Roosipärjakuu: Kaks peamist viga Roosipärja palvetamisel teisipäev, 23. oktoober 2007

„Hoiduge eelkõige kahest peamisest veast, mida peaaegu kõik teevad, kes Roosipärga palvetavad.

Esimene viga seisneb selles, et Roosipärga ei seota kindla intentsiooniga, sooviga, ja kui siis palvetajalt küsida, mille eest ta Roosipärga palvetab, siis ei oska ta sellele vastata. Seetõttu hoia alati, kui sa Roosipärga palvetad, silme ees kindlaid arme, mida Sa palud, mõnda voorust, milles tahad kasvada, või mõnda pattu, millest tahad lahti saada.

Teine viga, mida tavaliselt Roosipärja palvetamisel tehakse, seisneb selles, et Roosipärga alustades tahetakse võimalikult kiiresti selle palvetamisega lõpule jõuda. See tuleb sellest, et Roosipärga võetakse koormana, mis raskelt õlgadel lasub nii kaua, kuni seda ei ole palvetatud, eriti kui Roosipärjast on tehtud südametunnistuse asi või seda võetakse kui patukaristust oma pattude eest ja vastu tahtmist palvetatakse. Kahju on vaadata, kuidas enamik inimesi Roosipärga palvetab. Nad palvetavad seda eriliselt kiirustades ja sõnadest üle hüpates. Isegi kõige madalamale inimesele ei osutata nii armetul viisil sellist ebaviisakust, ja siis veel usutakse, et sellise palvetamise läbi austatakse Jeesust ja Maarjat! Saab siis üldse imestada, kui kristliku religiooni kõige püham palve jääb peaaegu viljatuks ja kui peale tuhandeid ja kümneid tuhandeid Roosipärgi ei ole inimene pühamaks muutunud?”

Püha Louis Marie Grignion de Montfort