesed võivad igaveseks kaotada ka oma hinge. Kahjuks lisandub sellele tõsiasi, et praeguses olukorras puudub täielikult üleloomulik sõnum Kiriku hierarhialt – eeskätt selle kohta, mis puudutab patu tagajärgi, patukahetsuse vajalikkust, ristiarmastust ning valmistumist surmaks ja kohtumõistmiseks, mis ootab kõiki inimesi. See on tõepoolest katastroof katastroofis!
Mis meisse puutub, siis ärgem kaotagem lootust, mille aluseks ei ole mitte meie endi pingutused, oskused ja olukorra analüüs – kuitahes asjakohane see ka poleks –, vaid meie Issanda Jeesuse Kristuse lõputud teened. See on Tema, kelle poole peaksime alatasa pöörduma, eriti aga siis, kui oleme rõhutud ja murdumas oma koorma raskuse all. Meie jaoks, kes Teda tunnevad, on nõnda toimida armastuse kohus nende vastu, kes elavad traagilises teadmatuses sellest lohutavast tõsiasjast.
Kui me tõepoolest tahame sel erilisel ajal olla apostliks oma ligimesele, siis tõhusaim ning kohaseim viis seda teha on olla eeskujuks oma piiritu usaldusega jumaliku Ettehoolduse vastu. Just selline on tõeliselt kristlik viis kanda oma risti ning jääda lootusrikkaks. Meie igatsus naasta “normaalsusse” peaks olema ennekõike soov taastada see usaldus, mida toidavad usk, lootus ja armastus.
Et neid hinnalisi arme pälvida, osalegem vanemate ja lastena innukamalt meie Roosipärja ristiretkes, mis meid kõiki ühendab, nõnda et selles tulises palves kostuks Jumalale endalegi vastupandamatu igatsushüüd: Missa, kutsumuste, maailma ja Kiriku ning Pühima Neitsi Maarja triumfi eest.
See on tõeline tee kriisist väljumiseks epideemia lõppu ootamata!
“Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? […] Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”
Jumal õnnistagu teid!
Küünlapäeval, 2. veebruaril 2021 Menzingenis
Isa Davide Pagliarani, kindralülem