Jean-Baptiste de la Salle sündis 30. aprillil 1651. aastal Reimsis. Pärast õpinguid Pariisis pühitseti aadlisuguvõsast pärinev Jean-Baptiste de la Salle 1678. aastal preestriks ja nimetati Reimsi kanoonikuks.
Õige pea asus ta aktiivselt tegelema vaestest peredest pärit laste harimisega, asutates juba aasta peale oma pühitsus poistekooli. 1683. aastal loobus ta toomhärra kohast ning asutas ilmikordu, mille põhieesmärgiks sai hariduse andmine kehvades oludes kasvavatele noortele. Ordus asutati õpetajate seminarid, alguses Reimsis, seejärel Pariisis. Võeti kasutusele uued pedagoogilised ja kasvatusmeetodid. Lugemist õpetati emakeeles, mis omakorda sai aluseks hilisemate rahvakoolide tekkele. Ka reaalkooli kontseptsioon on Jean-Baptiste de la Salle’i poolt välja töötatud. Ta asutas ka nädalalõpukoole töölistele ja õppegrupid töötutele noortele. Kõikides õppeasutustes kehtis karistuse kasutamise vältimise printsiip.
Kui pühak 7. aprillil 1719. aastal Rouenis suri, oli tema asutatud koolides üle 200 õpilase, 1789. aastaks, Prantsuse revolutsiooni alguseks aga oli õpilasi juba üle 36 000.
Vaatamata revolutsiooni ajal tema asutatud ordule osaks saanud keeldudele ja tagakiusamistele laienes ilmikordu kiiresti üle Euroopa. Näiteks Saksamaal õppis tema ordu koolides enne II Maailmasõda 300 000 õpilast.
Püha Jean-Baptiste de la Salle maeti St. Severi koguduse kirikusse Rouenis. Tema reliikviad viidi 1734. aastal Roueni St. Yon kabelisse, seejärel revolutsiooni eest Belgiasse ning lõpuks 1937. aastal Rooma.
15. mail 1950. aastal kuulutas paavst Pius XII „Koolide geeniuse”, nagu Jean-Baptiste de la Salle’i kutsutakse, õpetajate kaitsepühakuks.
Pildil: Relikviaar pühaku säilmetega Roomas.