Armsad usklikud,
2007. a. 7. juuli motu proprio Summorum Pontificum annab Tridenti Missale tagasi tema õigused. Dokumendis on selgelt üteldud, et seda Missat ei ole kunagi kehtetuks tunnistatud. Seega ei ole truudus sellele Missale, mille pärast on pea 40 aastat paljusid preestreid ja ilmikuid taga kiusatud ja koguni karmilt karistatud, mitte kunagi olnud kuuletumatus. Nüüd on õige tänada Msgr. Marcel Lefebvre’it, et ta on meid tõelise kuulekuse nimel hoidnud truuna kõikide aegade Missale ja kõigi võimu kuritarvituste eest. Samuti ei ole kahtlust, et traditsioonilise Missa õiguste tunnistamine on nende arvukate Roosipärgade vili, mis palvetati Roosipärja-ristikäigu ajal möödunud sügisel Meie Armsa Emanda poole. Ärgem unustagem teda tänada.
P. Pius V Missale tema õiguste taastamise juures on tähtis analüüsida konkreetseid meetmeid, mida motu proprio sisaldab, ja ka põhjendusi, mida Benedictus XVI oma kaaskirjas toob.
Praktilised korraldused, mis paavst esitab, peavad õigusest tulenevalt (de jure) võimaldama pühitseda traditsioonilist liturgiat – ja mitte ainult Missat, vaid ka sakramente – normaalsel viisil. See on hindamatult suur vaimne hüve kogu Kiriku jaoks, nende preestrite ja usklike jaoks, keda senini kammitses piiskoppide ebaõiglane võimukasutus. Ent järgnevad kuud näitavad, kuidas piiskopid ja kogudusepreestrid neid meetmeid de facto rakendavad. Seetõttu jätkame me paavsti eesti palvetamist, et ta jääks kindlaks pärast seda julget tegu.
Motu proprio kaaskirjas on paavsti põhjendused. Kinnitust, et on olemas üksainus riitus kahes vormis – korralises ja erakorralises –, millel on võrdsed õigused, ning eelkõige üksnes traditsioonilise liturgia pühitsemise kõrvaleheitmist võib tõepoolest tõlgendada kui poliitilist tahet mitte asuda vaenujalale piiskoppide konverentsidega, kes on avalikult vastu igasugusele Tridenti Missa vabamaks laskmisele. Kuid selles sammus võib näha ka „reformide reformi”, mida paavst soovib ja mille kohaselt p. Pius V Missa ja Paulus VI Missa peaksid üksteist vastastikku rikastama, nagu ta oma kirjas ütleb.
Igal juhul püüab Benedictus XVI taas selgesti kinnitada, et II Vatikani kirikukogu ja sellest lähtunud Missa on kahe tuhande aastase Traditsiooni jätk. Viimase kirikukogu põhjustatud katkestuse selline eitamine –mida väljendas juba paavsti 22. detsembril 2005. a. kuuriale peetud kõne – näitab ilmselgelt, et vaidlus Rooma ja P. Pius X Preestrite Vennaskonna vahel on oma olemuselt õpetuslik. Seetõttu peavad motu proprioga astutud vaieldamatule edusammule liturgia valdkonnas – pärast ekskommunikatsiooni dekreedi tagasivõtmist – järgnema teoloogilised arutlused.
Kaaskirjas sisalduv viide Msgr. Lefebvre’ile ja P. Pius X Preestrite Vennaskonnale, nagu ka tunnustuse avaldamine sellele tunnistusele, mida annavad Traditsiooni leeki edasi kandvad nooremad põlvkonnad, näitavad veenvalt, et meie püsivust lex orandi kaitsmisel on on võetud arvesse. Jumala abiga peame me sama vankumatult jätkama võitlust lex credendi eest, võitlust usu eest .
7. juulil 2007 Menzingenis
+ Bernard Fellay