Sellel kuulsal deklaratsioonil on ajalugu; selle koostas piiskop Marcel Lefebvre spetsiifilises kontekstis.
Pärast Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamist 1. novembril 1970 Fribourgis ning seminari avamist Ecône’is, Valais’ kantonis Šveitsis, valitses endiselt rahu, hoolimata mõnedest väiksematest keerukustest. Alates 1973. aastast oli olukord aga pingeline peapiiskop Lefebvre kõigutamatu seisukoha tõttu missa osas. Piiskop keeldus Novus Ordo missakorrast, mis kujutas endast Paulus VI liturgilist reformi, mida ta pidas “mürgitatuks”, nagu ta sageli ütles.
Rünnakud tulid esmalt Prantsusmaalt, kus piiskopid olid täiesti raevunud selle “metsiku seminari” peale, mis peagi tagas traditsioonilise vaimulikkonna, mis oli kutsutud teostama apostolaati Prantsuse territooriumil. Nad töötasid kulisside taga ka Šveitsis, kus olukord muutus samuti pingeliseks.
Fribourgi uus piiskop Pierre Mamie oli vennaskonna vastu. Siioni piiskop Nestor Adam, kes oli heidutatud kiriku kriisi arengust, ei toetanud enam sihtasutust ja distantseeris end sellest, kuigi ta oli nõustunud Ecône’i seminari avamisega oma piiskopkonnas.
Torm laskus viimaks preesterliku formatsiooni tööle. See puhkes äkitselt 11. novembril 1974, kui peapiiskop Lefebvre teatas seminari kogukonnale, et samal päeval saabuvad kaks apostelliku külalist. Nad saatis paavst Paulus VI ning nad said kolmelt Rooma kongregatsioonilt volitused seminari inspekteerimiseks. Nendeks olid monsenjöör Albert Descamps, piiblikomisjoni sekretär, ja monsenjöör Guillaume Onclin, kanoonilise õiguse koodeksi revisjoni komisjoni allsekretär.
Külalised veetsid kolm päeva Ecône’is küsitledes professoreid ja seminariste. Nad tegid neile kõrvalekalduvaid ja skandaalseid teoloogilisi märkusi. “Nad leidsid, et abielus meeste ordineerimine oli tavaline ja möödapääsmatu, nad ei tunnistanud, et tõde on muutumatu ning nad väljendasid kahtlusi Kristuse ülestõusmise füüsilise reaalsuse osas.” Nad viimaks lahkusid, aga ilma esitamata vennaskonna vanemale ühtegi protokolli või aruannet oma külaskäigu kohta.
Peapiiskop Lefebvre reisis Rooma 16. novembril, et külastada mõningaid kogudusi. Kuid mõistes, et pole eriti midagi oodata, kirjutas ta “ühel nördimuse hetkel”, nagu ta hiljem ütles, ühe korraga ja ilma parandusi tegemata oma põhimõtete imetlusväärse avalduse, mille ta esitas kogukonnale 2. detsembril. Sellest sai ettekääne Ecône’i seminari ja selle asutaja tagakiusamiseks.
“Me hoiame tugevalt kogu oma südame ja kogu oma vaimuga katoliikliku Rooma poole, kes on katoliikliku usu ja selle usu säilitamiseks vajalike traditsioonide valvur, igavese Rooma poole, kes on tarkuse ja tõe emand.
Samas me keeldume ja oleme alati keeldunud järgimast uus-modernistlike ja uus-protestantistlike tendentside Roomat, mis ilmnesid selgelt Vatikani II kirikukogu vältel ning pärast kirikukogu kõikides reformides, mis sellest tulenesid.
Tegelikkuses on kõik need reformid aidanud kaasa ning aitavad jätkuvalt kaasa kiriku hävitamisele, preesterluse laostamisele, missaohvri ja sakramentide tühistamisele, usuelu kadumisele ja naturalistlikule ja teilhardilikule haridusele ülikoolides, seminarides ja katehheesis: haridusele, mis tuleneb liberalismist ja protestantismist, mis on mitmel korral pühaliku Kiriku Õpetusameti poolt hukka mõistetud.
Ükski autoriteet, isegi mitte kõrgeim hierarhias, ei saa meid sundida hülgama või vähendama oma katoliku usku, mida on nii selgelt väljendatud ja tunnistatud Kiriku Õpetusameti poolt üheksateist sajandit.
“Sõbrad,” ütles püha Paulus, “aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8).
Kas pole mitte see, mida Püha Isa kordab meile täna? Ning kui tema sõnades ja tegudes esineb teatud vastuolu ning samuti dikasteeriumite tegudes, siis me klammerdume selle külge, mida on alati õpetatud ning me oleme kurdid uuenduste osas, mis hävitavad Kiriku.
On võimatu sügavalt muuta Lex Orandi’t [seadust, mida palvetatakse – toim.] ilma muutmata Lex Credendi’t [seadust, mida usutakse – toim.]. Uuele missale vastab uus katekismus, uus preesterlus, uued seminarid, uued ülikoolid, “karismaatiline” kirik, nelipühilus: kõik need on vastuolus õigeusu ja muutumatu Õpetusametiga.
See reformatsioon, mis tuleneb liberalismist ja modernismist, on läbinisti rikutud; see tuleneb hereesiast ning selle tulemuseks on hereesia, isegi kui kõik selle teod ei ole formaalselt hereetilised.
Seetõttu on võimatu ühegi südametunnistusega ja ustava katoliiklase jaoks minna kaasa selle reformatsiooniga ja alluda sellele ühelgi viisil.
Ainus suhtumine, mis on ustav kirikule ja katoliku doktriinile, mis on sobilik meie päästeks, on kategooriline keeldumine selle reformatsiooni aktsepteerimisest.
Seetõttu viime me ilma mässuta, kibestumuseta või vimmata ellu oma tööd preesterliku formatsiooni vallas muutumatu Õpetusameti juhendamisel, olles veendunud, et me ei saa teha suuremat teenet Pühale Katoliku Kirikule, suveräänsele paavstile ja tulevastele põlvedele.
Seetõttu hoiame me tugevalt kinni kõigest, mida on järjepidevalt kiriku poolt õpetatud ja praktiseeritud (ja kodifitseeritud raamatutesse, mis on avaldatud enne modernistlikke mõjutusi kirikukogule) ning mis puudutavad usku, moraali, jumalateenistust, katehheetikat, preesterlikku formatsiooni ja kiriku institutsiooni, kuni ajani, mil traditsiooni tõeline valgus hajutab pimeduse, mis varjutab igavese Rooma taevast.
Seda tehes, Jumala armuga, Neitsi Maarja, Püha Joosepi ja Püha Pius Xnda abil, oleme me kindlad, et oleme ustavad katoliiklikule ja Rooma kirikule, kõigile Peetruse järglastele ning oleme Fideles Dispensatores Mysteriorum Domini Nostri Jesu Christi In Spiritu Sancto [oma Issanda Jeesuse Kristuse müsteeriumite ustavat jagajad Pühas Vaimus – toim.].
+ Marcel Lefebvre
Tõlkis Martin Vaher