Maarja nimi tuleneb aramekeelsest sõnast „Marjam”, mis omakorda lähtub heebreakeelsest sõnast „Mirjam”. Vana Testamendi aegadel kandsid seda nime eelkõige naised, kuid on teada, et ka meestele pandi seda nime.
Sõna „Maarja” tähendus on teadmata. Varasel keskajal omistati sellele nimele tähendus „Koidutäht”.
Maarja nime püha mainitakse esimest korda Hispaanias Cuenca piiskopkonnas 1513. a. Sealt hakkas selle püha pühitsemine levima, kuni õnnis paavst Innocentius XI tegi selle kohustuslikuks tervele Kirikule. 1683. a. 14. pühapäeval peale Nelipüha, seega Maarja sündimise püha oktaavi pühapäeval saavutati Viini all Kahlenbergi lahingus võit türklaste üle ja kuna seal mindi lahingusse Maarja nime all, siis seotakse Maarja nime pühitsemist ka selle suure võiduga. Innocentius XI poolt ettekirjutatud Maarja nime püha ja Meie Võidu Emanda püha peeti kaua Maarja sündimise püha oktaavi pühapäeval, kuni püha Pius X pani selle püha 12.septembrile.
1683. a. olid moslemidest türklased jõudnud Viini lähedale, austerlaste visa vastupanu oli lõppenud senini lüüasaamisega. Iga kaotatud lahingu järel paastus keiser Leopold I vee ja leiva peal, et paluda Jumalalt halastust ja armu. Juuli keskpaigaks olid türklased jõudnud Viini külje alla. Linna langemine oleks tähendanud ka Saksamaa vallutamist ja lõpuks tahtsid türklased jõuda välja Roomani. Püha Peetruse katedraalist tahtsid nad teha hobusetalli…
Osmani armees oli 200 000 jalaväelast ja ratsaväelast, lisaks toetasid neid veel tatarlased. Armeed juhtis suurvesiir Kara Mustafa, kes oli võtnud aastatel 1677-1681 ette ka sõjeretke Venemaale. Eurooplaste armeed juhatas kindral krahv Ernst Rüdiger von Starhemberg. Tema käsu all oli kokku ligi 20 tuhat meest, seega 10 korda vähem sõjamehi.
Keiser Leopold I tahtis nooruses saada tegelikult preestriks, kuid kui tema troonipärijast vend Ferdinand suri, pidi ta ise riigi krooni vastu võtma. Kui türklased hakkasid Austriale liginema, tegi keiser palverännaku Passausse Maarja, Kristlaste Abi imettegeva pildi juurde. Teda saatis sellel palverännakul kaputsiinlasest preester Marco d’Aviano, kes oli tuntud imede tegemise poolest,
Ka paavst Innocentius XI osales vastupanus türklastele. Ta muretses keiserlikule armeele raha ja kutsus kõiki kristlasi üles neljatunnisele palvele, et ähvardav oht mööduks. Peale selle püüdis ta ühendada Euroopa kroonitud peasid võitluseks Euroopat ähvardava islami vastu.
Keiser Leopold I palvel nimetas paavst isa Marco d’Aviano paavstlikuks legaadiks. 1. septembril 1683. a. saabus preester Austriasse Linzi, kus ta vestles keisriga kaks päeva. Preester soovitas tungivalt keisril endal Viini lahingust mitte osa võtta. Seepeale läks keiser koos keisrinnaga taas palverännakule Passausse, et paluda seal Jumalaemalt eestkostet ja abi. Teda saatis palverännakul suur rahvahulk.
Preester läks aga Viini, kus ta ühines armeega. Armee koosnes Poola kuninga Jan Sobieski ja paljude Saksa vürstide sõduritest: peale poolakate kuulusid armeesse ka austerlased, baierlased, saksid ja sõdurid Edela-Saksamaalt. Jan Sobieski oli juba kümme aastat varem (11. novembril 1673) edukalt löönud Moldaavias tagasi ülekaaluka moslemite armee, mis ähvardas Varssavit. Selle võidu tõttu krooniti Jan Sobieski ka pärast kuningas Michal I surma uueks Poola kuningaks (Jan III).
Pärast seda lüüasaamist Poola vastu lasi moslemite armee juht Kara Mustafa ühes vallutatud linnas võtta kinni kristlase, kellel ta lõikas elusalt pea maha ja saatis selle trofeena sultanile. 1678 otsis Kara Mustafa kontakti Ungari aadlikega, kes oli rahvuslikel motiividel keisri vastu meelestatud peale seda, kui Prantsusmaa oli neile toetust lubanud. 1682 tunnistati Imre Thökölyd, nn. rahvusliku ülestõusu protestantlikku juhti türklaste poolt Ungari kuningana.
Jan Sobieski mõistis 1683. aasta alguses, et moslemite ähvardav oht muutub aina selgemaks. Tal ei olnud keisriga head suhted, kuid ta nägi, milline ohv ähvardab Õhtumaad, kaasa arvatud Poolat: moslemid tahtsid Viini ja Kölni kaudu ka Danzigisse välja jõuda. Kuid isegi selles olukorras keeldusid näiteks nii Prantsuse kuningas kui ka Brandenburgi vürst Friedrich Wilhelm oma sõjalisest abist keisrile. Jan Sobieski pidi keisri aitamiseks saama nõusoleku aadlikest koosnevast seimist. Vastavalt kehtivale õigusele ei tohtinud sõjalise abi andmise puhul olla ühtegi vastuhäält seimis. Esimesel hääletusel 27. jaanuaril oli paraku ka vastuhääli. Peale seda tegi Jan Sobieski palverännaku Czestochowasse ja pühitses seal oma mõõga Jumalaemale. Teisel hääletusel 30. märtsil sai sõjaline abi keisrile kogu seimi heakskiidu. Maarja Taevassevõtmise suurpühal asus kuningas Krakowist teele, et keisrit moslemite vastu aidata.
Osmani armee oli vahepeal jõudnud võidukalt läbi Ungari Austriasse, kus 24. juunil ühineti tatarlaste armeega. Juuli keskpaiku algas Viini piiramine. Kuigi eeslinnad osutasid tugevat vastupanu, et aeg võita, murdsid moslemid augusti jooksul Viini eesmisest kaitseliinist läbi. Moslemite võitudega samal ajal algas nende poolt ka kaubitsemine sõjavangidega. Viinis oli selleks hetkeks muutunud olukord ülimalt tõsiseks, sest ümberpiiratud linna laastasid ka nälg ja haigused. 11. septembril õnnestus moslemitel juba tükk linnamüüri õhku lasta, mis tähendas ka viimase suure pealetungi peatset algust. Linna kaitsjatel oli aga laskemoon otsakorral.
Kristlaste armee allutati täielikult Jan Sobieskile, kelle juhatada oli nüüd ligi 80 000 meest 152 kahuriga. Ta lähenes Viinile lääne poolt, kuna linnast idapoolne ala oli türklaste käes. 11. septembril jõudis kristlaste armee Viini metsadesse ja järgmisel päeval toimus otsustav lahing Kahlenbergis. 12. septembri hommikul pühitses õnnis Marco d’Avianio moslemite poolt mahapõletatud kloostri kirikus enne lahingut püha Missa, millel ministreeris kuningas Jan Sobeski ise ja pühendas lahingu Neitsi Maarja nimele. Kuigi armees oli ka protestante, mindi ülekaaluka vastasega lahingusse hüüdega „Jeesus, Maarja!”
Kristlased oli võidukad ja kella kuueks õhtul oli lahingu saatus ostustatud ning moslemid põgenema aetud. Võitjate armees oli langenud ainult 3000 meest. Moslemid rääkisid peale lahingut, et peamine paanika algas nende ridades siis, kui nad nägid keset lahinguvälja hiiglaslikku munka, kes hoidis käes risti. Näis, nagu muutuks munk aina suuremaks ja ulatuks õige pea taevani.
Tänu võidule moslemite üle Kahlenbergi lahingus tegi paavst Innocentius XI 1683. aastal kogu Kirikule kohustulikuks Maarja nime püha pühitsemise. Austrias ja Lõuna-Saksamaal kerkisid mitmed Maarja nimele pühitsetud kirikud , samuti loodi mitmed Maarja nime pühitsetud vennaskonnad.
Isa Marco d’Aviano soovitas peale Viini võitu moslemitele järgneda, et nad lõplikult Euroopast välja ajada. Nii marssiski keiserlik armee 18. septembril Ungarisse, samal ajal andis paavst isa Marcole käsu armeed saata. 1684. aastal võideti mitmed Ungari linnad moslemite käest tagasi, 1686. aastal vabastati Buda, 1688 ka Belgrad.
Kümne aasta pärast asusid moslemid taas vasturünnakule, jõudes Belgradini. Paavst Innocentius XII aga keisrit ei toetanud. Pötschi külas Ungaris toimus sel ajal ime – Madonna pildist voolasid kuu aega järjest pisarad. See pilt rändas paljudesse Ungari kirikutesse ja pandi lõpuks üles Viinis Stephansdomis. Moslemite ähvardav oht muutus aina suuremaks, kuni Savoy vürst Eugene, kes oli võtnud osa ka Kahlenbergi lahingust, 1697. aastal Zenta all Osmani armee lõplikult võitis.
Õnnis Marcus d’Aviano suri sama aasta 13. augustil.
Pildil: Neitsi Maarja nime tiitlikirik SS. Nome di Maria al Foro Traiano Roomas