Armsad usklikud!
Piiskoppide kongregatsiooni poolt 1. juulil 1988. a. väljastatud dekreet, millega ekskommunitseeriti peapiiskop Marcel Lefebvre poolt pühitsetud piiskopid, on tagasi võetud. Oleme seda ekskommunikatsiooni alati õigustühiseks pidanud. Nagu te pressiteatest võisite lugeda, võeti see dekreet sama kongregatsiooni teise dekreediga 21. jaanuarist 2009. a. paavsti korraldusel tagasi. See oli ka palveintentsioon, mille ma teile Kristus-Kuninga pühal 2008. a. oktoobris Lourdes’is usaldasin. Ta vastasite mu palveüleskutsele üle ootuste arvukamalt, palvetati 1 703 000 roosipärga, et Meie Armsa Emanda eestkostel saavutada selle teotuse lõppemine.
Vennaskonna piiskoppide kaudu rõhus see teotus ka kõiki neid, kes on Traditsiooniga lähemalt või kaugemalt seotud. Tänagem nüüd Õndsaimat Neitsi Maarjat, kes sisendas Pühale Isale selle selge, heatahtliku ja julge teo. Kinnitagem Pühale Isale oma usinad palved tema eest.
Tänu sellele žestile ei ole katoliiklased, kes on üle maailma Traditsiooniga seotud, tulevikus enam ebaõiglaselt põlatud ega hukka mõistetud seetõttu, et nad on hoidnud oma isade usku. Katoliiklik Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud. Kuigi ta ei ole seda iseenesest kunagi olnud, on see sageli ja julmal viisil tõsiasi olnud. Täpselt nii nagu Tridenti Missat ei ole kunagi ära keelatud, nagu Püha Isa oma 7. juuli 2007. a. motu proprios Summorum Pontificum õnneks ütelnud on.
21. jaanuari dekreedis tsiteerib piiskop eelmise aasta 15. detsembri kirja kardinal Castrillon Hoyosele, milles ma väljendasin seotust „Jeesuse Kristuse Kirikuga, mis on Katoliku Kirik“ ja samuti toonitasin uuesti, et me järgime kahe tuhande aastast õpetust ja usume kindlalt Peetruse primaati. Ma tõstsin esile, kuidas me Kiriku praeguse olukorra tõttu kannatame, kus see õpetus ja see primaat on tehtud naerualuseks, ning ma lisasin: „Me oleme valmis kirjutama Credole, modernismivastasele tõotusele ja Pius IV usutunnistusele alla oma verega ja järgime kõiki kirikukogusid kuni I Vatikani kirikukoguni k.a. Kuid me ei saa ümber sellest, et me väljendame reservatsioone seoses II Vatikani kirikukoguga. See kirikukogu tahtis olla kirikukogu, mis erineb teistest (vrdl paavstide Johannes Paulus II ja Paulus VI kõnesid). Kõige selle juures jääme me veendunult truuks senisele hoiakule, mille eeskujuks on meie asutaja peapiiskop Marcel Lefebvre, ja me loodame, et ta varsti rehabiliteeritakse.
Loodame ka juhatada sisse „kõnelused“ usku puudutavates seisukohtades, mis kõikide aegade Õpetusametile vastu räägivad. Dekreet tunnistab, et sellise kõnelused on „hädavajalikud“. Me võime vaid tõdeda, et praegu on kriis, mis Kirikut raputab ja et [ajaloos] ei ole midagi sellega võrreldavat: kutsumuste kriis, religioosse elu, katekismuse õpetamise ja sakramentide vastuvõtmise kriis… Juba enne meid hoiatas Paulus VI „Saatana suitsu“ sissetungimise ja Kiriku „enesehävitamise“ eest. Johannes Paulus II ei hoidunud tagasi ütlemast, et katoliiklus Euroopas on „vaikiva apostaasia“ olukorras. Lühikest aega enne tõusmist paavstitroonile võrdles Benedictus XVI ise Kirikut laevaga, „kuhu vesi igast küljest sisse voolab“. Seetõttu tahame me nendel kõnelustel Roomaga arutleda praeguse olukorra sügavate põhjuste üle ja anda sobivad vahendid, et jõuda Kiriku õige olukorra põhjaliku taastamiseni.
Armsad usklikud, Kirik on oma Ema, Õndsaima Neitsi Maarja kätes. Usaldagem teda. Ma palusime temalt vabadust kõikide aegade Missale, igas kohas ja igaühele. Me palusime temalt ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist. Temalt, tarkuse troonilt, palume ka usuküsimustes vajalikku valgustust hingedele, kes seda segaduses vajavad.
Menzingenis, 24. jaanuaril 2009. a.
+ Bernard Fellay